Eesti naiskonna mänguvabal päeval palus Võrkpall24 kommentaari meie meeskonna kaptenilt Kert Toobalilt, kes on hoidnud Budapestis toimuval silma peal.
“Jälgime koondiselaagris Tartus naiste EM-i suure huviga. Kui õhtune treening lõpeb, pannakse söögilaua ääres kohe mäng käima ja hakatakse vaatama. Meie naiste EM-ile pääsemine ning seal mängimine on suur asi ka meeste koondisele ja kogu Eesti võrkpallile.
Naiste EM-il osalemine on iseenesest juba väga-väga-väga kõva sõna. See ei juhtunud niisama. Meie naiskond nägi EM-ile pääsu nimel kõvasti vaeva. Ma arvan, et eelmisel aastal Euroopa liigas kaasalöömine lõi EM-ile pääsemisele aluse. See andis tõuke. Eks tähtis ole ka see, et enamik meie naisi mängivad arvestataval tasemel välisliigades.
Kõik, mis EM-il sünnib, on boonus. Osad inimesed ootavad ei-tea-mida, aga tuleb olla realist. Meie naiskond astus EM-ile pääsemisega oma tasemes pika sammu edasi. Nüüd, oma esimesel EM-il, oleks väga keeruline kohe järgmist sammu teha. Kõik võtab aega. Ma ei tea, kui palju selliseid näiteid on, kus mõni naiskond või meeskond oma debüütturniiril imet hakkab tegema. Üle oma varju ei hüppa. Peamine on minu hinnangul see, et naised võitlevad ja naudivad EM-i. Ja et nad kõik välja paneksid. Siis ei jää pärast midagi kripeldama. Me ju ei tea, kas ja kui palju meie naiskond EM-il hakkab tulevikus mängima.
Mäletan, kui me meeskonnaga kümme aastat tagasi esmakordselt EM-ile pääsesime. See oli mulle ikka väga teistmoodi kogemus kui kogu varasem karjäär, kuigi ma polnud enam verinoor mängija. Turniirisüsteem, melu, vastased – kõik see oli uus. Liikusime EM-il ringi samas rütmis Euroopa tippudega ja mõistsime ühtäkki, et me oleme üks osa sellest kõigest. Saime aru, et me polnud EM-ile piletit ostnud, vaid teenisime selle välja oma mänguga. Selliseid asju tuleb nii endale kui ka teistele vahel meelde tuletada.
Eesti on EM-il jätnud mulle hea mulje. Just selles osas, et nad on üritanud ja võidelnud igas mängus. Nette Peidi 31 punkti eilses mängus Rumeeniaga oli muidugi nurgaründaja kohta kõva tulemus. Paljud mängijad ei tunnetagi oma võimete piire, kui nad pole uutes situatsioonides olnud. Kui mängija mängib näiteks kogu aeg Eesti liigas, siis ta võibki arvata, et see on tema lagi. Välismaale siirdudes võib aga peagi ilmneda, et ta on võimeline enamaks. See võib tulla mängijale üllatusena. Nette hea mäng annab talle endale kindlasti indu juurde. Kui tal on vastuvõtt käes, siis me teame, et ta suudab ja oskab hästi rünnata. Aga tähtis on taolisel suurturniiril ka stabiilsus. Pigem tuua igas mängus näiteks 18 punkti kui ühes 5 ja järgmises 31 punkti.
Meie sidemängijatel tuleb mängida nii, nagu olukord lubab. Sama jutt käib ründajate kohta. Kui servi vastuvõtt on kehv, siis keegi ei käsi ründajal lüüa kümme korda blokki või auti. Mulle tundub eemalt vaadates, et Kertu Laaki tuleks võib-olla tagaliinis selgemalt “ühe” pealt ründamas kasutada. Praegu on teda proovitud nii “ühe” kui “kuue” peal, aga kummaski pole väga õnnestunud. Meil on täna kõik nurgaründajad võimelised tagaliinist lööma, seepärast tundub, et nad võiksid ise “kuue” peal olla alati valmis. Samuti tundub mulle, et n-ö ühe jala temporünnak pole toonud siiani väga suurt kasu. See pole mängu palju laiemaks tõmmanud ega ruumi juurde tekitanud.
Viimastes mängudes ootavad meid Hollandi ja Aserbaidžaani näol ees täielikud tippriigid. Naised saavad nüüd näha ja tunda sellist taset, mida nad varem pole ilmselt kunagi kogenud. Sealt tuleb võtta nii palju, kui võtta annab.”
Loe ka: Päeva täht | Rekordinaine, kes kuulub ühes elemendis Euroopa absoluutsesse tippu
Loe ka: Rumeenia peatreener katkestas Ojametsa intervjuu
Loe ka: Kolm tähelepanekut | Eesti naised andsid konkurentide treeneritele väljakul vastuse
