fbpx
Close

INTERVJUU | Andrus Raadik MVP tiitlile eelnenud vigastusest: treeneritega rääkides voolas pisar mööda põske alla

Kertu Laak


Andrus Raadik. | Foto: Juha Leskinen/Soome võrkpalliliit

Eestlasest nurgaründaja Andrus Raadik liitus sügisel mõneti üllatuslikult taas Savo Volley võrkpalliklubiga. Üllatuslikult seepärast, et paar hooaega tagasi loobus sama Soome kõrgliigaklubi Raadiku edasistest teenetest vahetult enne sõelmängude algust. Konfliktid jäeti aga seljataha ja sel talvel aitas MVP-ks valitud Raadik tuua lühikese ajalooga klubi kappi esimese Soome karikavõidu.

Andrus rääkis usutluses Võrkpall24-le emotsioonide virvarrist karikavõistluste finaalturniiri eel. Lisaks selgus, miks 35-aastane nurgaründaja koondisekutset ei oota ega ka looda. Alustasime loomulikult aga küsimustest, kas tänane intervjuu tuleb sama avameelne kui paar hooaega tagasi ja kas selleks oleks üldse põhjust.

Andrus, ütle kõigepealt ausalt ära, kas natuke kardad seda intervjuud anda ka? Paar aastat tagasi lõppes Savo ridades enne hooaja lõppu Võrkpall24-ga jutustamine sinu jaoks natuke õnnetult.

(Naerab.) Ma kuulasin isegi seda viimast podcasti, kus Karl Rinaldo seda mainis! Ei, mina ei karda midagi. Võib-olla pean natukene sõnu valima, aga õnneks pole siin enam ka nii kehv seis. Saan rahuliku südamega rääkida.

Kas sellest intervjuust organisatoorse poole peal kasu ka oli? Või unustati lihtsalt kogu teema ära ja sind võeti sinna sel hooajal avasüli vastu?

Kindlasti on olukord paranenud. Sellest juhtumist järgmisel hooajal sai seesama treener, kes mulle kinga andis, ise ka kinga. Mind on siin ikka lausa tänatud, et ma selle jutu välja tõin. 

Te olete Savoga Soomes hetkel liiga liidrid ja oled ka öelnud, et tahate viimasel neljal aastal meistriks tulnud Sastamala VaLePa valitsemisaja lõpetada. Kui reaalne see unistus tegelikult on ja mis teile sel hooajal edu on toonud?

Liidrid me tabelis tegelikkuses ei ole, kui mängude vahet vaadata – VaLePal on praegu neli mängu vähem mängitud (Savol on kogutud 53 punkti, Valepal 47 – toim.). Tõenäoliselt nemad selle põhiturniiri lõpuks ka võidavad. Aga ega ma tegelikult pole väga neid mänge jälginud ja ma ei tea, kas meil üldse oleks võimalus põhiturniir võita. Isegi ei huvita ka. Kui esimese nelja seas lõpetame, on juba hea.

Aga ma usun, et nii mina kui meeskond läheme meistrikatel ilmselgelt kulla järele. Ma arvan, et kui meil kõik õnnestub ja kõik terved on, siis on kõik võimalik. See pole midagi nii ulmelist. VaLePa mängu juhib tegelikult Esko (Mikko Esko, legendaarne sidemängija – toim.). Ülejäänud on lihtsalt okeid mängijad. 

Ütlen ausalt – mis meile suuresti selle karikavõidu tõi, oli tegelikult Mike (Michael Michelau, mänginud ka Tartu Bigbankis ja Järvamaa VK-s – toim.). Ilma temata oleks tõenäoliselt ikkagi raskeks läinud. Ta on selline mängija, et kui tal endal mäng nii hästi ei kulge, siis ta ei kuku ära, vaid aitab teisi ja korvab muude asjadega. Tema tulek oli kindlasti meile suureks kasuks, nii kaitses, vastuvõtul kui rünnakul. Nüüd on platsil palju kindlam tunne, kui tema meiega liitus.

Kas sina said ka Michelau värbamisel sõna sekka öelda? Olid sa teda enne üldse mängimas näinud?

Me ju mängisime Oulus ja saime tema tollaselt koduklubilt Ettalt naha peale. Ma teadsin, et seal on jamad ja et ta lahkub klubist koos slovakist diagonaaliga. Minu käest ei küsitud midagi, aga ausalt öeldes lootsin tõesti, et ta korjatakse üles.

Meil oli just Antti Siltala ka vigastada saanud. Eks ta ongi elav surnu. Kõikvõimalikud kohad on vigased – kael, selg, õlg, põlv… Nagunii oleks üht nurka juurde vaja olnud ja õnneks klubi sai Michelauga diilile.

“Tema tapab kõik pallid!” Võistkonnakaaslane osutab näpuga hiljem karikafinaali MVP-ks valitud Andrus Raadikule. | Foto: Juha Leskinen/Soome võrkpalliliit

Olid ka karikavõistluste MVP ja tegemas jälle kõva hooaega. Kuidas sa oma senist hooaega hindad? Tunned sa, et oled sel hooajal veelgi edasi arenenud?

Mäletan, et november oli kogu meeskonnale väga raske. Võidud tulid, aga ebakindla ja koleda mänguga.

Mis ma ise mõelnud olen, on see, et sel suvel ma koondises ei olnud ja nüüd pole enam sellist väsimust tulnud. Peale seda, kui ma esimest korda kolm aastat tagasi koondisesse läksin, polegi hiljem sellist klubihooaega tulnud, mis ma ise oodanud olen. Võib-olla oligi siis asi selles, et terve suve möllasin trennis ja see oli minu jaoks ikkagi liiga palju. Nüüd sain rahulikult suvel füüsilise põhja alla laduda. Meeskond on meil ju okei ja saime asjad kuidagi jooksma.

Karika poolfinaali eelõhtul sai mul trennis jälle see sõrm pihta (kaks aastat tagasi murtud parema käe väike sõrm – toim.) ja ma ei kujutanud ette, et üldse Final Fouril veel mängida suudaksin. Treenerile ma seda algul ei öelnud, aga poolfinaali päeval läksin peale hommikust trenni treenerite tuppa ja rääkisin ausalt, et jama on majas: “Ma pean teile ütlema, ma ei taha meeskonda alt vedada. Aga kui teil on plaan minuga alustada, siis ma alla ei anna!”

Kui ma selle lause ütlesin, siis jooksis väike pisar ka mööda põske alla. Päriselt! Olin olnud just kõhulihase pärast kuu aega enne karikat audis. Ma nii kuradi palju ootasin neid mänge. Selle nimel ma ju sporti teengi – need finaalid, see pinge… see on ikkagi mõnus.

Võistkonna jõuluõhtul ütlesin klubi presidendile, et ära muretse – küll me selle karikakulla ära võtame. See pani ikka mingisuguse kohustuse peale. Pidin siis ise mängima, ma ei oleks suutnud kõrvalt vaadata. Ma ei ole oma elus kokku vist nii palju valuvaigisteid söönud, kui karikavõistluste nädalavahetusel!

Eks see Final Four tuli kuidagi meie poole. Ma ise ka alguses väga hästi ei mänginud, aga geimilõppudes “mängumeeste punktidel” ütlesin ise sidele, et tal pole muud varianti, kui mulle tõsta. Finaalmängus mingi hetk küsis ta minult, kas ma tapan selle palli. Muidugi ma tapan selle palli, anna ainult siia! Adrenaliiniga ununeb igasugune valu niikuinii.

Kuidas su sõrm praegu ennast tunneb ja milline tagasiside arstidelt tuli?

Sõrm on endiselt paistes ja teibin seda igapäevaselt ka nii-öelda eraelus. Nüüd õnneks tuli see nädalake koroonapausi, mis oli tegelikult ülihea.

Arsti juurest öeldi, et läheb veel kuus nädalat. Luud on terved, aga kõõlused ja muud asjad teevad valu. Tõenäoliselt tuleb hooaja lõpuni valuga hakkama saada ja teipida.

Tasemelt koputad sa kindlasti sel suvel ka koondiseuksele. Samas mainisid, et võib-olla pole suviti koondises treenimine sinu teema. Oled sa juba ka mõelnud, et kui kutse peaks tulema, mismoodi sa vastaksid?

Aus vastus – ma ei usu, et see kutse mulle tuleb. Miks peaks keegi kutsuma 35-aastase pässi? Ma olen alati öelnud, et pigem mingu mõni noor minusuguse asemel. See on neile rohkem kasulik. Sel suvel pole ülitähtsaid võistlusi ka, kus võib-olla tõesti oleks kogemustega meest juurde vaja. 

Nurgaosakond on meil ju nii hästi täidetud. Tammearu ja Hurt, ka Leppik ja Juhkami. Eelmine suvi olin küll valmis aitama. Aga eks ma eeldasin, et kui esimesele laagripoolele “ei” ütlen, siis mõnel treeneril jääb see hinge kriipima ja teiseks pooleks kutset ei tule. Neil oli ju suvel tegelikult kõik hästi, polnud iseenesest mind vaja ka.

Mis mõtteid Cedric Enardi lahkumine sinus tekitas? Kuidas sinu jaoks suhtlemine ja sisekliima Enardiga tundus?

Enard tuli ikkagi peale Cretut, kes oli siin viis-kuus aastat. Talle võis see jube raske olla, sest kõik olid Cretuga harjunud. Cretu oli ikkagi sõber ja me olime nagu üks pere, nüüd võrdlesidki kõik Enardi temaga. Nii ajakirjandus, mängijad kui muu rahvas.

Mina tegin temaga kaasa selle koroonasuve, mänge oli meil siis vähe. Peale kaht ja poolt kuud koroonapausi hakkasime juba kolmandas trennis kolmese bloki vastu lööma, nii et eks see natuke ekstreemne oli. Aga ma ei tea, mis neil seal eelmisel suvel täpselt toimus. Kui ei klapi, siis on vägisi mõttetu edasi minna. Uut treenerit ei tea ma üldse, aga ma usun ja loodan, et ta tegeleb noortega ka rohkem. Noori on ju palju juurde tulemas ja neid on vaja õpetada.

Kuna sul on Soomes ka elukaaslane ja väike laps, siis millise vihje see su tuleviku kohta annab? Kas nüüd jäädki Soome paikseks või unistad veel ka kuskil kaugemal mängimisest?

Tõenäoliselt jään tõesti Soome paikseks. Ma ei tea, mis pakkumine mind ahvatleks kuskile mujale minema.

Tead, see Tuneesia kogemus (koroonakevadel 2020. aastal – toim.) pani mulle sellise põntsu, et ma ei taha enam perest ja lapsest kaugele minna. Olin seal ju kaks ja pool kuud põhimõtteliselt vangis. Kõik peaks olema väga ideaalne, kui uuesti välismaale minekut kaaluksin.

Aga never say never – olen ka öelnud, et ma ei mängi kunagi Selveris, ja ikka tõmbasin nende särgi selga! Enam ma ei saa neid asju kindlalt öelda.

scroll to top