fbpx
Close

Eesti liiga viimase kümnendi parim leegionär vahetab kodakondsust: mind ei seo Ukraina võrkpalliga mitte miski

Dmitro Pašitski. | Foto: erakogu

Dmitri Pašitski nimi ei vaja Eesti võrkpallisõpradele pikemat tutvustamist – Pärnu Võrkpalliklubist ja Tallinna Selverist tuule tiibadesse saanud maailmakodanik kuulub juba aastaid Venemaa superliiga paremate keskblokeerijate hulka ning krooniti kevadel Kemerovo Kuzbassi ridades esmakordselt ka riigi meistriks.

31-aastane ja 205-sentimeetrine Pašitski andis Venemaa väljaandele Sport-Business pika intervjuu, kus rääkis nii raamatute lugemisest ja kitarri mängimisest kui ka sellest, et loodab õige pea saada Venemaa kodakondsuse, et tal oleks kergem seal elada ja võrkpalli mängida. Ühtlasi pole sugugi välistatud, et temast võib ka Venemaa koondislane saada, sest meie idanaabrite rahvusmeeskonda juhendab sellest aastast teatavasti Tuomas Sammelvuo, kellega koos tuli Pašitski kevadel Venemaa meistriks. Tänavu mängib Ukrainas sündinud mees aga Kemerovos Gheorghe Cretu käe all.

Mäletatavasti uuris 2010. aastal Eesti koondise peatreener Avo Keel, kas Pašitski oleks nõus Eesti koondist esindama, ja sai positiivse vastuse, ent toona jäi kõik vaid idee tasandile. Tõele au andes oli Eestil siis ja on ka täna temporündajate osakond hästi mehitatud.

Venemaa liiga viie parema mängija hulka nii blokeerimises kui ka rünnakute lahendamises kuuluv Pašitski mainis Eestit intervjuus mitmel korral, sest teatavasti käib ta tänu oma elukaaslasele Triinule siiani tihti Maarjamaal.

Avaldame siinkohal intervjuu selle osa, kus tuleb juttu nii kodakondsuse vahetamisest kui ka Eestist (täispikka intervjuud saab lugeda siit).

Kuuldvasti oled taotlenud Venemaa kodakondsust. Kuidas see protsess sujub?

Andsin dokumendid sisse kahe aasta eest. Loodetavasti saan 2020. aastal Venemaa kodakondsuse ja passi. Sel juhul ei kuuluks ma Venemaa liigas enam leegionäri alla.

Seega, sa loodad mängida ka Venemaa koondise eest?

Päris ausalt, ma pole selle peale mõelnud veel. Arvan, et Venemaa koondisel on ka ilma minuta väga tugevaid keskblokeerijaid.

Vajad kodakondsust niisiis pigem klubikarjääriks?

See on oluline ka tavaelus. Olen end alati pidanud venelaseks. Mu vanaisa on pärit Altaist ja vanaema Irkutskist. Olen ka ise viimased aastad elanud Venemaal. Võib-olla jään siia ka tulevikus. Ent loomulikult on kodakondsuse saamine suur pluss ka klubikarjääris. Leegionäridest keskblokeerijate järele pole nii suur nõudlus. Olen väga tänulik, et Kuzbassis hinnatakse mind hoolimata mu staatusest.

Mis sind täna Ukrainaga veel seob?

Sündisin Kiievis, aga elasin seal vaid kolm aastat. Kogu oma teadliku elu olen elanud Riias. Jah, mul on küll Ukraina kodakondsus, kuid ma ei tunne selle riigiga mingit sidet, sest ma ei ela seal.

Kuzbassi tegevdirektori Sergei Lomako sõnul kuuluvad su mängijaõigused Eesti võrkpalliliidule. Miks nii?

Sest alustasin Eestis oma professionaalset karjääri. Tegin seal oma esimesed dokumendid.

Oled täna 31-aastane, kuid sa pole kunagi ühtegi rahvusmeeskonda esindanud. Kas Ukraina koondis pole tõesti sinu vastu huvi tundnud?

Eelmisel aastal tekkis nende poolt esimest korda huvi, nad võtsid minuga mõne vahelüli kaudu ühendust. Ilmselt nad märkasid mind Venemaal mängimas. Aga enne seda polnud keegi huvi tundnud. Ütlen ausalt, mind ei seo Ukraina võrkpalliga mitte miski. Kasvasin üles ja hakkasin võrkpalli mängima mujal.

Mida sa ütleksid oma pikaaegse kodulinna Riia kohta inimesele, kes pole seal kunagi käinud?

Kui võimalus tekib, tasub Riiga minna, et sealset vanalinna näha. Samuti soovitaksin võtta ette reisi Tallinna.

Läti on lõiganud läbi sisuliselt kõik suhted Venemaaga. Mida sina sellest arvad?

Kasvasin üles ajal, mil Lätis vaieldi tuliselt keele teemal – koolis üritati vene keeles õpetamine lõpetada, olgugi et riigis on palju venelasi. Viimastel aastatel on Läti pööranud Venemaale tõesti igas asjas selja, ka majanduses. Riia kodanikuna võin öelda, et see otsus pole millegi heani viinud meid. Enne oli Lätis palju Venemaa turiste, ettevõtteid ja raha. Pärast sanktsioone on palju siinseid ettevõtteid suletud. Samas pole lätlastel endil ühtegi suurt tootmisettevõtet. Paistab, et Läti on õnnelik, kuid ilma rahata.

Mida tähendab tätoveering sinu vasakul biitsepsil?

Tegin selle enam kui kümme aastat tagasi, kui lõpetasin oma esimese profihooaja Eestis. Otsustasin märkida ära oma alguse suures võrkpallis. Olime sõbraga koos ja mulle meeldis Fööniksi tulilinnu pilt. See sümboliseerib kannatamist ja vabadust.

Sinu Instagrami konto põhjal järeldusi tehes on sul koer.

Isegi kaks koera! Kui mina ja mu tüdruksõber Prantsusmaal olime, võtsime endale Jack Russelli terjeri. Tema nimi on Jetty ja ta on olnud meiega kaheksa aastat. Poolas olles võtsime endale ka Bostoni terjeri Dixie.

Kas su tüdruksõber elab nüüd nendega?

Triin saabus siia (Venemaale) kaheks kuuks, aga nüüd, mil hakkasime reisima, läks ta koertega tagasi Eestisse.

Tuleb välja, et sa oled Triinuga pikalt koos elanud. Miks te abielus pole?

Olen märganud, et venelaste jaoks on see väga oluline – minu käest küsitakse alati, kas ma olen abielus või mitte. Minu jaoks personaalselt ei muuda sõrmus sõrmes mitte midagi. Ma armastan Triinu ja kindlasti me ka abiellume ühel hetkel. Praegu ei näe me lihtsalt selleks tungivat vajadust, kõik sobib meile.

Dmitri Pašitski karjäär:

2009-2010 Pärnu Võrkpalliklubi
2010-2011 Tallinna Selver
2011-2014 Cannes (Prantsusmaa)
2014-2015 Lubini Cuprum (Poola)
2015-2016 Rzeszowi Asseco Resovia (Poola)
2016-2017 Gdanski Trefl (Poola)
2017-… Kemerovo Kuzbass (Venemaa)

scroll to top