Andrei Ojamets | Eesti naiste võrkpall teeb hiljutisest edust hoolimata vähikäiku ja sellest on vaja rääkida

Arvamuslugu

credit24.eeAdvertisement
Andrei Ojamets (paremal) tunneb rõõmu naiskonna suvise edu üle, kuid teab, et tagala pole sugugi kindel. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Olgugi et Eesti võrkpallinaiskond teenis EM-valikturniiri esimeses osas kaks võitu ja omab võimalust finaalturniirile pääseda, pole hetkeseis sugugi nii roosiline, nagu kaugelt võib paista. Naiste võrkpall teeb Eestis vähikäiku vaatama sellele, et võrkpallitreeningutel käib täna rohkem tüdrukuid kui poisse. Teemast on seetõttu vaja rääkida ausalt ja otsekoheselt.

Olen naiste ja meeste võrkpalliga tihedalt seotud olnud 1991. aastast. Meie rahvusmeeskonnal võttis oma tänasele tasemele jõudmine aega 20 aastat – see ei toimunud üle öö. Saavutatu näitab, et Eesti meeste klubivõrkpall täidab oma ülesande. Naiste klubivõrkpall ei kannata 2018. aastal aga kriitikat, sest kohalik liiga on nõrk ja muutub veelgi nõrgemaks.

Kuna Eesti naiste liiga ei ületa kriitilise taseme piiri, ei tooda see ka koondisele mängijaid. Tõenäosus Eesti liigast koondise tasemel mängijaks kerkida on nullilähedane, sest füüsilise ja tehnilise ettevalmistuse vahe on välismaaga meeletu. Erandiks on võib-olla vaid Tartu ja TTÜ, kes tegelevad asjaga tõsiselt. Profivõrkpalluriks saamisest unistavatel neiudel on keskkooli lõpetades täna aga vaid üks tee: kohe välismaale. Eestis tegutsevad üksnes amatöörklubid, kus mängijad teevad sporti töö ja õppimise kõrvalt.

Miks ei tule Audentesest piisaval tasemel mängijaid?

Väga valus teema on ka see, miks Audentesest ehk meie riiklikust spordigümnaasiumist tulevad mängijad ei vasta eelkõige füüsiliselt koondises nõutavale tasemel. Audenteses õppivad neiud jäävad teiste riikide eakaaslastele oma füüsiliste näitajate poolest väga kõvasti alla. Kas meie tüdrukud on füsioloogiliselt teistsugused kui mujal? Arstid võivad ju kinnitada, et ei ole. Järelikult on probleem milleski muus.

Küsimus on selles, kuidas nad töötavad ja miks nad pole piisavalt motiveeritud. Tõsi, probleem algab sellest, et neiud pole juba Audentesesse saabudes piisaval tasemel. Kogu püramiid – alustades noorteklassidest ja lõpetades naiste meistriliigaga – on puudulik. Näiteks tänavu koondises esile kerkinud Kristiine Miilen on kerkinud üles väljaspool klassikalist süsteemi. Ta kasvas üles võrkpalliperes, oli ise ala suur fanaatik ja sai algõpetuse väga healt treenerilt. Audenteses pole ta aga käinud. Loogiliselt mõeldes peaks riigi rahastusel toimiv spordikool tootma rohkem mängijaid. Poiste puhul on viimase aja koondislastest paljud just Audentese kaudu mängijaks saanud. Võtame kasvõi Teppani, Tähe, Aganitsa, Orava, Hurda ja Alliku – nad kõik õppisid seal.

Võrkpalliliidu tänavune otsus osaleda naistega Euroopa Hõbeliigas oli väga hea ja vajalik. Seda võis selgelt näha, et nii pika koondisesuve kogemus oli kõigile esmakordne. Naised olid tegelikult eeskätt just vaimselt suve lõpuks väsinud. Pole ka ime, kui nad pidid elus esimest korda iga paari päeva tagant reisima. Näiteks viimasele Tšehhi mängule eelnes 12-tunnine reis. Aga see oli väärt kogemus.

Kõnnime õhukesel jääl

Täna valitseb Eesti koondises ja naiste võrkpallis laiemalt oht, et me pole jätkusuutlikud. Kui keegi meie koondise põhimängijateks näiteks täna loobuks, siis oleksime hetkega väga raskes seisus. Just sidemängija positsioonil on järelkasvu puudumine kõige selgemalt näha. Nüüd ongi küsimus, kui kaua on valmis alaliit õrnema soo esindajatesse investeerima, sest üleüldiselt oli naiste võrkpall jäänud pikkade aastate jooksul unarusse. Ma ei ütle, et see on ainult võrkpalli probleem – sarnane olukord esineb ka teistel pallimängualadel. Vaadates, et me oleme sellise seisu kiuste hetkel EM-finaalturniirile väga lähedale jõudnud, vääriksid naised suuremat tähelepanu ja motiveerimist. Siis oleks ka lootust, et püramiidi alumises osas hakkab asi liikuma.

Kui tulin kunagi Eestisse, siis öeldi kohe, et Eesti tüdrukutega ei jõua niikuinii kuhugi. Selle vastu on mul üks hea ütlus: kes ei taha, see leiab vabandusi, ja kes tahab, see leiab lahendusi. Minu üleskutse on antud kirjutise peale mitte solvuda ega süüdlasi otsima asuda, vaid proovida koos midagi ära teha.

Valikmängudes naiskonna liidriks kerkinud Kristiine Miilen (nr 4) jõudis koondisse süsteemiväliselt. Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Jaga postitust

Lisa kommentaar