fbpx
Close

Esimese eestlasena Meistrite Liiga finaale jäädvustanud Alatare: päris uhke tunne oli seal ringi käia

Gertrud Alatarest sai esimene eestlane, kes pildistanud Meistrite Liiga finaale. | Foto: Erakogu

Eesti Võrkpalli Liidu fotograaf Gertrud Alatare, kelle silmapaistvad fotod kaunistavad juba mitu aastat koduste liigade ja koondiste galeriisid, käis natukene vähem, kui kuu aega tagasi kajastamas Meistrite liiga finaale.

Alatare on Eesti alaliiduga tihedamalt koostööd teinud alates 2015. aastast. Fotograafi jaoks oli esimene suurem võistlus 2015. aastal Itaalias toimunud Euroopa meistrivõistluste finaalturniir. “Ka Poola EM-il olin kohal. Lisaks käisin Bulgaarias toimunud MM-il omal initsiatiivil, et tipptasemel mängu lähedalt näha. Eelmisel kevadel käisin Prantsusmaal Rennes´is ka Kert Toobali ja Ardo Kreegi omavahelist mängu pildistamas,” loetleb Alatare, kes on suur Toobali fänn. “See on tõsi, ma olen ilmselt üks tema suuremaid fänne!” naerab Alatare.

Gertrud, räägi palun, kuidas sa valitus osutusid?

Ma arvan, et inimesed CEV-is (Euroopa Võrkpalli Liit – toim.) teavad kõige paremini, miks nad mu valisid. Aga nii palju, kui ma kohapeal olles kuulsin, siis pressiametnik tahtis midagi uut proovida. Nad on mu piltidega juba kaua aega kokku puutunud tänu Eesti koondise mängudele, seega nad teadsid minu stiili ning selle järgi osutusin valituks.

Suuresti avanes see võimalus tänu Eesti Võrkpalli Liidu presidendile Hanno Pevkurile, kes aitas mind CEV-iga suhtlemisel. Esmalt ta uuris, et kas on praktikale võimalus saada ja siis andis mulle edasised juhised, kellega ühendust võtta ja mis dokumente nad ootavad. Mingi hetk sain CEV-ist vastuse praktika osas, aga olin umbes nädal-kaks enne seda saanud Eestis töö, seega jäi see variant kahjuks ära. Olin CEV-iga kontaktis ning mingil hetkel tuli mulle meilile kiri, kus nad küsisid, kas ma sooviksin olla Meistrite Liiga finaalide üks kahest ametlikust fotograafist.

Tuli see kutse sulle üllatusena?

Kuna ma taotlesin luba saada sinna pildistama n-ö tavalise fotograafina, siis kutse jäädvustada finaalid ametliku fotograafina tuli väga suure üllatusena. Ma olin suhteliselt kindel, et tavalise fotograafina pääsen püünele, aga et lausa ametliku fotograaafina… Seda ei oleks tõesti osanud oodata.

Milline kogemus see sinu jaoks oli?

See oli väga vinge sündmus. Selle taga oli meeletu töö. See show, mis seal toimus, oli vägev, kuid ka väga kulukas. Päris uhke tunne oli seal ringi käia. Alguses oli veider see, et kui esimene mäng läbi sai, siis teine ametlik fotograaf läks väljaku peale. Kuna meil siin tavaliselt sellist asja ei ole, siis oli see minu jaoks üllatus, et ma võin samuti platsile minna.

Kas sa midagi uut ka enda jaoks õppisid?

Fotograafia kohta ma midagi uut ei õppinud, kuid nüüd, kui ma mängule lähen, siis ma mõtlen hoopis teistmoodi. Kõik eelpildid – soojendus jne – on vajalikud mitte lihtsalt, et inimestele näidata, vaid neid võib ka kusagil mujal vaja minna. Kuna ma olen CEV-is taustapoolega natukene seotud, siis nüüd ma saan aru, miks on vaja pärast esimest geimi mõned pildid sotsiaalmeediasse postitada. Selle poole pealt õppisin küll palju.

Gertrud Alatare ja tema kaks lemmiktegevust – fotograafia ja võrkpall. | Foto: Erakogu

Kas sulle jagati ka mingisuguseid näpunäiteid? Kui palju suhtlesid teise ametliku fotograafiga?

Teise pildistajaga arutasime seda, et kus keegi pilte teeb, et me ei oleks samal ajal samas kohas. Otseselt mingeid õpetussõnu ei jagatud. Öeldi lihtsalt, et teeksin seda, mida oskan. See, kes kõike seda seal organiseeris, ütles mulle, et ma teen väga häid lähivõtteid, kuid otseselt ta ei öelnud, milliseid pilte tegema pean. Selles osas olid mul vabad käed.

Oli teil ka päevakava või tegite seda, mida ise soovisite?

Jaa, päevakava oli. Neljapäeval õhtul jõudsime sinna, reedel 8.30 pildistasime naiste trenne. Seejärel oli pressikonverents, pärast mida läksime tagasi saali meeste trenne pildistama. Laupäeval olid juba mängud. Selles mõttes oli kindel ajakava, et linna peal ma käia ei jõudnudki. Kui keegi peaks küsima, kuidas Berliin välja nägi, siis ma ei oskaks sellele vastata.

Oskad sa öelda, kui palju pilte sa kokku tegid?

Ei rohkem ega vähem kui 4229 – neli trenni, pressikonverentsid ning mängud koos lõputseremooniaga.

Kui kulukas see reis sinu jaoks oli?

Minu ainsad kulud olid need, kui ma ise endale ostsin midagi. Muus osas ma oma rahakotti tühjendama ei pidanud.

Kas sa hankisid selle ürituse jaoks ka lisavarustust?

Ei, pildistasin nendega, millega olen kogu aeg pilte teinud. Mul oli küll üks objektiiv kaasas, mida ma väga harva olen kasutanud, kuid uusi objektiive ma Meistrite Liigaks ei soetanud.

Mis on järgmised suurturniirid, kus sind pilte tegemas näha võib?

Järgmiseks on nii naiste kui ka meeste EM-finaalturniir, kuhu ma küll lähen omast tahtest. Vähemalt praegu pole ametlikku kutset neid üritusi pildistama tulnud.

Millist suurvõistlust sa ise sooviksid tulevikus jäädvustada?

Ausalt öeldes olen ma pikalt soovinud rannavõrkpalli suurturniiri pildistada. Eestis ma olen rannavõrkpalli fotografeerinud, kuid suur soov oleks seda teha väljaspool Maarjamaad. Ma olen Kusti Nõlvakuga sellel teemal suhelnud ja kui ta peaks koos Mart Tiisaarega EM-ile pääsema, siis oleksin väga huvitatud seda turniiri jäädvustama.

Mõningane valik Alatare Meistrite Liiga finaalidest tehtud piltidest:

 

 

 

scroll to top