INTERVJUU | Alar Rikberg: ma pole valmis peatreener olema, eriti sellisel tasemel

Alar Rikberg (paremal) naaseb Resovias hea meelega abitreeneri rolli, sest tunneb, et pole sellisel tasemel valmis peatreener olema. Meeskonna juhendamist jätkab väikese pausi järel aga Gheorghe Cretu.| Foto: PlusLiga

Eesti koondise abitreenerist ja statistikust Alar Rikbergist sai sel nädalal esimene eestlane, kes on juhendanud Euroopa tippliigas mängu peatreenerina.

Haigestunud Gheorghe Cretult juhtohjad üle võtnud Rikberg tüüris teisipäeval seitsmekordse Poola meistri Rzeszowi Asseco Resovia võõrsil 3:1 võiduni Bedzini üle. Muide, meie treeneriteduo kolme kuu tagune avamäng Poolas oli lõppenud 0:3 kaotusega just Bedzinile, seega mõjus võit eriti magusalt.

Võrkpall24.ee võttis 37-aastase Rikbergiga ühendust ning uuris, kuidas debüüt välja nägi.

Alar, enne veel, kui sinust räägime, uurin, mil imemoel õnnestus Gheorghe Cretu mängust eemale jätta?

(Muigab.) Ega ta vabatahtlikult jäänudki! See oli ühtpidi arsti käsk ja teisalt klubi juhtkonna otsus. Lisaks endale oleks ta ohtu seadnud ka teiste meeskonnaliikmete tervise.

Millal peaks Cretu meeskonna juurde naasma?

Gianni käis täna (intervjuu on tehtud eile – toim.) uuesti arsti juures ja näidud olid juba palju paremad. Täna ja homme hommikul viin treeningu läbi veel mina, aga homme õhtuks on talle antud luba tagasi tulla.

Aga nüüd sinust. Alustuseks üks tavaline ajakirjaniku küsimus: mis tunne oli peatreenerina maailma tippklubi juhendada?

(Muheleb.) Ei olnudki mingit tunnet.

Peatreeneri amet erineb abitreeneri ja statistiku rollist ju niivõrd selgelt. Kogu mäng on sinu orkestreerida!

Ma ise lootsin ka, et ehk tuleb mingi eriline tunne. Aga oli tavaline ja rahulik mäng. Kui faktiliselt on see võib-olla eriline juhtum, siis meeskonna-siseselt pole tegu millegi ennenägematuga. Abitreeneri roll ongi hädaolukordades meeskonna juhendamine üle võtta.

Kuidas mängijad uude peatreenerisse suhtusid?

Tegu on professionaalidega. Kolme kuu jooksul, mil oleme siin töötanud, on meeskond kasvanud kokku. Kõik said olukorrast aru ja mingit küsimust ei tekkinud. Erinevalt mõnest eelmisest mängust olid mängijad väljas ühtse võistkonnana. Võib-olla mõjus selline vaheldus isegi hästi meeskonnale.

Kuuldavasti oli sul mängu ajal ühendus ka Cretuga.

Jaa, ta vaatas mängu televiisorist ja edastas füsioterapeudile tähelepanekuid sõnumite kaudu. Kui oled Gianniga juba aastaid kõiki mänge analüüsinud, siis tead päris täpselt, millele tema mängu ajal tähelepanu juhiks. Nüüd oligi nii, et see, mida Gianni sõnumites kirjutas, oli mul meestele juba viis minutit varem väljaku kõrval edasi öeldud. Ainus asi, mida üksinda meeskonda juhendades teha ei jõudnud, oli tehniliste nüansside rõhutamine (kui konkurentidel on tihti väljaku kõrval pingil istumas viis taustajõudu, siis Resovial oli teisipäeval vaid kaks – toim.). Pigem keskendusin emotsiooni loomisele. Vahepeal, kui eduseis oli liiga suur, hakkas tähelepanu ära kaduma ja tuli aeg maha võtta.

Millal sa viimati üldse mõnd meeskonda peatreenerina juhendasid?

(Naerab.) See oli kunagi ammu Eesti esiliigas, kui olin Luunja/Ülenurme meeskonnas mängiv treener.

Mulle on jäänud mulje, et sa ise ei taha peatreeneriks saada. Ütlesid ju vist suvel ära ka Tallinna Selveri pakkumisele?

Selveri osas ei läinud jutt suvel väga tõsiseks. Aga raske öelda. Ma poleks valmis peatreener olema, eriti sellisel tasemel nagu Resovias. Isegi täna (eile – toim.) on mul küll ideed, kuidas trenni läbi viia, aga Gianni valmistab sellest hoolimata kõik ise ette. Pealegi pole ma tänaseni kindel, kui kaua ma võrkpalli sees soovin olla. Isu on seda asja teha vaid juhul, kui saabki töötada kõige kõrgemal tasemel. Äsjane Resovia juhendajana saadud kogemus oli väga vinge. Eestis ei pakuks ükskõik millise klubi ühekordne juhendamine sellist huvi. Eesti meeskondades on ka abilisi väga vähe. Näiteks (Oliver) Lüütsepp tegutses Tartus pea igal treeningul mängijatega üksinda. Nüüd on (Andrei) Ojamets peaaegu üksi, sest abitreeneril (Argo) Meresaarel on oma noortegrupid.

Tuleme tagasi Resovia juurde. Paiknete tabelis hetkel kümendal kohal ning pääs kuue parema hulka ehk medalimängudele on imepisike. 

Tõsi, edasipääsuvõimalus on tõesti vaid teoreetiline. Meid pole ka ükski lihtne mäng enam ees ootamas. Aga lootus püsib elus, ka mängijatel. Pealegi on minu ja Gianni jaoks suur vahe, kuidas me hooaja lõpetame – kas mängime seitsmendale ja kaheksandale või üheteistkümnendale ja kaheteistkümnendale kohale. Läheme hetkel iga mängu täiega mängima. Ühtpidi saame nautida, teisalt peame aga ikkagi oleme kohusetundlikud. Ka mängijate jaoks on oluline hooaeg edukalt lõpetada, et uueks hooajaks paremaid pakkumisi saada.

Loodan, et sel nädalal algas meie uus tõus. Novembri keskpaigast kuni jõuludeni läks mäng ülesmäge, kuid aastavahetuse paiku kukkusime auku. Poola liiga üleüldine tase on muutunud võrreldes 2014. aastaga, kui Lubini Cuprumisse siirdusin, märgatavalt. Toona oli kuus-seitse konkurentsivõimelist meeskonda, nüüd on sisuliselt kõik vastased ohtlikud. Meistriliigaklubid on muutunud professionaalsemaks ja mängijaid valitakse igasse meeskonda varasemast hoolikamalt. Tase on aetud nii kõrgeks, et ühtegi kerget mängu kellelgi pole.

Mida tulevik võiks sinu ja Gianni jaoks tuua?

Klubi suurtoetaja teeb lähiajal otsuse, kuidas edasi minnakse. Esiteks, millise eelarvega, ja teiseks, milliste treeneritega. Täna on kõik veel lahtine. Oleme omapoolse soovi ja nägemuse esitanud ning ootame vastust. Pole välistatud, et klubi jätkab tegutsemist noortele poolakatele orienteeritud meeskonnaga, mis medaliheitlusse ei sekkuks. Jaanuari lõpuks pidi otsus tulema, aga see on natuke veninud.

tiitreisid.ee

Jaga postitust

Lisa kommentaar