fbpx
Close

Eesti koondise mängujuht tundis end EM-i alguses halvasti, ent taastus ja aitas meeskonna võiduteele

Karl Rinaldo
Robert Viiber (nr 15) ja Eesti koondis on tagasi suures mängus. | Foto: Siim Semiskar/CEV

Eesti rahvusmeeskond alistas Tallinnas EM-finaalturniiri D-alagrupi teise vooru kohtumises 3:2 (25:27, 22:25, 25:18, 25:14, 15:13) Slovakkia ja jätkab võitlust edasipääsu nimel.

Suurest kaotusseisust eduka vangerduse toel – Renee Teppan sekkus platsile diagonaalründajana ja Oliver Venno liigutati nurgaründaja kohale – välja tulnud Eesti koondise mängu juhtis maratonlahingus 24-aastane ja 205-sentimeetrine sidemängija Robert Viiber, kes Kert Toobali asendajana end platsil üha kindlamini tunneb.

Lääne-Virumaalt pärit mängumees andis Eesti meediale pärast Slovakkia alistamist kiire intervjuu.

Alustuseks legendaarne spordiajakirjaniku küsimus: mis tunne on tulla EM-il kahegeimilisest kaotusseisust välja ja võtta 3:2 võit?

Eks ikka hea, sest meil oli seda võitu vaja. Ja me peame nüüd edasi ka hästi mängima – siis on kõik võimalik. Ma arvan, et tänane võit võttis meil fännide ees mängides päris palju pingeid maha. Tulime edukalt tagasi.

Kui rasked need elu esimesed kaks EM-finaalturniiri mängu su enda jaoks olid, arvestades sidemängija positsiooni tähtsust ja seda, et sul puudus varasemalt kogemus taolisel tasemel?

Kusjuures ma ei põdenud üldse, aga esimene mäng läks mul aia taha puhtalt diabeedi tõttu. Ma ei saanud veresuhkrut stressi pärast kontrolli alla. Aga tänane mäng oli hoopis teine – tundsin end palju paremini ja mäng oli kontrolli all.

Kas see on sind varem ka häirinud?

Jaa, noorena oli palju rohkem probleemi, aga nüüd kasutan sensoreid ja seeläbi näen veresuhkru kohe ära. Noorena Tartus mängides oli vahepeal täitsa koomasse langemise äärel enesetunne, aga nüüd on läinud järjest paremaks ja paremaks. Saan rütmidest ja rutiinidest aru.

Aga mis eile kehva olukorra tekitas?

Suur rahvahulk ja uus olukord. Kuigi mõtlen küll, et ma ei pabista, siis alateadvuses on kehal ikkagi stress ja see mõjutab. Ja siis lööb veresuhkru kõrgeks või madalaks – kuidas kunagi -ning enesetunne muutub kehvaks.

Kuidas oli uue koosluse ehk Renee Teppani ja Oliver Vennoga koos väljakul viibida ning neile tõsteid jagada?

Eile ja üleeile natuke harjutasime trennis Vennoga seda koostööd ka nurgaründaja positsioonil. Aga kuule, mis siin üldse koostööst Vennoga rääkida? Temaga on igalt poolt lihtne mängida! Ta on nii pikk ja andekas, et suudab kõik, mis sa talle annad, ära lüüa.

Kas Teppani väga hea sekkumine üllatas sind?

Ei üllatanud. Me olime oodanud, millal ta looma saab välja lasta. Tema on mängija, kes suudab meid emotsiooniga mängu tagasi tuua.

Suur probleem on olnud Eesti koondise jaoks esimestes mängudes koostöö nurgaründajatega. Miks see toiminud pole?

Eks siin ole ka omavahelises klapis asi, aga on, mis on. Keskendume täna sellele, et me suutsime mängu võita. Ja vaatame veel, mis siin saama hakkab.

scroll to top