Eesti võrkpallimeeskonna peatreeneri Gheorghe Cretu 50. sünnipäeva intervjuu teises osas räägib rumeenlane oma iseloomust ja perest ning meenutab mängijakarjääri.
Nagu intervjuu avaosas aimu saime, jõudis Cretu kiiresti Rumeenia noortekoondisse. Tema mängijakarjääri tippaeg jäi 25 aasta taha, kui noor temporündaja toonase Euroopa tippklubi Bukaresti Dünamo põhikoosseisu kuulus. Pärast kodumaalt lahkumist seadis Gianni end sisse Austrias, kus elab tänase päevani. Just nendest perioodidest seekord peamiselt juttu tulebki.
Kelleks sa lapse ja noorena saada tahtsid?
Bukarestis õppides said kõik sportlased gümnaasiumi ajal teatud auastmed politsei-suunal. Mina olin näiteks lõpuks leitnant, kuigi ma ei pidanud selleks mitte midagi tegema. Toona tagati lihtsalt sportlastele töö ka profikarjääri järgseks ajaks.
Ja tead, enne seda olin ma tegelikult lähedal diplomaatide kooli astumisele. Muidugi ei oska ma täna sajaprotsendiliselt öelda, kas oleksin võinud sel erialal tööle hakata, aga mulle tundub, et ma olen inimesena diplomaadi-tüüpi küll. Proovin leida rahu osapoolte vahel. Et inimesed, kes ei meeldi üksteisele, võiksid ühte ruumi astuda. See pool on tulnud mu vanaisalt, kes tõi kogu pere kokku isegi siis, kui oli mõni tüli.
Kuidas sa üleüldiselt tülisid lahendad? Kas elad konflikte raskelt üle?
Minuga on nii, et kui tekib tüli ja mind aetakse endast välja, võin ma olla väga kuri pool tundi. Kuid seejärel rahunen ma maha, üritan leida tüli põhjused ja hinnata teise osapoole argumente.
Kuigi üldiselt proovin rahu säilitada, olid ka näiteks mu mängijakarjääris mõned momendid, kui ma sain väga pahaseks. Aga alati oli selleks mingi põhjus. Mulle ei ole näiteks kunagi meeldinud, kui keegi alandab teist inimest. Ma ei kannata sellist käitumist.
Sattusid sa lapsena tihti pahandustesse?
Mitte väga tihti. Ja kui mingid jamad tekkisid, siis proovisin neid täielikult ema eest varjata. Ta poleks lihtsalt suutnud seda ette kujutada, et tema poeg midagi halba teeb.
Läheme nüüd 1985. aastasse, mil olid võrkpalliga tõsisemalt tegelenud kõigest paar aastat, ent pääsesid Bukaresti Dünamosse mängima. Toona oli Rumeenia võrkpall hoopis teisel tasemel kui täna.
Jah, neli aastat varem oli Bukarest võitnud Meistrite liiga finaalis Moskva CSKA-d. Sellest ilmselt piisab, et luua ettekujutus, millisel tasemel oli toona Rumeenia võrkpall. Kui lõpetasin Bukarestis gümnaasiumi, oli mul võimatu edasi ülikooli minna. Pidime keskenduma sajaprotsendiliselt spordile, sest kui sa hajutasid natukenegi oma tähelepanu, seisis ukse taga kümneid noori, kes tahtsid su koha endale võtta.
Sinust sai 1980ndate teises pooles kiiresti nii juunioride koondise kapten – võitsite koos omaealiste vanuseklassis EM-hõbedagi – kui ka Dünamo ja täismeeste koondise põhimees. Kui kauaks sellist aega jagus?
Rumeenia meeste koondises olin lühikest aega – 1987. aastast kuni 1989. aastani. Sel ajal tekkis föderatsiooni sees võimuvõitlus Bukaresti Dünamo ja Steaua vahel, mille tulemusena mina 1990. aastal enam kutset ei saanud.
Dünamos olin esindusmeeskonna põhimees 1988. aastast kuni 1993. aastani. See oli hea aeg – mängisime kõrgel tasemel.
Ent seejärel lahkusid sa Rumeeniast. Miks?
Äkitselt oli kogu maailm noortele avatud ning mina ja mu naine, kes oli Ungari üks paremaid korvpallureid, otsustasime end mujal proovile panna. Mu oma pere oli täielikult selle vastu, sest Bukarestis olnuks elu kindlustatud. Siirdusime siiski Saksamaale ja sealt peagi edasi Austriasse. Kuna mul oli Dünamoga pikk leping ja neid ei huvitanud minu soovid, pidin veel mitu aastat nii klubile kui võrkpalliliidule suuri summasid maksma. See oli üks väga raske ja õpetlik aeg minu elus.
Viisin lõpuks oma mängijalitsentsi Austria võrkpalliliidu alla ja nad kutsusid mind kohe koondisse. Nii saingi poole aastaga Austria kodakondsuse ja et Rumeenia alaliit enam minu vastu huvi ei tundnud, esindasin edaspidi austerlasi.
Kuidas sa oma tänase abikaasa ja tütre ema Andreaga tuttavaks said?
Me olime 1986. aastal ühes spordilaagris. Me mõlemad kuulusime oma riigi noortekoondisse – mina võrk- ja tema korvpallis. Sealt see kõik algas.
Su kodu on siiani Viinis. Kas tunned end sealt hästi?
Jah, ma tunnen Viini jõudes alati end koduselt, sest olen seal nii kaua aega elanud. Meil on ka sõbrad seal. Aga samas on mul raske öelda, et ma olen austerlane. Spordis ei tea seal keegi, mida ma teen. Minu tõeline kodu on ikkagi seal, kus on emotsioonid – Rumeenias. Küll aga tunneb end austerlasena minu tütar, kes on Viinis üles kasvanud ja räägib esimese keelena saksa keelt. Lisaks räägib ta ungari, rumeenia ja inglise keelt.
Aga mitut keelt sina räägid?
Tänu Austrias oldud ajale saksa keelt, kuigi see on veidi rooste läinud tänaseks. Ühel hetkel sain aru, et pean mängija ja treenerina oskama inglise keelt. (Muigab.) Ütleme nii, et mul on selline mixed (segatud/segane – toim.) inglise keel, aga see ei häiri mind, et ma kõike alati täpselt õigesti ei ütle. Itaalia keeles tunnen ma end vabalt, sest see on sarnane rumeenia keelele. Pean tunnistama, et eesti keelt pole ma üldse õppinud. Sain kiiresti aru, et see on väga keeruline keel. Sama probleem oli mul poolakatega – ka nende keel on kohutavalt raske. Enne saan selgeks vene kui poola keele.
Kas sinu juurtes on teiste rahvuste verd palju?
Rumeenlased on väga palju teiste rahvastega segunenud. Constantas elavad näiteks koos tatarlased, türklased, kreeklased, makedoonlased, armeenlased, ungarlased, juudid ja isegi sakslased. Minul isiklikult oli näiteks üks vanavanaema ungarlanna ja teine kreeklanna. Ma nimetan ka oma tütart maailmakodanikuks.
Vaadates isa ja ema, on sel 15-aastasel neiul ilmselt samuti potentsiaali sportlaseks saada.
(Naerab.) Korvpalli jaoks on Lea-Rebecca liiga n-ö tüdruk! Oleme emaga püüdnud teda võrkpalli suunata, aga see pole niisama lihtne. Meil on diil, et ta mängib võrkpalli vähemalt kuni 18. eluaastani ja mina olen tema sponsor. Ma tahan lihtsalt, et ta kooli spordiga seoks, sest Austrias ollakse üldiselt väga laisad. Viin on suurlinn ja näen kõrvalt, milliseks muutuvad temavanused tüdrukud, kes üldse toitumisele ja spordile tähelepanu ei pööra.
Loodan, et ta saab ka ise ühel päeval aru, et oskab võrkpalli mängida ja võib seda soovi korral teha ka raha eest. Näiteks ülikooli võiks minna ju võrkpalluri stipendiumiga. Ta on talendikas ja me teame seda, kuid mind teeb teinekord veidi pahaseks, et ta ei taha seda mulle ja emale välja näidata. Ta teab, et kui ta liiga hästi mängima hakkab, siis me suuname teda profimängija teele, aga ta ei soovi seda veel.
Intervjuu kolmas ja ühtlasi viimane osa, kus tuleb juttu nii Cretu tulevikuplaanidest, Eesti koondisest ja klubidest kui ka tänapäeva võrkpallist laiemalt, ilmub lähipäevil.
