fbpx
Close

INTERVJUU | Andrei Ojamets ootamatust võidust, tüdrukute tahtejõust ja andekast sidemängijast

Karl Rinaldo
Audentese SG/Noortekoondis ja Andrei Ojamets. | Fotod: Riina Vals/SK Duo

Audentese SG/Noortekoondise juhendamise tänavu suvel Peeter Vahtralt üle võtnud Andrei Ojamets loodab, et eilne üllatusvõit meie esiklubi TalTech/Tradehouse’i üle andis tema hoolealustele eneseusku.

Ojametsa noored, peamiselt 16-18aastastest neidudest koosnevad hoolealused kaotasid avageimi Audentese spordihoones peetud kohtumises eeldatavale favoriidile 13:25, kuid toibusid ning võitsid kolm järgnevat 25:23, 29:27 ja 25:20. TalTechile tähendas see tänavu nii esimest punkti- kui ka mängukaotust.

Võrkpall24 võttis 57-aastase Ojametsaga mängujärgse päeva hommikul ühendust, et uurida võidu tagamaade kohta. Kui usutluse alguses jäi Ojamets küllaltki tagasihoidlikuks, siis intervjuu edenedes võis tema sõnade seadmisest ja emotsioonidest hästi välja lugeda, kui palju taoline võit ühele kogenud pärnakale tegelikult tähendas.

Andrei, esmalt, palju õnne ilusa võidu puhul! Kas taolise mängu järel tuli õhtul uni kiiresti?

Jah, mingit probleemi polnud uinuda.

Kas sa oled mängu videost juba üle jõudnud vaadata?

Veel ei ole, kuna tulin täna hommikul Pärnusse. Teen seda õhtul.

Ole hea, ütle, kuidas taoline võit võimalikuks sai?

Eks kõik võivad vahel eksida. Sama käib võitmise kohta. Matemaatika on selles osas lihtne. Kui tahad võita, siis ei saa mängule minna kunagi mõttega, et, oi, neid me küll ei võida. Ma ei hakanud enne mängu suurt koosolekut tüdrukutele tegema, vaid ütlesin, et minu soov on vaid üks – te lähete ja võitlete. (Naerab.) Ja tead, nad tegidki seda! See numbriline võit polegi primaarne minu jaoks. Ma loodan hoopis, et see võit andis nendele noortele inimestele eneseusku, et kui tahet ja töökust jagub, siis saab elus kõik võimalikuks. Nad ei tohi mõelda, et ei saa ja ei tule. Kõige suurem võit saavutati eile iseenda üle. Just vaimses arengus tehti selle tulemusega väike samm edasi.

Enne mängu sa ei pidanud seega videokoosolekut, kus oleksid vastaste rünnakusuundi ja muud taolist mängijatele näidanud?

Meie jaoks on probleem selles, et tihti väristatakse platsil kätt ja kaotatakse enesevalitsus, pärast mida pole koosolekul räägitust mingit kasu. Meil on paljud asjad peas kinni. Aga neid asju tulebki õppida lahti laskma. Ma mõistan täielikult, et tänapäeva võrkpallis ei saa ilma vastase kohta ettevalmistust tegemata suurt mängu mängida, aga meie tüdrukute põhiülesanne on hetkel enda asju teha ja oma enesevalitsus kontrolli alla saada.

Kas eilne tulemus näitab, et naiskond on sinu käe all paari kuuga juba selgelt edasi arenenud?

Ma ei tea, kas nii kiiresti saab selgelt edasi areneda. See oli kokkuvõttes ainult üks mäng. Keegi ei garanteeri, et kui me täna uuesti TalTechiga mängiks, siis ei tuleks suurt ketukat. Lugesin just kusagilt, need on vist kuulsa (Vjatšeslav) Platonovi sõnad, et treeneritööd iseloomustab enim see, et treener peab olema kannatlik.

Ja sinul tuleb seda kannatlikkust iga päev rakendada.

(Muigab.) Midagi pole teha – nii see on. Kui ma istuks neile pähe ja hakkaksin pressima, siis kas see teeks midagi paremaks? Ei teeks. Selge on see, et igaüks meist tahab, et mingid asjad toimuksid kiiremini, aga iga põlvkond on erinev. See põlvkond, mis kunagi nõukaajal sirgus, oli kardinaalselt teistsugune. Aga potentsiaali nendel praegustel tüdrukutel on. Ja minu hinnangul on see potentsiaal veel avamata. Nad peavad ise aru saama, mida tahavad. Ja kui tahavad, siis peavad aru saama, mida selleks teha tuleb. Paljud tõstavad käed üles ja loobuvad, kui saavad teada, mida paremaks saamiseks teha tuleb. Ma tahaks loota, et nemad ei loobu.

Tuleme konkreetsemalt mängukäigu juurde. Kas avageimi kindel 13:25 kaotamine tekitas naiskonnas vabanemise?

Ma hakkasin tagantjärele mõtlema, et tegelikult olid juba esimeses geimis mingid märgid üleval. Tüdrukud võitlesid, aga see oli selline kaootiline tegutsemine. Võrkpall on ikkagi mõistusega mäng. Puhas lahmimine ja jooksmine ei too tulemit, kui mõtestatud tegevus pole selle kõige taga. Juba esimeses geimis oli selge, kellele me peaksime serviga survet avaldama, aga see surve ei läinud sinna. Avageimis sai Kristi Nõlvaku puudumisel nurgaründaja kohalt liberoks liigutatud Merilin Paalo vastuvõtul palju tööd, Nette Peit ja Silvia Pertens aga sisuliselt puhkasid. Kui seda suutsime muuta, siis muutus ka mäng. Ütlesin tüdrukutele pärast avageimi, et me peame mõtlema, mida teeme. Ütlesin, et te olete küll tublid ja võitlete, aga mõtlemine tuleb juurde panna. Seda õnnestuski teha ja servid hakkasid minema õigete mängijate peale (Peit eksis vastuvõtul 9 korral, protsent 32; Pertensi vastuvõtuprotsendiks kujunes 10 – toim.). Mul on hea meel selle üle, et tüdrukud tegid hooaja parima mängu. Nad tõid kaitses palle üles, blokk ja serv toimisid… Muide, ma kaotasin eile kolm kilo jäätist. Lubasin ühele tütarlapsele, kellele meeldib blokis käsi visata igale poole, et kui ta saab ühes mängus kirja viis blokipunkti, siis toon talle kolm kilo jäätist. (Naerab.) Nüüd tulebki tuua (jutt käib temporündajast Liisbet Pillist – toim.).

Eile sidemängijana hästi tegutsenud Häli Vahula (nr 11) ja tänu heale blokitööle kolm kilo jäätist võitnud temporündaja Liisbet Pill (nr 15) ühes naiskonnakaaslastega. | Foto: Riina Vals/SK Duo

Sa tegid eilses mängus mitmed huvitavad vangerdused. Sidemängijana tegutses Helena Loosi asemel 16-aastane Häli Vahula ja liberona tõi Marily Lassi asemel kaitses palle üles 16-aastane Kadri Kangro. Samuti vahetasid omavahel ära Eva Liisa Kuivoneni ja Maren Mõrdi, kes tegutsesid seekord vastavalt nurga- ja diagonaalründaja kohal.

Ütleme nii, et teatud asjaolud aitasid nendele vangerdustele kaasa. Lassil hakkas neljapäeval Achilleuse kõõlus valutama. Koondise füsioterapeut Giuseppe Pigliacampo aitas enne mängu tema jalga küll teipida, aga võtsin vastu otsuse, et ma ei hakka Lassi lõhkuma, kui tõenäoliselt tehakse meile kiirelt üks-kaks-kolm. Aga Kangro sai väga hästi hakkama. Ta on hea füüsisega ja suure tahtmisega. Ka viimastes mängueelsetes trennides näitas Kangro ülihead püüdlikkust. Seda tahtmist on tal nii palju, et pigem tuleb teda tagasi hoida, et ta külma pea säilitaks ja liiga palju niisama ringi ei jookseks. Häli Vahula on hetkel aga hetkel Eesti parim noor sidemängija. Ja see pole üksnes minu, vaid kõigi noortetreenerite arvamus. Temast on vaimustuses ka Marko Mett (TalTechi peatreener – toim.). Kindlasti on tal palju veel õppida ja ma ei taha teda ennatlikult kiita, aga see noor tütarlaps on väga suure potentsiaaliga. Ma pole tükk aega näinud Eestis sellise potentsiaaliga sidemängijat. Nüüd tuleb tal kõvasti tööd teha.

Mis puutub Kuivoneni ja Mõrdi vangerdusse, siis koondises on Kuivonen nurgaründaja ja selge see, et teatud mõttes tuleb koondise huvides ka minul teda vastuvõtul rakendada. Trennis teeb ta seda niikuinii, aga mäng on teine asi. Karikavõistluste veerandfinaalis esiliigaklubi Neemeco vastu proovisin teda sellel positsioonil, kui olime kahe geimivõiduga edasipääsu kindlustanud. Ta sai selles mängus nurgaründajana hästi hakkama ja nii otsustasin ka eile minna seda teed. See õigustas end, kuigi TalTech asus teda kohe servidega pommitama. Eva küsis enne mängu minult, kas ma tean, keda nad plaanivad serviga otsima hakata. Ütlesin, et tean-tean, sind hakkavad otsima. Ta saigi vastuvõtul 51 korda tööd ja kuigi õnnestumise protsent polnud numbriliselt kuigi suur (25), siis ei kukkunud tema mäng selle tõttu ära, nagu kukkus teisel pool võrku Peidil ja Pertensil kehva vastuvõtu tagajärjel. Eva oli muudes elementides, rünnakul, blokis ja servil, hea edasi. Ja Maren sai väga hästi hakkama diagonaalründajana. Lisaks saab ta vajadusel servi vastuvõtul teistele abiks olla.

Mida sa naiskonnale pärast võitu ütlesid?

Tänasin tüdrukuid ja ütlesin, et olen nende üle väga õnnelik. (Muheleb.) Küsisin ka, et kas neile meeldis see mäng. Nad vastasid, et meeldis küll. Andku nüüd tuld edasi.

Lõpetuseks, kas meie esiklubiks moodustatud TalTechile on taoline kaotus lubatud või mitte?

Mina ei kavatse kommenteerida TalTechi asju väga lihtsal põhjusel: see pole minu asi. Nende asju tuleb küsida Marko Meti ja tema mängijate käest. Mina tegelen oma võistkonnaga, kellega mul on oma sihid ja eesmärgid. Tahan, et need tüdrukud nii inimeste kui ka mängijatena kuhugi jõuaksid. Ja et võrkpall jääks neile südamelähedaseks ka siis, kui nad tippu ei jõua.

Loe ka: Noorte esiletõus: Ojamets tüüris Audentese 16-18aastased neiud TalTechi alistamisega suurüllatuseni
Eilse mängu statistika leiab siit.

scroll to top