fbpx
Close

INTERVJUU | Anu Ennok kaks päeva enne ajaloolist EM-i: oleme täiega valmis!

Anu Ennok (nr. 9) koos kapten Julija Mõnnakmäega (nr. 3) rõõmustamas. | Foto: Gertrud Alatare.

Eesti rahvusnaiskond jõudis täna Budapesti, kus reedel minnakse ajaloolises Euroopa meistrivõistluste avamängus kokku võõrustaja Ungariga.

Enne seda pidasid meie õrnema soo esindajad kokku 6 kontrollkohtumist, millest suudeti võita täpselt pooled. Oma panuse andis selleks Eestit 62 korral esindanud nurgaründaja Anu Ennok. Rahvusnaiskonna ühe tuntuma mängija jaoks on tänavune koondisesuvi kulgenud teistmoodi kui ehk arvanud oleks. Meie tugevast nurgaründajate triost Ennok, Kristiine Miilen ja Nette Peit on just tema olnud seni see, kes pääsenud püünele teistest vähem.

Võrkpall24 võttis kaks päeva enne suurturniiri algust 27-aastase Viljandist pärit tumedapäise pallivõluriga ühendust, et uurida lõppenud kontrollkohtumiste, uue hooaja ja mõistagi ka iga hetk algava Euroopa meistrivõistluste kohta.

Anu, pidasite enne reedel algavat EM-i kuus kontrollkohtumist. Mida need mängud teie jaoks näitasid?

Need kohtumised näitasid seda, millises seisus me mänguliselt oleme. Kui šveitslastega oli teada, et oleme sama pulga peal, siis Valgevene ja Ukraina mängud näitasid seda, mida me suuremate võrkpalliriikide vastu suudame. Mõnes mõttes oli hea ka kaotusi saada. Nägime, mida on vaja parandada. Õnneks läksid kohtumised loogilises järjekorras – alustasime natuke lihtsama vastasega ja lõpetasime tugevate koondiste vastu.

Ma usun, et need mängud täitsid oma eesmärgi. Ei olnud liiga vähe ega ka liiga palju kohtumisi enne EM-i. Kui nüüd Ukraina klubi kõrvale jätta, siis olid mängud Ukraina ja Valgevene võistkondade vastu kõrge tasemega.

Millises vormis hetkel koondis on ja kuidas hindad enda hetkeseisundit?

Ma arvan, et me oleme heas vormis. (Muigab.) Keegi millegi üle ei kurda ja kõik on valmis endast andma 100%. Eks meil see algus oli raske. Jõusaalis ei läinud asjad päris nii, nagu oleks ehk võinud, aga ma usun, et väsinuna asju teha on iseloomu kasvatamine. Praegu on selline seis, et kõik on valmis ja annavad ülehomme endast kõik.

Minu suur siht oli terve püsida, paraku pole see viimased aastad just kerge ülesanne olnud. Ptüi-ptüi-ptüi, praegu on kõik okei, aga hooaeg tuleb peale ja ei tohi midagi lolli teha.

Anu Ennok rünnakul. | Foto: Gertrud Alatare.

Oled sellel koondisesuvel pidanud päris palju mänge jälgima pingilt. Kuidas sa ise sellesse suhtud?

See on loomulik asjade käik. Mul on vanust juba piisavalt ja Kristiine Miilen on mõne aastaga teinud meeletu arenguhüppe. Mina teen seda, mis tiimile kasulik ja see on normaalne, et nooremad tulevad peale.

Milline on naiskonna sisekliima? Olete juba päris pikalt koos olnud.

Eks see sport on kord selline, et kui kaua ninapidi koos olla, siis võib tüdimus tekkida. Aga meie kamp on väga lahe ja saame kõik üksteisega hästi läbi. Probleeme pole tekkinud ja kui keegi tahab üksi olla, siis on tal see võimalus.  (Naerab.) Meil on siin kaardiõhtuid jne, seega igav meil ei hakka.

Kui sa võrdled mõne aasta tagust koondist praegusega, siis mis on suuremad erinevused?

Ütleme nii, et kui me alustasime, siis trennides oli professionaalsust vähe. Suurem osa pragusest koondislastest mängivad välismaal ja näevad, kuidas kaks korda päevas trenni tehakse ja kui palju peab tööd tegema. Pole sellist laada moodi asja, nagu siin Eestis kipub olema. Nüüd on asi ikka kõvasti professionaalsem. Siinkohal tuleb tänada Eesti Võrkpalliliitu, kes meile sellised tingimused on loonud. Kõik see annab kokku selle, et me mängime nüüd palju ilusamat ja paremat võrkpalli kui paar aastat tagasi.

Mina olen selline, kes leiab, et alati saab paremini. Naiste võrkpall on väga kiiresti arenev ja meil on veel palju õppida. Organisatoorselt me päris tipus veel ei ole – nii vahendite kui ka mängijate poole pealt -, aga me liigume sinnapoole. Meie väikese riigi kohta on seis väga hea ja asja tehakse innuga.

Uueks hooajaks lõid käed Salo naiskonnaga, keda esindasid ka neli hooaega tagasi. Mis oli ajendiks, et sa lõppenud hooaja Soome meistriga taasliitusid? Milliseid pakkumisi sul veel laual oli?

Üks põhjustest oli kindlasti vanus. Eelmine hooaeg Prantsusmaal oli vigastuse tõttu kohati raske. Seal nõuti, et võimalikult kiiresti mängukorda saaksin. Oli hetki, kus tervis jäigi tagaplaanile. Soome otsustasin ka sellepärast tulla, et ma tean, kuidas seal asjad toimivad ja muidugi Meistrite Liigas osalemine oli üheks suureks põhjuseks. Prantsusmaal mängisime ainult kohalikku liigat ja sooviks enne karjääri lõppu veel kõige kõrgemas tipus mängida. Okei, Prantsusmaal on hea liiga, aga kui klubi pole organisatoorse poole pealt väga hea – pidime tihti ise endale asju küsima/muretsema -, siis vähemalt Salos sellist muret pole.  Mul on eelmisest Salo-perioodist head mälestused ja tegelikult on nad mind iga aasta üritanud millegagi meelitada enda juurde.

Oli pakkumine Hispaaniast ja sellistest liigadest, kuhu hea meelega ei läheks. Nancy tegi samuti pakkumise, kuid pakkusid vähem palka ja lubasid kõvema klubi teha. Ma ei ole enam 20-aastane, et läheks ja prooviks. Valisin koha, kus oleks hea ja stabiilne olla. Prantsusmaal üleüldine mugavus ei olnud mängijaid soosiv ja sellepärast ma sinna jääda ei soovinud. Soomes pead lihtsalt oma tööd tegema ja muu tehakse sinu eest ära.

Anu Ennok Salo Viesti särgis. | Foto: klubi koduleht

Mida sa isiklikus plaanis uuelt hooajalt ootad?

Tiitleid! Ma pole ammu midagi võitnud. Meistrite Liigas tahaksin kindlasti häid esitusi teha. Salo on klubi, kellel on alati kõrged eesmärgid ja ega mängijatelgi ei tohi olla madalamad sihid.

Reedel algab nii sinu kui ka kogu naiskonna jaoks ajalooline EM. Millised tunded sind hetkel valdavad?

Kui päris aus olla, siis see kõik polegi veel kohale jõudnud, kui kõva saavutusega naiskond ikkagi hakkama on saanud. Hotellis elame koos teiste koondistega ja ülilahe on olla selliste staaride keskel. Eks vaikselt hakkab kohale jõudma, kelle vastu me ikkagi mängime. Me oleme seda hetke oodanud väga kaua ja kõik on selle nimel meeletult tööd teinud. Reede tuleb väga vahva päev nii meile kui ka fännidele, kes meid siia toetama tulevad. See annab meile kõvasti indu juurde. Pole ju naiste koondist varem nii palju toetajaid välismängudele kaasa elama tulnud. Oleme heas mõttes väga ärevil!

Olete nüüdseks ühe trenni mängukohas teinud. Kuidas saal tundus?

Saal on äge! See on väga suur ja võimas. Põrand muidugi ei ole just kõige parem. See on betoonist ja natukene on pandud puitu ja tarafleksi (spetsiaalne põrandakate võrkpalli mängimiseks – toim.). Mõnes kohas oli tunda, et põrand pole see, mis ta olema peaks, aga ma usun, et reedeks on see mure lahendatud.

Mida sa ütleksid neile fännidele, kes tulevad teid Ungarisse toetama?

Meil on alati suur rõõm mängida Eesti inimeste silme ees, eriti välismängul. Ma loodan, et nad elavad meile valjuhäälselt kaasa ja tahaksime kogu võistkonnaga tänada kõiki, kes on selle reisi ette võtnud. Eestil on ju maailma parimad võrkpallifännid!

Meil on väga tugev alagrupp ja soovitan ka teisi mänge vaatama minna. Siin on ikkagi tippmängijad koos ja sellise tasemega võrkpalli Eesti pinnal ilmselt mitte kunagi ei näe. Meie üritame näidata oma parimat võrkpalli. Lihtne kindlasti olema ei saa, kuid meil on väikese riigi eelised ja ilmselt suuremad tiimid natukene alahindavad meid. Läheme mängudele pingevabalt, mis ei tähenda seda, et me ei tahaks alagrupist edasi pääseda. Muidugi tahame, aga võtame mäng korraga. Naiste võrkpall on kord selline, et kunagi ei tea, kelle poolele pall kukub.

Ning lõpetuseks: kas Eesti on EM-iks valmis?

Oleme täiega valmis!

Anu Ennok. | Foto: volley.ee

 

 

 

 

 

scroll to top