Tartu Bigbanki ja Lissaboni Benfica vahelisel Meistrite liiga mängul üleplatsimeheks kerkinud 38-aastane Hugo Gaspar võiks võita olümpiamängudel kahevõistluses ilmselt kuldmedali… kui võistlus ühendaks suusahüpete ja suusatamise asemel võrkpalli ja arstitööd.
Tartus on arstidest ja võrkpalluritest seni juttu olnud kohaliku naiskonna tegemiste kajastamisel. Ka alanud hooajal kuulub peamise tiitlipretendendi ridadesse mitmeid meditsiinivaldkonnaga seotud mängijaid, kes jõuavad õhtuti pärast pikki tööpäevi veel palli kätte võtta ning treeneriduot Hendrik Rikandit – Jaanika Jakobson ilusate puudetega rõõmustada.
Tartu Bigbanki meeskonnas tegeleb aga umbes pool võistkonda pallimänguga profina ja need, kes käivad tööl, on valinud endale mõne muu eriala. Ent kolmapäeval nähti palliväljakul ka üht silmapaistvat arsti, kes, tõsi, tuli vastasmeeskonnast.
Hugo Fernando Lucas Gaspar kuulub Portugali koondisse 2002. ja Benfica meeskonda 2010. aastast. Täiskohaga perearst sai temast 2005. aastal, kui ta oma sportlaskarjääri ainsa välishooaja Itaalia klubis Trevisos seljataha jättis. Portugalis öeldakse seejuures, et ta tegeleb spordiga 100-protsendiliselt. Lihtsalt teised 100 protsenti keskendub ta ka arstitööle.
“Käin trennis vaid õhtuti, samal ajal kui kogu ülejäänud võistkond treenib ka hommikuti,” ütleb Gaspar kümmekond minutit pärast Meistrite liiga esimese eelringi duelli lõppu Ülikooli spordihoones, eemaldades samal ajal näppudelt teipi. Ta on rõõmsas tujus, sest tegi järjekordse hea mängu ja kogus 19 punkti (+17).
Võit ei tulnud Benficale siiski kergelt. Avageimis rabeleti välja suurest kaotusseisust ja teeniti 26:24 võit, teine geim aga kaotati 22:25. Kolmas ja neljas vaatus võideti juba kindlamini, 25:18 ja 25:16.
“See oli tegelikult väga tasavägine mäng. Meil oli seljataga pikk reis Tartusse ja üks öö jäi magamise osas vahele. Samuti oli meil nädalavahetusel väga raske mäng (Benfica võitis Portugali superkarika kolmetunnises finaalmatšis 3:2 Sportingut). Ja tartlased oskavad mängida, seda tuleb samuti öelda,” kiidab koondise põhidiagonaalina septembris Portugali Euroopa meistrivõistlustel 16 parema sekka viinud mängija.
“Alustasime reisist tingituna mängu aeglaselt. Tundsin ka ise end alguses kehvasti. Olen siiski peaaegu 40-aastane ja tegelen võrkpalliga arstitöö kõrvalt,” möönab Gaspar. “Olemata professionaal ja mängida sellises klubis, see on tegelikult väga lahe!” lisab ta siiski kohe. Gaspari kui perearsti klientide hulka kuuluvad muuhulgas paljud Benfica mängijad. “Peangi vaatama, kui hullult meie tempomehe Marc Honore käsi avageimis viga sai, sest olen Portugalis tema arst.”
Kuidas suudab 38-aastane mees nii tiheda töö- ja mängugraafikuga jätkuvalt vormis püsida? “Võtmesõna on treenimine. Pean vahel enne või pärast trenni tegema lisa, et sellises vormis püsida,” vastab kahemeetrine Gaspar. Aga väsimus? “Kõik mu puhkused lähevad võrkpalli alla,” ütleb ta ja lisab muiates: “Näiteks praegu olengi ma kolmepäevasel puhkusel. Esimene ja kolmas päeva lähevad reisimisele ja teine on mängupäev. Aga ma naudin seda kõike, muidu ju nii ei teeks.”
Gaspar ei varja, et kahes ametis rabamine on aidanud ka tulevikku kindlustada. “Ma loodan küll. Selle nimel olen ma kogu elu palju õppinud ja treeninud. Loodetavasti elan pärast sportlaskarjääri lõppu rahulikku elu ega pea raha pärast muretsema. Aga tänapäeval võib ka üksnes võrkpalli mängides väga hästi ära elada. Rahaliselt oleks mul olnud kergem Portugalist välja minna mängima. Ka Eesti koondislaste puhul näeme seda. Paljud teie koondislastest mängivad välismaal ja teenivad väga korralikult,” teab Gaspar, kes mängis esmakordselt Eesti vastu juba 16 aastat tagasi. Tartu loots Alar Rikberg, kes toonast EM-valikmängu mäletab, ütleb, et juba siis ei saanud eestlased Gaspari peatamisega hästi hakkama.
Tänapäeva võrkpallis pole kuigi tavapärane, et ühe rahvusvahelisel tasemel võistkonna põhituumik püsib aastaid samana. Portugali esiklubi suudab olla aga harv erand, sest soe kliima ja vanameistrite keskel tekkinud mõnus atmosfäär hoiab mängijaid pikalt koos.
Eesti võrkpallipublik saab järgmisel kolmapäeval nautida uuesti kahe teineteist vääriva meeskonna duelli. Sedapuhku peetakse kohtumine teisel pool Euroopat, Tartust 3800 kilomeetri kaugusel Lissabonis.
“Loodan, et Lissabonis tuleb natuke lihtsam mäng, aga Tartu näitas, et peame nende alistamiseks kogu aeg maksimaalselt pingutama. Nad sundisid meid mängima kahes viimases geimis väga hästi. Aga selline ongi Meistrite liiga – siin oskavad kõik mängida,” lisab Gaspar, kes loodab aastase pausi järel taas tugevaimas eurosarjas põhiturniirile pääseda.
