Balti liiga kevadine hõbedaklubi Pärnu alustas uut hooaega võõrsil 1:3 (-19, 25, -24, -23) üllatuskaotusega Daugavpilsi Ülikoolile. Võrkpall24.ee võttis ühendust meeskonna peatreeneri Avo Keelega, et otsida allajäämise põhjuseid.
Homme 56. sünnipäeva tähistav Keel tunnistab, et on korra oma treenerikarjääri jooksul alustanud hooaega sarnasel moel. “See oli siis, kui juhendasin veel Tallinna Selverit. Mängisime avavoorus kodus Rakverega, kellega pidanuks tasemevahe olema umbes sarnane nagu täna Pärnul ja Daugavpilsil. Aga me saime 0:3 tappa selle mängu,” meenutab Keel.
Kaotus peamiselt teismelistest mängijatest koosnevale Daugavpilsile, kes lõpetas mullu Credit24 liiga 12. kohal, pole Keele sõnul aga kuidagi aktsepteeritav. “Et jääda sellises mängus ainsagi punktita… See võib hooaja teises pooles meile karmilt kätte maksta,” arvab ta. Muide, Keel on siiski kord varemgi Daugavpilsile kaotanud, ent see jäi samuti veel tema Selveri-aegadesse.
Avo, mis eile ikkagi juhtus?
Alustame sellest, et Daugavpils mängis tegelikult lihtsat mängu. Nende diagonaalründaja sai väga vähe tööd, see tuli üsna kiiresti selgeks. Ka Daugavpilsi rünnak polnud midagi erilist – 39% -, mis näitas, et me suutsime neid ohjeldada. Selles suhtes oligi kõik okei. Aga kui me vaatame nüüd oma numbreid, siis on olukord teine. Tegime 17 rünnaku- ja 22 serviviga. Kui arvestada ka muu praak sisse, tegime kokku 49 omaviga. Need numbrid on täiesti kurjast. Meie jaoks oli katastroof just see, et kui me ei saanud servi kätte ja pidime ründama nurgast kahese bloki vastu, siis sealt ei tulnud üldse punkte.
Millest nii suur omavigade arv tingitud oli?
Ma ei oska seda öelda. Võistkond nagu proovis küll mängida. Meie kahe nurgaründaja (Atvars Ozolinš ja Ilja Kovaljov) ja diagonaali (Chizoba Neves Atu) rünnakutase peaks idee poolest olema Daugavpilsi-suguse meeskonna vastu parem kui 38%.
Kas mehed alahindasid vastast?
Ei usu. Mängu alustasid tegelikult mõlemad meeskonnad hästi. Esimese geimi poole peale realiseerisid mõlemad meeskonnad rünnakuid hästi, aga sealt edasi hakkas vigu rohkesti sisse tulema. Ukraina poiss (Kovaljov) põles täiesti läbi, ta oli lausa miinustes.
Ja vahetusest ei paista Pärnul ka kedagi hetkel võtta olevat.
Jah, Taavet (Leppik) on külmetushaiguse küüsis ja aitab meid sel nädalavahetusel ainult tagaliinis. Neljanda nurgaründajana on Lätis kaasas Edgar Maier, aga tal on veel pikk maa stabiilsuseni jõudmisel minna. Arvan, et eile poleks ka temast päästjat olnud.
Aga vajakajäämisi oli ka sidemängija ja ründajate koostöös. Marttil (Keel) on veel palju tööd teha, see on selge. Eks kõik asjad kokku tõidki selle kaotuse. Rahule võis võib-olla jääda ainult Toms Švansi servidega.
Kas taoline kaotus endast selgelt nõrgemale klubile näitab ehk seda, et meeskonnal on liider puudu?
Eesti-Läti ühisliiga tase on selline, et ega siia satugi mängijad, kellel on kümnest päevast kaheksal hea päev. Isegi Tartul tekib ju (Hindrek) Pulga kinnivõtmisel või halva päeva puhul keegi teine liidriks. Ka meil peaks ühel päeval üks ja teisel päeval teine esile kerkima. Aga eile oli sedasi, et mitte keegi ei eraldunud massist. Loodame, et täna eraldub.
Kas sa pärast mängu meestele kurja kõne pidasid, et täna hoopis tugevama Jekabpilsi vastu häbist välja tulla?
Pigem on siin võitlus iseendaga. Kui kaua keegi vastu peab, kui rünnakud ei õnnestu. Mentaalne teovõime jättis eile soovida. Kontrollturniiride põhjal poleks osanud arvata, et me Daugavpilsile vastu ei saa. Täna on vastane teisest puust.
Nagu ma sinu jutust aru saan, usud sa, et kriisikoosolekuks põhjust veel pole ning Ozolinšile, Kovaljovile ja Atule lennu- ja bussipileteid veel ei osteta. Pigem võiks eilset nimetada tööõnnetuseks?
Eks neid tööõnnetusi tuleb pika hooaja jooksul ette kõigil meeskondadel. Aga eilne kaotus oli üllatustulemus raudselt. Kuidas saavad teatud oskused nädalaga kaduda, see pole loogiline. Pigem saaksin ma aru, kui kontrollturniiril mäng ei õnnestunud ja nüüd tuleks ülihea esitus.
