Eesti rahvusnaiskond jätkab EM-finaalturniiri Budapestis kahe päeva järel võiduta, ent eilsest 1:3 kaotusmängust Horvaatiale oli juba nii mõndagi head kaasa võtta, leiab endine Eesti ja Soome koondise juhendaja Peeter Vahtra.
“Kogu Eesti võrkpalliüldsus on praegu naiste EM-i lainel. Meie võrkpallurid näevad oma silmaga, kuivõrd kõrgele on naiste võrkpalli tase viimastel aastatel kerkinud. See on meeletu. Juba meie esimeste vastaste looduslikud eeldused ja füüsilised võimed on muljetavaldavad. Millised kujud! 190-sentimeetrised naised üksteise kõrval. Ja see on alles n-ö keskklass, sest Ungarist, Horvaatiast ja Rumeeniast on veel omakorda üle n-ö tippklass ehk näiteks Serbia ja Itaalia. Tase on tõesti uskumatult kõva, olgugi et EM-il osaleb rohkem naiskondi kui kunagi varem. Peame suutma mõista, mida tähendas üldse sellisele turniirile pääsemine.
Ungari-mäng läks meil puhtalt kehva servi vastuvõtu taha. Eks vibra oli sees ka, see on arusaadav. Ungari sai avamängust täpselt selle, mida soovis – enesekindluse ja võidu. Ka eile Horvaatia vastu oli meil servi vastuvõtul probleeme, ent mäng sujus juba paremini.
Meie naistel on tahtmist ja püüdlikkust väga palju. Seda on näost näha. Ja kaitses toomegi me palju palle üles. Sellest üksnes siiski ei piisa, sest seejärel tuleb ka rasked pallid kõrge kahese bloki vastu maha lüüa. See on aga raske ülesanne.
Julija Mõnnakmäel ja Kaisa Bahmatševil on olnud sidemängijatena keeruline, kuna vastuvõtt pole olnud korras. Need mõõnad, mis meil sisse tulevad, ajavad sidemängija mängurütmi sassi. Oma mänguplaani saaks hakata ehitama ja rakendama siis, kui kümnest vastuvõtust kaheksa oleksid kenasti käes. Siis saaksid ka treenerid hakata jälgima, kuhu vastaste blokk liigub ja milliseid suundi võiks naistele lahenduste otsimisel soovitada. Praegu saavad treenerid öelda vaid seda, et kustutage tulekahjut.
Eilse päeva hea märk oli kahtlemata Kertu Laagi esitus. Ilma diagonaalründajata mänge ei võideta, nii et tema kosumine oli väga tähtis. Kertu ongi selline inimene, kes suudab end hästi koguda pärast ebaõnnestumist. Eile oli ta 13 punktiga – rünnak 53 protsenti – juba võistkonna parim. Ent Kertu on kerkinud sellisele tasemele, et tal on võrreldes eilsegagi veel juurde võimalik panna.
Et täna Rumeeniale vastu saada, tuleb riskipiiril servi lüüa. Kertu Laagil oli Soome liigas tänavu hea palling, samuti oskavad ohtlikult servida Julija Mõnnakmäe ja Anu Ennok. Ka Nette Peit on kohati väga tugeva pallinguga. Kui serviga õnnestuks suruda, muutuks vastane ebakindlaks. Aga kui vastastel on serv hästi käes, siis mängitakse nii kiiresti pall laiali, et meie keskmine blokeerija jõuab harva õigel ajal kohale. Ise peame samuti julgemalt lööma, sest koksud saavad vastased reeglina kätte. Usun, et kui suudame mängida Rumeenia vastu oma mängu, on veel kõik võimalik.
Hea üllatus oli eile Hanna Pajula, kes sekkus vahetusest ja ei põdenud. Tal on väga hea serv, lisaks võib ta oma iseloomuga naiskonna emotsiooni üleval hoida. Ma mäletan, kui ta veel noorteklassis mängis. Isegi siis, kui tal mäng välja ei tulnud, nõudis ta sidemängijalt valjuhäälselt tõsteid. Ja sai ka! Selline enesekindlus tuleb kasuks.
Jälgisin eile ka Soome ja Türgi mängu. Türklased mängisid 7500-pealise kodupubliku ees, kuid Soome ei andnud neile midagi kergelt ja viis mängu viiendasse geimi. Türgi on ikkagi täielik eliit naiste võrkpallis. Seda suurem oli rõõm soomlannade hea mängu üle.”
