6 tähelepanekut Würth Cupilt | Edetabel, noored särajad, vastandlike tegudega leegionärid ja tulevik

Vasakult ülevalt: (1) Tony Tammiksaar, (2) Kert Toobal, Alari Jõesaar, Andrei Ojamets, Hendrik Rikand, (3) Robert Poole, (4) Curtis Stockton, (5) Märt Tammearu, (6) Javier Jimenez. | Fotod: Riina Vals/SK Duo

Nädalavahetusel toimus Tartus hooajaeelne Würth Cup, kus kahe Soome klubi Savo ja Raisio kõrval osalesid ka meie tugevamad meeskonnad Pärnu, Tartu Bigbank ja Saaremaa.

Allolevas kokkuvõttes vaatleme lähemalt meie kolmikut, jättes põhjanaabrite esitused nende endi hinnata. Siin on kuus tähelepanekut seljataha jäänud turniirist.

Turniir, kus tulemused ei huvita kedagi. Nii ongi. Würth Cupil mängiti tuleviku, mitte oleviku nimel. Kõik meeskonnad andsid kõigile mängijatele mänguaega ja keegi ei pigistanud verd ninast välja, et punkte tabelisse saada. Mitmel puhul lepiti isegi kokku, et plaanis olnud nelja geimi asemel mängiti kolm geimi, kui puhkeaega järgmise mängu eel pikendada sooviti või praamile kiirustati. Ka treenerid ja taustajõud suhtlesid omavahel vabalt, jagasid suviste üleminekute muljeid ja leppisid kokku viimaste kontrollmängude üksikasju. Kui tulemus polnud seekord oluline, siis mängupilti jälgiti küll teraselt. Kuidas klapib sidemängijate koostöö ründajatega? Kes on värske, kes mitte? Millises seisus on uued leegionärid? Ja mida kujutavad endast vastased, kellega järgneval üheksal kuul kolmel erineval turniiril medalite eest peab hakkama võitlema?

Igal meeskonnal mitu puudujat. Saarlased mängisid Eesti koondise nurgaründaja Rauno Tamme ja Austraalia koondise temporündaja Beau Grahamita. Tartul olid puudu samuti koondislased, 40-aastane Kert Toobal ja 37-aastane libero Rait Rikberg. Pärnu mängis Eesti rahvusmeeskonna libero Silver Maari ja uusima täienduse, Brasiilia temporündaja Eder Levi Kockita, kes alles saabus Maarjamaale ja pole veel mänguvormis. Kui Saaremaa ja Tartu on praeguseks vähemalt komplekteeritud, siis Avo Keel otsib Pärnusse jätkuvalt tugevat nurga- ja tempomeest.

Leegionäridest diagonaalid. Kõigis meie eelmise hooaja medaliklubides on tänavu esmakordselt (!) peamise ründemängija ehk diagonaali rollis leegionärid, sest Eesti neli paremat selle positsiooni meest – Renee Teppan, Oliver Venno, Hindrek Pulk ja Siim Põlluäär – teenivad tänavu leiba välismaal. “Saarlane” Daniel Maciel ja “tartlane” Curtis Stockton ei vaja kohalikule võrkpallipublikule tutvustamist, sest mõlema kvaliteet on varasemast ajast meile teada. Küll aga oli huvitav näha, mida suudavad Pärnu noored diagonaalid, britt Robert Poole (23) ja lätlane Kristaps Platacs (19). Mänguaega jagas Avo Keel uutele meestele üsna võrdselt, selgelt parema mulje jättis hetkel aga Poole. Kuju poolest pole Poole pooltki nii võimas nagu Maciel või Stockton, ent lennukust ja kavalust jagub britis küllaga. Platacs ilmselt aga alles kohaneb uue keskkonnaga, sest suvel Läti koondises näidatu põhjal peaks temas peituma oluliselt rohkem kui 26 punkti nelja mängu peale.

Noor liider. Pikka kasvu (197 cm) Märt Tammearu oli Tartus 64 punktiga (+28) meie klubide mängijatest resultatiivseim. On meeldiv näha, et järjekordse rannavollesuve seljataha jätnud pärnakas oskab lahendada n-ö kergete pallide kõrval ka kõige keerulisemaid tõsteid, kus silmad kinni täie jõuga mänguvahendit teele saata pole võimalik. Nii imelikuna kui see 18-aastasest noormehest rääkides ka ei kõla, on ta rünnakul üks meeskonna kindlamaid mängijaid. Tõsi, servi vastuvõtul on nurgaründajal veel pikk maa heaks mängijaks saamisel minna. Kui Tammearu püsib kogu hooaja tervena ja saab kõvasti mänguaega, võib temast ehk juba järgmisel suvel saada Eesti koondise põhitegija.

Eesti klubide kümme suuremat punktitoojat Würth Cupil: Märt Tammearu 64 p (+28), Daniel Maciel 58 p (+25), Robert Poole 52 p (+32), Curtis Stockton 50 p (+20), Tony Tammiksaar 45 p (+8), Taavet Leppik 34 p (+4), Stefan Kaibald 32 p (+9), Kevin Soo 30 p (+23), Javier Jimenez 30 p (+8), Mattias Rahuoja 27 p (+17).

Veel üks teismeeas eestlane. 17-aastane Tony Tammiksaar on astunud suvel karjääris mitu sammu edasi: Rakverega esiliigas pallinud poisist on saanud ühtäkki Pärnuga Eesti meistritiitlit jahtima asuv mees. Tartu turniiril oli Tammiksaar Poole’i järel oma meeskonna paremuselt teine punktikütt, kogudes 45 silma (+8). Kuuldavasti on lääne-virumaalane viimasel ajal kõvasti oma füüsise kallal vaeva näinud. Ka julgust, vaprust ja pikkust (195 cm) paistab noormehel olevat küllaga. Kui Tammearust saab Tartus tänavu ilmselt kindel põhimees, siis Tammiksaare tulevik on oluliselt segasem. Pärnu otsib teatavasti Taavet Leppiku kõrvale teist rahvusvahelise tasemega nurgameest ning kui puuduv pusletükk viimaks leitakse, jääb Tammiksaar ilmselt peamiselt varumeherolli. Ent seegi pole sugugi kehv variant, sest noor mängumees saab oma karjääri esimesel tõsisemal hooajal tugevate mängijate kõrval igapäevaselt tugevaid treeninguid.

Saaremaa murekoht. Mullusel karikavõitjal olid Tartus aktsioonis kaks rahvusvahelisel tasemel sidemängijat (Reto Giger ja Artis Caics), kaks korralikku temporündajat (Henri Treial ja Harri Palmar), üks arvestatav diagonaalründaja (Daniel Maciel) ning kaks normaalset liberot (Johan Vahter ja Alari Saar). Seda imelikum oli tunnistada, et just saarlased mängisid Eesti klubidest kõige ebakindlamalt. Meeskonna probleemid paistavad peituvat nurgaründaja positsioonil. Kuuba koondise endine kapten Javier Jimenez pole oma kvaliteeti vähemalt mänguolukorras tänaseni siinsele publikule näidanud, viimasest mängust pidi ta põlvetrauma tõttu sootuks loobuma. Helar Jalga tabas seljaprobleem, mis ei lubanud saarlasel laupäeval ja pühapäeval üldse mängida. Mart Toom, kes tuld kustutama pidi, ei suutnud oma mängumootorit aga kuidagi tööle saada ja lõpetas turniiri efektiivsusnäitajaga -17. Julgen lõpetuseks siiski ennustada, et kui kogenud Rauno Tamme koondise juurest naaseb, muutub Saaremaa mängupilt hetkega oluliselt paremaks.

Loe ka: 18-aastane Tammearu tõi Tartule kodusel turniiril Pärnu skalbi ja teise koha

Jaga postitust

Lisa kommentaar