INTERVJUU | Andrei Ojamets: võin küll mängijatele öelda, et lülitage end muust maailmast välja, aga see pole nii kerge

Andrei Ojamets. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Eesti võrkpallinaiskond alistas eile eelviimases EM-valikmängus Rootsi 3:1 (-19, 23, 17, 23) ja on ühe sammu kaugusel finaalturniirist.

Väljakuperenaised olid Tartus 2500 pealtvaataja ees mängides esialgu selgelt närvis ja kaotasid avageimi rohkete omavigade tõttu 19:25, kuid kosusid ja võitsid kolm järgnevat 25:23, 25:17 ja 25:23. See, kas eestlannad pääsevad EM-ile või mitte, selgub kolmapäeval, kui kohtume võõrsil Soomega. Kõik on meie endi kätes.

Võrkpall24 tegi pärast eilset mängu lühiintervjuu naiskonna peatreeneri Andrei Ojametsaga.

Andrei, alustame sellest esimesest geimist. Mida naiskonnale pärast kohutavat algust ütlesid?

Eks osasid oli vaja ergutada ja teisi maha rahustada. Inimesed on ju erinevad. Üks sõnum oli selline, et see pole meie mäng, mida me esimeses geimis mängisime. Oleme suutelised paremaks. Õnneks saime oma mängu tänu vastuvõtu paranemisele tööle ja hakkasime ka rünnakuid targemini lahendama. Üks salarelv oli kindlasti Kristel Moor, keda rootslased polnud kunagi temporündaja rollis tegutsemas näinud. See, kuidas ta palle kolme meetri sisse lõi, oli kindlasti muljetavaldav ja vastastele ootamatu.

Seega, kas võime öelda, et naiskond mängis kohtumise teises pooles oma taseme välja?

(Muigab.) Noh… Päris see veel polnud, mida oleks tahtnud näha. Võib-olla osades situatsioonides ei teinud me kokkulepitud asju, aga võit on võit ja see on kõige tähtsam. Ütleme nii, et parandamisruumi on kindlasti. Kogu see ažiotaaž ja… See on normaalne muidugi. Ma võin küll öelda mängijatele, et lülitage end välja, aga ilmselgelt pole see nii kerge. Mängijad peavad oskama reguleerida oma suhtlust ümbritseva maailmaga, et vaimses tasakaalus püsida. Kindlasti pole see kerge. Isegi kogenumate mängijate jaoks mitte, sest sellise publiku ees pole neist keegi varem mänginud. Võib-olla vaid suvine Tšehhi-mäng oli midagi veidi sarnast.

Kas sina saad kolmel järgneval ööl ilusti magada?

(Naerab.) Peab saama! Puhkus on ju osa treeningust.

Aga nendel päevadel su põhitöö ehk Tartu Bigbanki meeskond vist meelde ei tulegi?

Eks ikka käib mõtetest läbi. Aga selge on see, et arvestades naiskonna mängude tähtsust, pole meeskond mul kindlasti kohal number üks hetkel.

Ole hea, proovi panna sõnadesse see, mida tähendaks Eesti võrkpallile naiskonna EM-finaalturniirile jõudmine.

Seda pole kunagi juhtunud. Ja see ütlebki kõik ära. Ma arvan, et iga mängija ja treener, kes taolise saavutuseni jõuab, võib igavesti uhkusega seda meenutada. Ma ütlesin just viimasel koosolekul naistele, et olen nendega selles osas täpselt samas seisus. Jah, mul on küll 35 aastat treeneristaaži, aga mul pole kogemust, kuidas peatreenerina EM-finaalturniirile kvalifitseeruda. See on nagu ülikoolieksam või midagi taolist.

Ega muud kui proovime vastu pidada ja viimast mängu nautida!

Kindlasti! See oleks ülikõva sõna ja paljude unistuste täitumine. Unistada ju tulebki suurelt.

Eesti võrkpallinaiskond. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee
polar.com

Jaga postitust

Lisa kommentaar