INTERVJUU | Alari Jõesaar: Eesti võrkpalliklubisid ähvardab Rapla korvpallimeeskonna efekt

Alari Jõesaar (paremal) ja Bigbanki esindaja Martin Länts sügise alguses koostöölepingut sõlmimas. | Foto: SK Duo

Tartu Võrkpalliklubi Duo, mille alla kuuluvad nii Eesti tippmeeskond Tartu Bigbank kui parim naiskond Tartu Ülikool/Bigbank, alustas sel sügisel 20. tegevusaastat.

Möödunud suvel läksid klubi loojate, endiste võrkpallurite Alari Jõesaare ja Raivo Simsoni teed lahku. Pikaaegsed sõbrad ja ettevõtjad jagasid ühised ärid kahe vahel ära. Võrkpalli juurde jäi Jõesaar.

49-aastase Jõesaarega oskab samastuda ilmselt iga pallimänguklubi tegevjuht, eriti Eestis. Olgugi et riigi majandusnäitajad on paremad kui kunagi varem, leidub üha vähem ettevõtjaid, kes sporti oma vaba raha anda sooviksid. Nii leiab ka Jõesaar end iga kolme aasta järel sama küsimusega maadlemas: kas jätkata klubi vedamist või loobuda ja hakata lõpuks tavalise inimese elu elama.

Intervjuus Võrkpall24.ee’le vaatas Jõesaar tagasi oldud ajale, meenutas valupunkte, aga ka rõõmuhetki ning rääkis tulevikust. Ikka otsekoheselt ja ausalt, nagu selle põlvkonna meestele omane.

Alari, spordiklubi Duo alustas sinu eestvedamisel 20. hooaega. See on pikk aeg. Oskad sa seda perioodi mõne sõnaga iseloomustada?

Jah, see on tõesti pikk aeg. Ärge sellist asja ette võtke, oleks minu soovitus teistele inimestele. Ütleme nii, et selle aja jooksul olen kõike sööma pidanud… Seda nii spordiklubi loomisel kui raha otsimisel. Näiteks põlevkivikaevur peab küll maa-alla minema ja tema töö on kindlasti ebamugav, kuid tal on vähemalt kindel ülesanne, mis saab tehtud. Raha otsimine ei ole aga tervisele hea töö. Kui oled hingega võrkpalli juures, siis satud tihti vaidlustesse ja kuuled halbu sõnu. Ent on ka hetki, mil see töö on üleelamisi väärt.

Millal olid klubil kõige raskemad ajad?

Ma arvan, et üks aasta on teistest eristunud. See oli kuus hooaega tagasi, kui Pere Leib läks hingusele. See oli tõesti kõige keerulisem aeg. Üleüldse on viimased kuus aastat rasked olnud. Olen pärast mõlemat Bigbankiga tehtud kolmeaastast koostöölepingut mõelnud, et nüüd aitab. Aga ikka oleme edasi läinud, sest on sellised inimesed, nagu näiteks Hendrik Rikand (klubi abitreener ja mänedžer), kes tiivustab oma sõnade ja tegudega jätkama. Lisaks on meil nüüd naiskond tublisti esile kerkinud ja tiitleid võitma hakanud. See on olnud kõva saavutus. Ka naiskonna tase on tõusnud, sest oma noori tuleb peale.

Tartu on ka kehvadel aegadel tootnud häid mängijaid. Mingite asjade puhul oleme mina ja Raivo (Simson) hoidnud karmi joont, ent arvan, et tulevikus tuleb nii mõnigi vanem mängija, näiteks Martti Juhkami või keegi teine, tänama. Kui vaadata tänast Eesti koondist, siis väga paljud neist, umbes 14-15 meest, on meilt mingil perioodil tuule tiibadesse saanud. Võtame kasvõi Kert Toobali. Ta tuli 2008. aastal kodumaale ja kahtles, kas saab õlavigastuse tõttu üldse karjääri jätkata. Ta kogus end Tartus, tegi siin hea hooaja ja mängib tänaseni. Selliseid lugusid on meeldiv meenutada.

Palju räägitakse näiteks sellest, kes oli Robert Tähe esimene treener ja kust ta tuleb. Aga ma küsiks: kus temast mees sai? See oli Tartus. Kas tal oli siin esimesel aastal kerge? Meeskonnal läks halvasti ja tulemusi ei tulnud. Kindlasti polnud ta rahul endaga. Aga siin mängides käis nii temal, Renee Teppanil kui Henri Treialil peast krõks läbi. Neist said Tartus mehed. Mõnel ei käigi see krõks kunagi läbi.

Vahel võiks kiita ka klubijuhte, kes kõiki neid meeskondi töös hoiavad. Nagu jalgpallis Aivar Pohlak – on, mis ta inimesena on, aga Eesti jalgpalli heaks on ta väga suure töö ära teinud.

Ole hea, meenuta 1999. aastat, kui SK Duo moodustati ja sinust klubi üks vedajaid sai.

See oli raske aeg, kuna me ei teadnud veel täpselt isegi, mida teeme. Alustasime ju Raivoga kaks aastat varem Ösel Foodsi meeskonnas mängijatena. Kui selgus, et Ösel Foods lõpetab 1999. aastal toetamise ära, võtsime klubi enda õlule. Pidime kuu ajaga leidma raha. Võtan mütsi maha Pere Leiva ja Neeme Raigi ees. Nemad tulid nii lühikese ajaga meile appi. Pere Leib toetas meid lõpuks 12 aastat ja need summad, mis nad klubi alla panid, ei olnud väikesed.

Kõige kihvtim seik minu elust ongi seotud klubi esimese aastaga. Helistasime Pere Leiba ja ütlesime, et klubil on nimisponsor puudu. Nad kutsusid meid enda juurde jutule. Nad olid nõus panustama 400 000 krooni. Seejärel läksime Ehitusmaailma jutule. Nemad ütlesid, et tuleksid nimisponsoriks 600 000 krooniga. Helistasime seepeale uuesti Pere Leiba, kust Raig vastas – anna mulle kaks minutit, helistan tagasi. Kahe minuti pärast tuligi kõne ja nad olid nõus ise 600 000 krooniga õla alla panema. Hakkasime siis Ehitusmaailmast juba ära minema, kui sealsed juhid ütlesid: okei, me paneme miljon krooni! Otsustasime sellegipoolest Pere Leiva 600 000 krooni kasuks. Kaks aastat hiljem oli Ehitusmaailm tegevuse lõpetanud. Pere Leib jäi meiega aga kaheteistkümneks aastaks.

Sellised hetked ilmselt süstivadki motivatsiooni asjaga tegeleda?

Jah, nii on. Aga ühiskond muutub. Ma olen ise 49-aastane ja tean, et alla 50-aastastelt inimestelt pole mõtet enam raha küsima minna. Nad elavad teises maailmas ja ei raatsi väga midagi toetada.

Oma taskud on liiga suured.

Just nii, enam pole seda mentaliteeti, et ühiskonnale võiks midagi tagasi anda. Seda enam tunnen austust nende inimeste vastu, kes siiani on nõus taolisi ettevõtmisi toetama.

Ent millal olid klubil majanduslikult paremad ajad?

Kuni 2008. aastani oli kergem. Selle aja kohta võib öelda, et kui tegid kõvasti tööd, siis leidsid toetajad ja said teenida. Toona polnud ka eriti alternatiive. Tartus olid peamised alad korvpall ja võrkpall. Sinna raha jätkus. Majandussurutise järel pole aga midagi enam kergelt tulnud.

Kas mõni mängija nende 20 aasta jooksul eredalt meelde ka on jäänud?

Eks ikka. Rait Rikberg on siin ju sisuliselt algusest peale olnud. Kõik need mehed, kes on kaugele jõudnud, alustades tänaseks juba lõpetanud Veiko Lemberist, Janis Sirelpuust, Kristjan Kaisist ja Argo Arakist… Nad kõik tegid palju pulli, aga samas mängisid ka.

Argo Arak on vist kõige värvikam tüüp. Nad elasid Sirelpuuga samas kohas. Me nimetasime neid ussimängu mängijateks (toona oli see mobiiltelefonis leidunud mäng populaarne – toim.). Arvasime, et nemad saavad meheks alles siis, kui võtavad naise või täitub 27. eluaasta. Sirelpuu võttiski naise, aga Arak oli veel päris pikalt ussimängu peal. Paras uudu oli. Aga kui jalad kõhu alt välja võttis, siis oli parim mees väljakul.

Millised on klubi lähiaja eesmärgid, mille nimel tööd teete?

Meil pole sellist mõtlemist nagu (Avo) Keelel, et peaks kogu aeg eurosarja mängima. See pole meie eesmärk. Okei, jah, Edvinas Vaškelis teenis tänu ühele euromängule uueks hooajaks välislepingu. Selliseid erandeid muidugi on. Võib-olla Pärnul on linnaga kokkulepe, et kui mängitakse eurosarja, siis antakse ka raha. Aga kas tegelikult on mõtet ühe-kahe euromängu eest nii palju raha välja käia, raisata?

Tean, et Riia meeskond sõitis kord Islandile mängule. Selleks reisiks kulutati pea pool klubi aastasest eelarvest. Järgmises ringis tuli vastu Venemaa klubi ja hooaeg sai kiire lõpu.

Ma saan väga hästi aru Eesti koondise peatreenerist (Gheorghe) Cretust. Ta tuli siia ja pidi näitama, et tegeleb meie võrkpalliga. Kui mängijad pääsevad välismaale, siis arenebki meie võrkpall. Mudel on iseenesest hea. Aga seda ei saa päris nii teha, et nüüd kõik lähevadki mujale. Mis sedasi kohalikust liigast alles jääb? Tekib Rapla korvpalliklubi efekt, kus meeskondadel puudub identiteet, sest ühtegi oma noort väljakul pole. Noori on niigi raske spordi juurde tuua, sest kõigil on I’Phone’id ja I’Pad’id. Virtuaalmaailm võtab kogu nende aja, spordiga tegeletakse hoopis vähem kui varem.

Ma arvan, et 18-aastane mängija ei pea välismaale minema, vaid esmalt kaks-kolm aastat Eestis end tõestama. Mina pakun Tartus Tammearudele ja Kaibalditele võimalust mängida. Võiksin ka osta ühe hea välismängija juurde, jätta oma noored pingile. Garanteeriksin sedasi kolm tiitlit, aga mis oleks taolise käigu eesmärk? Minu ja meie jaoks on tähtis kasvatada Eesti võrkpallile võimalikult palju häid mängijaid.

Ma ei soovi ka seda näiteks, et mu poeg Janari (mängib Kalev/Cramos korvpalli) teeniks karjääri alguses väga palju raha. See ei tee noorele mängijale head, kui ta hakkab väga varakult liiga hästi teenima.

Kas võrkpallis on samuti ülemaksmise probleem viimase aasta jooksul tekkinud?

Muidugi. Keel ütles mullu, et tulid uusrikkad (Saaremaa VK). Tänu nendele on hakanud noored nõudma ka kõigis teistes klubides arulagedaid summasid. Saarlaste tulek rikkus asja ära. Tase ja palgasoov ei olnud enam bilansis. Järvamaa jäi näiteks võlavangi ega maksnudki palku ära.

Jätkates sarnasel teemal: mil moel Tartul Hindrek Pulk enda ridadesse õnnestus tuua? Kas pakkusite rohkem kui saarlased või oli seal mõni muu faktor mängus?

Olime teda ka kaks eelnevat aastat üritanud Tartusse tuua. Tuleku peamine põhjus oli ikkagi see, et ta soovis rohkem mänguaega saada (Saaremaal tuli mänguminuteid jagada Siim Põlluäärega – toim.). Mulle esitas ta ka ühe huvitava küsimuse siia tulles. Hindrek uuris nimelt, kas ta võib võrkpalli kõrvalt tavatööd edasi teha. (Muigab.) Kuidas ma saanukski seda keelata! See on ju vahva, kui inimene oskab ka midagi muud peale võrkpalli teha. Pealegi ei teeni Eesti võrkpallis kunagi selliseid summasid, et võiks elu lõpuni end ära kindlustada. Aga ega me halvasti talle samuti maksa.

Kas Eesti kolme tugevama klubi põhikoosseisu mängijad saavad täna oma palgaga normaalselt ära elada?

Ma ei usu. See rahapott, mille ümber kõik klubid käivad, pole nii suur. Aga meie oleme suutnud sisuliselt alati mängijatele palgad ära maksta – seda võib neilt endilt küsida. Vaid kahel-kolmel korral on kogu selle aja jooksul eksimus sisse tulnud.

Lõpetuseks, Tartu sõlmis hooaja eel Bigbankiga suure lepingu. Ettevõte jätkab meeskonna ja naiskonna toetamist kolmel aastal kogusummas 450 000 eurot. See annab ilmselt veidi aega hingata.

Oleme suutnud õnneks Bigbanki huvi aastate jooksul kasvatada. Kolm esimest aastat olid väga keerulised, aga nüüd on tekkinud kahe osapoole vahel usaldus. Varem olid neil koertenäitus ja kergejõustik. Eks elus käib palju asju läbi isiklike suhete. Olen nii Bigbankile kui teistele meie toetajatele tänulik. Need on kihvtid vennad, kes väärtustavad sporti.

Jaga postitust

Lisa kommentaar