fbpx
Close

Avo Keele vastulause: Toivo Alt solvab minu venda täiesti põhjendamatult

Karl Rinaldo
Avo Keel ja Toivo Alt. | Fotod: Saaremaa VK

Eesti meistrivõistluste poolfinaalseeria Pärnu ja Saaremaa vahel kujunes sedavõrd emotsionaalseks, et kütab kirgi veel mitu päeva pärast finalisti selgumistki.

Saaremaa klubi president Toivo Alt kritiseeris tänases Eesti Päevalehes tugevalt kohtunike tegevust seeria teises mängus. Mäletatavasti lõpetanuks Saaremaa diagonaalründaja Sam Boehmi serviäss mängu ära, kuid joonekohtunik, kellele jäid olukorra hindamisel mitu Pärnu mängijat ette, luges palli ekslikult auti. Mängu peakohtunik Risto Strandson, kes ei näinud samuti olukorda kõige paremini, pidi seega vastu võtma raske otsuse ja eksis. Teine kohtunik, Avo Keele vend Are Keel oli õigusemõistjatest palli maandumispaigale küll kõige lähemal, ent jälgis tol hetkel mängijate asetusi ega fikseerinud palli trajektoori.

“Polnud isegi napikas, vaid puhtalt sees,” rääkis Alt. “Kohtunikust kümne meetri kaugusel on monitor, reporter vaatab kordust ja kisab: mis nüüd juhtus!? Ja mäng jätkub. Asjad pole päris paigas. Me ju teame, kes oli teine kohtunik (Are Keel – toim.). Lipumees lipumeheks, tal olid mängijad ees ja juhe jooksis lihtsalt kokku. Noorem Keel aga ilmselt nägi seda momenti. Tundub, et sel hetkel oli veri paksem kui vesi. See olukord võis kogu seeriale pitseri vajutada.”

Pärnu meeskonna peatreener Avo Keel on Alti väljaütlemises nördinud ja soovib Eesti võrkpalliüldsusele edastada omapoolse nägemuse olukorrast.

Avo, kuidas sina kommenteerid Toivo Alti kriitikat?

Ma tuleksin alustuseks kogu selle sündmuse juurde tagasi. Selles suhtes on kõigil täna absoluutselt õigus: Boehmi serv oli sees. Selle üle keegi ei vaidlegi. Küsimus on hoopis selles, mida Alt õhku viskab. Kui Strandson ei näinud palli maandumiskohta ise, siis esimese asjana vaatab ta piirikohtuniku poole, kelle vastutusalasse see piir kuulub. Kui piirikohtunik tõstab lipu, siis on peakohtunikul põhjus võtta vastu otsus, et pall oli audis. Nii läkski antud olukorras. See polnudki teise kohtuniku ehk antud juhul Are Keele teema.

Toomas Murulo võttis selles Päevalehe artiklis väga selgelt kogu loo kokku: tegu oli halbade asjade kokkulangemisega. Peakohtunik võttis vastu vale otsuse. See on paratamatu, eksimusi tuleb ju ikka ette. Ka Maradona mängis 1986. aasta MM-i finaalis palli käega. Tänapäeval on jalgpallis VAR. Aga kuna meil Eesti võrkpalliliigas kotkasilma kasutusel pole, siis tekib küsimus, kas kohtunikud peaksid tõesti hakkama igas vähegi kaheldavas olukorras teleekraani ette jooksma. See läheks laadaks ära. Otsus võeti vastu ja kuna antud hetkel oli see vale, siis kindlasti oleksin ka mina vastasmeeskonna treenerina väga pahaseks saanud. See on arusaadav.

Minu mure on hoopis see, et siin hakatakse rääkima sugulussidemetest… Alt solvab täiesti põhjendamatult minu venda. Ma toon siin ühe näite. Mäletan oma Selveri-aegadest üht juhust, kus meil oli Tartuga käimas tasavägine seeria. Mulle tundusid tolles kohtumises neli palli kahtlased. Andsin pärast mängu emotsionaalses seisundis ajakirjanikele intervjuu, kus ütlesin, et meil ei lastud seda mängu võita. Press trükkis selle lause mõistagi ära. Järgmisel päeval, kui olin öö ära maganud ja maha rahunenud, helistasin liiga tollasele pressiesindajale Alar Rikbergile ja palusin tal parema kirjamehena minu nimel kirjutada avalik vabandus. Sain oma eksimusest aru ja järgmise päeva jooksul oli olukord klaaritud. Täna hakkab meil mööduma mängust pool nädalat, aga ikka ei suudeta maha rahuneda.

Minu jaoks on probleem see, et Alt süüdistab Are Keelt ja seeläbi ka Avo Keelt sohitegemises ning seejärel mõned read hiljem tõmbab veidi tagasi, öeldes, et ta pole ikka päris kindel, kas siin üldse oli midagi. See on sama, kui mina ütleksin, et Karl Rinaldo on varastanud minult 1000 eurot, aga mõned hetked hiljem lisan, et tegelikult ma pole päris kindel, kes selle raha pihta pani.

Kõige ohtlikum on kogu loos aga see, mida Alt ütles piirikohtuniku kohta. Tsitaat: „Miks ta vehkis lipuga? Kui ei näinud, poleks pidanud midagi näitama. Mängime Kuressaares, oma mees piiril – tule taevas appi!“ Siin tuleb väga selgelt välja härra Alti nägemus, et kui koduväljakul mängitakse, siis peaksid kohtunikud justkui olema kallutatud oma meeskonna poole.

Tahan rõhutada, et Eesti kohtunikud teevad oma tööd nii hästi kui võimalik ja näevad vaeva, et olukorda veel paremaks muuta. Hiljuti saabus kohtunikelt treeneritele näiteks ankeet, kus meil paluti hinnanguid õigusemõistjate kohta anda. Ankeet oli väga põhjalik, alustades mängulistest asjadest ning lõpetades nende riietuse ja käitumisega. Sellise asja valguses on taolist väga tõsist süüdistust kuulda kurb.

Teema lõpetuseks, kas sinu ja Arega seotud süüdistusi poleks olnud kohtunikekogul võimalik vältida? Et lihtsalt ei panda mängijate või treeneritega sugulussidemetes olevaid inimesi kohtunikeks? Sel juhul ei arutaks me seda teemat ilmselt üldse.

Ma küsiksin vastu, et kus siin on probleem? Olen Eestis mänginud ja treenerina töötanud alates 1999. aastast ning ei tea ühtegi olukorda, kus keegi oleks sugulussidemete tõttu mängu ära vilistanud. Küll aga on see nüüd suur probleem Alti jaoks, olgugi, et 1990ndate lõpul, mil ta tugevalt Tartu Ösel Foodsi meeskonnaga seotud oli, polnud mingit küsimust, kui Alari Jõesaar oli väljakul mängijana ja Olavi Jõesaar tegutses samades mängudes kohtunikuna.

Murulo ütles selles artiklis hästi, et mingitel puhkudel ongi kohtunikke mängule mitte määratud, et võtta neilt pinged maha. Probleem pole selles, et keegi mängu sugulussidemete pärast ära vilistaks. Vastupidi, pinged paneb peale hoopis see, et keegi võib hakata hiljem sellele vihjates otsuste pärast plõksima.

Loe ka: Müstiline maratonmäng: Saaremaalt rööviti võit, leegionär tõi Pärnule 46 punkti!
Loe ka: 3:0! Pärnu leegionärid lõpetasid Saaremaa piinad

 

scroll to top