Eesti võrkpalli ajaloolise rahvusnaiskonna üks nooremaid liikmeid on Tartu Ülikool/Bigbanki nurgaründaja Ingrid Kiisk, kes õpib – uskuge või mitte – sportlastee kõrval Tartu Ülikoolis arstiteadust.
“Tegelikult ei olegi arstiks õppimine nii raske, nagu ma arvasin,” ütleb teisel kursusel õppiv Kiisk üllatuslikult. “Kui võrkpallimängu ära jätaksin, oleks aega õppida piisavalt ja raskusi ei tekikski.”
Meditsiini juurde jõudis Kiisk juhuslikult. “Mul polnud koolis kindlat plaani, et pean kindlasti arstiks saama. Vaatasin lihtsalt huviga arstisaateid ja näiteks Grey anatoomia sarja. Kuna eksamid läksid hästi ja keskkooli hõbemedaliga lõpetamine andis plusspunkte, jäigi lõpuks valikusse ainult arstiteadus,” meenutab Kiisk mõne aasta tagust otsust.
Tõsi, kahe jumala teenimisel tuleb ette ka keerulisemaid perioode. “Vahepeal läheb graafik päris tihedaks. Näiteks maikuu tuleb väga hull, siis vaba aega polegi. Seni on koondiseperioodil kool jäänud tagaplaanile, aga muul ajal on õppimine ja võrkpall võrdselt tähtsad. Üldiselt on kõik ajaplaneerimises kinni. Mu elus jääb ka muuks aega kui õppimiseks ja võrkpalliks,” kinnitab 21-aastane Kiisk muheledes.
Õppimise ja spordi ühildamisele on palju kaasa aidanud tõsiasi, et Kiisk pole Kristjan Kaisi juhendatavas naiskonnas sugugi ainus “arst”. “Mari Arak õpib viiendal ja Liis Noormets kuuendal kursusel sama eriala. Lisaks mängisid mullu naiskonnas Ann Starkopf ja Juta Kraav, kes on nüüdseks õpingud lõpetanud. Eelmisel aastal viskas Andrei (Ojamets) tihti nalja, kui me omavahel väga spetsiifilistel meditsiiniteemadel rääkisime. Tüdrukutest on mulle tõesti palju abi olnud, eriti võistlusreiside ajal.”
Kiisk ei salga, et õppetöö tõttu treenib ta oluliselt vähem kui välisliigades pallivad Eesti võrkpallurid. “Hommikuti ma trennis ei käi. Eks kool mõjutab kindlasti ka õhtuseid treeninguid. Kui olen palju energeiat kulutanud õppimisele, siis lähen trenni küll endast kõike andma, aga vahel keha ei tule lihtsalt järele.”
Lihtne küsimus: millal oli Kiiskil viimati vaba päev? “Eilse päeva võib küll vabaks lugeda, sest trenni polnud ja koolis käinud ainult 45 minutit,” muigab tartlanna.
Kiisk tunnistab, et pole täna siiski veel täiesti kindel, kas arstiteadus on tema suurim armastus. Lõplik selgus peaks saabuma selles osas, kas ta kuueaastase õppe lõpuni vastu peab, järgmisel aastal.
“Praegu on selline tunne, et… Mõtlen veel. Ootan ära kliinilise osa, mis saabub kolmanda aasta poole pealt. Selle põhjal saan langetada otsuseid,” selgitab Kiisk.
Juhul kui 182-sentimeetrine neiu peaks arstiteadusest loobuma, kaaluks ta Tartu Ülikooli füsioteraapia suunale üleminemist, TÜ Pärnu Kolledžisse spordivaldkonda õppima siirdumist või välismaal profikarjääri rajama asumist.
“Olen muidugi mõelnud, et arstiteaduse poolelijätmine aitaks minu sportlasteele kaasa. Saaksin välismaale mängima siirduda ja vaadata, kui kaugele võiksin jõuda. Tahaksin iseenesest loota, et mul on võrkpallurina veel kõvasti arenemisruumi. Näiteks füüsist parandades saaksin kogu oma mängu paremaks muuta. Mullune tihe koondisesuvi andis selles osas just palju juurde. Kui saabusin tagasi koduklubisse, tundsin, et olen paremas vormis kui mitmed kaasmängijad,” ütleb Kiisk.
Kiiskil jäi Tartu naiskonnaga äsja seljataha Balti liiga finaalturniir, kus emotsionaalses kullamängus kaotati viies geimis leedulaste Alytusele. Otsustavas geimis olid tartlannad seejuures peal 8:2. Kiisk oli pärast kohtumist üks paljudest naiskonna liikmetest, kes valas pisaraid.
“Vaatasime eile veel osade võistkonnakaaslastega mängu üle. Nüüd oli emotsionaalselt juba veidi kergem. Ma arvan, et meile said otsustavaks servivead. Meil on tavaliselt nii, et kui serv töötab, siis töötab ka kõik muu. Sellega tuleb enesekindlus. Aga kui servi pole, on ka mujalt raske punkte saada.”
Finaalturniiri kahes mängus kokku 41 punkti (+16) kogunud Kiisk tõdeb, et amatöörses Eesti ja Balti liigas mängides tippvõrkpalluriks ei saa. “Olen koondisega näinud nüüdseks ka veidi teistsugust taset. Stabiilsus ja kõik muu – see on raske teema. Rääkisime ka eile teiste mängijatega, et meil pole sellist julgestust ja kontrapallide mängimist nagu näiteks koondises. Pallivahetused jäävad seetõttu lühikeseks.”
Vasakukäeline Kiisk, kes valiti Balti liigas sümboolsesse koosseisu, ei varja, et tema roll on koondises ja Tartu naiskonnas totaalselt erinev.
“Koondises tunnen ma end väga noore mängijana, kui vaatan ümbritsevaid naisi. Olen seal pigem algaja rollis. Aga koduklubis olen vastupidiselt üks rünnakute vedajaid,” võrdleb ta. “Kui koondisekaaslastega end võrdlen, siis jääb mul vajaka kindlasti rünnakul ja blokis, kuna ma ei hüppa nii kõrgele nagu teised.”
Koondisesuve, mis tipneb Euroopa meistrivõistluste finaalturniiriga, ootab Kiisk mõistagi meeletult.
“Väga ootan! Just rääkisime Prantsusmaal mängivate Kristiine Miileni ja Kristel Mooriga, et varsti näeme taas üksteist. Mul on selline tunne, et tuleb hea suvi. Ootused on kõrged,” lisas Kiisk lõpetuseks.
