INTERVJUU | 16-aastaselt arenguhüppe teinud sidemängija: mul on Mõnnakmäelt palju õppida

Karolina Kibbermann (nr 2) on sidemängija kohta haruldaselt pikk ja kiire. | Foto: Gertrud Alatare

“Tema oli paari nädala taguse Eesti karikavõistluste võidu arhitekt. Ta on teinud tänavu vaieldamatult suurima arenguhüppe Selveri tüdrukutest. Ja kui arvestada Eesti naiste võrkpalli sidemängijate seisu – Julija Mõnnakmäe järel laiutab ju tühjus -, siis tasub temasse kõvasti panustada.”

Selliste sõnadega iseloomustab Tallinna Ülikooli meistriliiga naiskonna (noortesarju mängitakse endiselt “Selveri” nime all) peatreener Sten Esna oma 16-aastast hoolealust, sidemängijat Karolina Kibbermanni, kes valiti hiljutistel U20 vanuseklassi karikavõistlustel pärast pealinnaklubi üllatusvõitu Tartu üle turniiri parimaks mängijaks.

Sidemängijat ning tema tähtsust on tavainimesel raske mõista, sest punktid tulevad ju reeglina ikka ründemängijatelt. Ala spetsialistid teavad aga hästi, et just sidemängija mõjutab tihti kõige rohkem mängu, kõrvaleseisjale nähtamatultki.

Võrkpall24.ee võttis Viimsist pärit Kibbermanniga ühendust koolivaheajal. Juba jutuajamise esimeste minutitega sai selgeks, et heledapäine neiu on varakult küpseks saanud mitte ainult füüsiliselt, vaid ka vaimselt. Nii pole ime, et tema vastustest tuli välja nii mõndagi huvitavat.

Karolina, esmalt, millal ja kuidas sa võrkpalli juurde üldse jõudsid?

Mu isa Erki mängis võrkpalli ja on tulnud isegi Pärnu ridades Eesti meistriks. Seepärast mõtlesingi umbes 13-aastasena, et võiks ka selle ala ära proovida. Täiesti juhuslikult harjutas mu kodu lähedal Pirita Majandusgümnaasiumis Laos Lukase tüdrukute grupp. Sinna ma läksingi.

Jõudsid võrkpalli juurde võrdlemisi hilja. Millega sa varem tegelesid?

Tennise ja ujumisega.

Ent miks otsustasid lõpuks võrkpalli kasuks?

Sest mulle meeldib seltskond ja ühised võistlused. Tennises ja ujumises sellist (ühtekuuluvustunnet) väga ei teki.

Kuidas sai sinust sidemängija?

(Naerab.) Eks geenid lõid välja, kuna isa mängis ka sidemängija positsioonil. Trennis ei antud võimalustki rünnata, pandi kohe tõstma. Ausalt öeldes ma ei teagi, mis tunne võiks olla ründajana.

Mis teeb sidemängija positsiooni sinu jaoks huvitavaks ja meeldivaks?

See, et sidemängija kontrollib üpris suures ulatuses mängu – kuhu ja millal tõsta. Samas pole sidemängijal otsustavatel punktidel sellist stressi nagu ründajatel, kuna ta ei pea rünnakuid maha lööma. Sidemängija ülesanne on vajadusel ka kaasmängijate rahustamine. Kui ründaja näeb, et sidemängija usaldab teda, muutub ta enesekindlamaks.

Kes on olnud võrkpallis sinu iidolid?

Ma arvan, et Julija Mõnnakmäe on üks vingemaid kujusid. Ja meestest Kert Toobal. Mina kui sidemängija jälgin ikka eelkõige oma positsiooni mängijaid.

Kui tugevalt mõjutas sind Eesti naiste koondise tänavune unelmate edulugu?

See, et naiskond EM-finaalturniirile pääses, oli muidugi vinge. (Muigab.) Tundus, et edasipääs valmistas neile sama palju rõõmu kui meile hiljutine üllatusvõit Saaremaa üle. Viimast Soomega mängu järele vaadates saan Mõnnakmäelt kõvasti õppida.

Tuleme tagasi sinu tänavuse hooaja ja juba mainitud Saaremaa alistamise juurde. Kuidas see võimalikuks sai, et koolitüdrukud lõid Eesti meistritiitli eest võitlevat klubi?

See oli väga-väga suur üllatus, ka meile endile. Isegi meie vanemad ja sõbrad-tuttavad, kes kaasa elama tulid, olid kindlad, et me kaotame. Aga kuidas see võimalikuks sai? Tulime kuidagi keerulisest seisust välja. Kõigil meie ründajatel oli hea päev, pallid jäid maha. Nii tuli ka motivatsiooni ja jõudu juurde, et mäng võidukalt lõpetada.

Sa mängid naiste meistriliigas esimest hooaega. Olgugi et meie tšempionaat on amatöörliiga, siis kas nii noorena oli hirmus ka esimeste mängude eel?

Alguses tundus keeruline küll. Et kuidas ma üldse vastu saan naistele? Aga kui mängima hakkasin, siis sain hakkama küll.

Selveri peatreeneri Sten Esna sõnul oled sina tänavu vaieldamatult enim tema hoolealustest arenenud. 

Üllatus on küll, et nii palju olen edasi läinud. Kui Laose ja Esna grupid liideti, tõusis treeningute kvaliteet oluliselt.

Mida sa enda tugevusteks pead?

Ma arvan, et ma suudan suhteliselt kiiresti väljakul otsuseid vastu võtta ja palli õigetesse kohtadesse suunata. Tean, kellel tuleb parasjagu mäng paremini ja kellel halvemini välja.

Aga nõrkused?

Ma ei pea end küll aeglaseks mängijaks, kuid tahaksin saada veel kiiremaks. Mu nõrkus on kaitsemäng. (Naerab.) Torman tihti isegi õige koha pealt ära, kui targem oleks lihtsalt seista.

Keda sa teistest Eesti noortekoondiste tüdrukutest tulevikku silmas pidades välja tooksid?

Kõige rohkem usun ma ikka oma võistkonna ründajatesse. Eva-Liisa Kuivonen, Marily Lass ja Ave Kuusk – nad kõik mõtlevad sellele, et jõuda tipptasemele.

Kas ka sina mõtled, et tulevikus võiks võrkpalliga ehk elatistki teenida?

Elatise teenimise peale ma veel ei mõtle. Naudin võrkpallimängu, sest ainult koolis käimine oleks igav. Suuri sihte pole ma endale seadnud, pigem vaatan jooksvalt, kuidas välja tulema hakkab.

Et intervjuu algas treener Sten Esna tsitaadiga, ole hea, ütle lõpetuseks, milline treener meie meeste koondise kunagine silmapaistev libero on?

Väga lahe! Ta oskab tasakaalu hoida. Kui vaja, siis suudab Sten kurja häält teha ja korra majja lüüa, aga üldiselt on ta rahulik. Ja ta on meie sõber. Ta mõistab meid.

Karolina Kibbermann oma põhitööd tegemas ehk tõstmas. | Foto: Gertrud Alatare
balteco.com

Jaga postitust

Lisa kommentaar