Täpselt nädala pärast tehakse Tallinnas algust 32. Euroopa meistrivõistlustega, kui avamängus kohtuvad Eesti ja Läti koondised. Seni on Maarjamaa parimad vollemehed saanud Euroopa tugevaimatega madistada viiel korral, parimaks on jäänud 2015. aasta EM-ilt saadud 11. koht.
Võrkpall24.ee teeb lühikese ülevaate kõikidest EM-turniiridest, kuhu Eesti meeste võrkpallikoondis on pääsenud. Retke, mis kaugeimal juhul ulatub koguni 12 aasta taha, aitab meil läbi viia Eesti koondise kapten Ardo Kreek. 35-aastane temporündaja on ainus Eesti koondislane, kes on kodumaa eest väljakule jooksnud kõikidel EM-turniiridel.
Teekonda alustame meeldejäävast Eesti-Poola mängust 25. mail 2008, kui Audentese spordihallis suutsid meie mehed tulla 0:2 kaotusseisust välja ning otsustavas geimis 15:13 tagada pääsu EM-finaalturniirile. Legendaarse Lembitu Kuuse kommentaaridega rikastatud ülekanne on ilmselt senini paljude vollefännide vaadatuimate videote kategoorias Youtube’is.
Ajalooline esimene EM, kust Eesti osa võttis, toimus 2009. aastal Türgis. Avo Keele hoolealused alustasid bravuurikalt, kui nii mängus Venemaa kui Hollandi vastu suudeti esimene geim võita. Paraku jäid need ainsateks võidetud geimideks tollel turniiril ning Türgist lahkuti kolme kaotusega.
“EM-ile saamine oli meile kõigile ilmselt suurem emotsioon kui seal mängimine. Ma ise ka, ega ma seal EM-il veel päris põhikoosseisu mees polnud: olin üsna roheline alles ja parajalt pablasin kindlasti,” meenutas toona 23-aastasena suurturniiri debüüdi teinud Kreek.
Kaks aastat hiljem Tšehhis jõuti järjekordse tähiseni, kui saavutati esimene võit EM-finaalturniiril. Alagrupiturniiri viimases voorus tehti skooriga 3:0 selg prügiseks Portugali koondisel.
„Portugali võit on hästi meeles. Mängisime jäähokisaalis, fännid ja staff, eesotsas võrkpalliliidu inimestega, olid kõik väga õnnelikud. Saalist välja tulime suure Eesti lipu all – see oli kindlasti vägev hetk,“ rääkis Karlovy Varys juba kindel põhikoosseisumees olnud Kreek.
Võiduga tagati ka esmakordselt edasipääs sõelmängudele, kus hammas ei hakanud peale lõpuks kuuendale kohale jõudnud tugevale Bulgaaria koondisele.
12 aasta jooksul on Eesti puudunud Euroopa parimate hulgast vaid 2013. aastal, kui valikturniiril jäädi alla Hollandile ja Belgiale. Õige spordimehena on Kreek vanad ja valusad ajad jätnud selja taha: “Ega me muidugi tahtsime ka siis EM-ile pääseda, kuid midagi läks lihtsalt nihu.”
Seda näljasemad oldi, kui kaks aastat hiljem uue peatreeneri Gheorghe Cretu käe all oli võimalik sõita Itaaliasse. Alagrupis küll Itaaliale ja Prantsusmaale alla jäänud, ent Horvaatiat kindlalt võitnud Eesti koondis pidi meeldejäävas sõelmängus Serbiaga vastu võtma väga valusa 2:3 kaotuse. Esimesed kaks geimi võideti 25:21 ja 25:14, ent järgmised kolm läksid juba 2013. aasta EM-hõbedaste serblaste kätte. Vastaste poolel osutus võtmemängijaks 20 punkti toonud diagonaalründaja Aleksander Atanasijevic.
“Pere ja sugulased läksid lennukile, kui olime Serbiaga mängus 2:0 ees. Nad olid lennureisi ajal mega stressis, et millal see lennuk maandub ja kuidas mäng lõpuks lõppes. Nende ja enda pettumuseks tuli sealt siiski 2:3 kaotus,” meenutab Kreek.
Neli aastat tagasi Poolas toimunud EM-turniir oli eriline kohale tulnud fänniarmee poolest. Koondisele tuli kaasa elama umbkaudu tuhat Eesti vollesõpra, kes panid püsti peo, mida kadestasid ka suurte spordiriikide esindajad.
“Kui sõitsime bussiga saali juurde, siis vaatasime aknast seda fännide rongkäiku ja mõtlesime, et see ei lõppegi ära. Ja muidugi, kui on hümnide laulmise aeg, siis tõmbab ikka kananaha ihule, kui näed, et ligi pool suurest saalist on Eesti fänne täis,” kirjeldab Kreek meeldejäävaid emotsioone.
2019. aastal lendasid enesekindlusest pakatanud Eesti koondislased Hollandisse, ent tagasi tuldi pea norgus. Esmakordselt 24 meeskonna osavõtul toimunud suurturniir läbiti viie kaotusega. Ebaõnnestunud EM annab Kreegi sõnul motivatsiooni tänavu kodus paremini esineda: “Ükskõik kellelt küsida, siis ega keegi seda turniiri kuigi hea sõnaga ei meenuta. Ühe EM-i pärast ei saa püssi põõsasse visata. Nüüd tahavad kõik end näidata ja teha vigade paranduse.”
12 aastat tagasi esmakordselt suurturniiril osalenud Kreek on koduseks finaalturniiriks tõusnud koondise kapteniks. Paar nädalat tagasi 35. sünnipäeva tähistanud tempomehele see aga erilisi pingeid ei valmista: “Ei tunne, et see mulle väga suurt koormat õlgadele tooks. Ühe kogenuma mängijana platsil ei saa ma keskenduda üksnes enda mängule, vaid tuleb ka nooremaid mängijaid utsitada ja selgitada, et iga väike viga ei määra veel mängu saatust.”
Ardo Kreek alustab Eesti võrkpallikoondise ridades kuuendat EM-finaalturniiri juba nädala pärast, kui Saku Suurhallis võõrustatakse Läti koondist. Soovime kaptenile täpseid lööke ja tugevaid pallinguid! Ega see 2023. aasta EM ka mägede taga ole ..
