Tartu Bigbank pidas nädala keskel kaks huvitavat ja meeldejäävat kohtumist maailma tippu kuuluva Kaasani Zeniidiga. Kuigi kokkuvõttes jäi suurüllatus sündimata ja Zeniit edenes kindlalt CEV Cupil järgmisse ringi, suutsid väljakuperemehed pakkuda kuulsatele vastastele oodatust rohkem vastupanu.
Võrkpall24 intervjueeris pärast kohtumist Tartu sidemängijat Aleksander Eermad, kes oli silmanähtavalt õnnelik saadud kogemuse üle.
Aleksander, millised on esimesed emotsioonid pärast sellist mängu?
Võimas! Olgugi et tuli kaotus, aga nagu ka Alar (Rikberg) ütles, siis sellist asja ei pruugi me enam kunagi Eestis näha. Fännid olid mõlemal päeval täiesti imelised ja väljakul oli väga kihvt olla. Sellise tipu vastu lihtsalt detailid mängivad ja täna läks nii.
Mis tuli täna sul endal hästi välja ja mis oleks võinud paremini olla?
Täna ei saanud eriti rahule jääda ja oli palju eri asju, mis oleks võinud teisiti olla, aga nagu me teame, siin oleksid ei loe. Eile oli mängupilt parem, aga eks täna oli ka näha, et Zeniidi mehed tulid agressiivsemalt peale ja teises geimis tekkis Kaasani meestel ka seitsmene serviseeria sisse, pärast mida oli see geim praktiliselt tehtud. Ise usaldasin kohati ehk liialt palju temporündajaid, aga need on taas oleksid ning tagantjärele kommenteerida on muidugi hea.
Kas lähed täna koju pigem õnnetundega, et südikalt vastu panite ja kahe mängu peale geimi kätte saite või pigem on meel morn?
Tunne on vinge ja sellise tipu vastu mängimine on olenemata lõpptulemusest täielik nauding.
Kui rääkida vastaste sidemängijast Micah Christensonist, siis kas tema mängust on sul midagi õppida ka?
Muidugi, aga eks sidemängija on nii hea, kui head on tema ründajad. Ja tema on muidugi sidemängijate seas tippude tipp, ehk isegi maailma parim. Tema puhul teevad vahe sisse õigel ajal tehtud otsused, kiired ja täpsed tõsted ning oma meeste tunnetamine platsil. Täna oli ka minul paar olukorda, kus oleks kontrapalli pidanud mängima kindla peale, aga eks neid riski võtmiseid pean natuke veel õppima.
Eurosari on selleks aastaks Tartul nüüd läbi, kas võib hooajaga rahule jääda?
No eurosari lõppes sellise maasikaga, et muidugi tahaks igast mängust rohkem saada, aga kuigi ma ei ole eriti rahulejääja tüüpi, siis seekord võib küll lõpptulemusega rahule jääda.
Kas pärast selliseid mänge tekkis endal ka soov minna välismaale mängima?
Ma naudin täiel rinnal seda, mida ma praegu teen. Jagan aega küll paari asjaga pooleks, aga ma kasutan seda nii hästi kui võimalik ja võtan sellest, mis võtta annab. Plaan on ikka võita Tartuga ka karikas ja eks siis näis, mis edasi saab.
