Käimasolev aasta on toonud suuremaid või väiksemaid muutusi kõikide tegemistesse. Eriti palju on juhtunud ravhusnaiskonna ühe liidri Anu Ennoki elus. Esmalt ütles ta kevadel antud intervjuus, et plaanib professionaalse sportlase eluga hakata otsi kokku tõmbama. Sellele järgnes koondisesuvi, mille jooksul 28-aastane nurgaründaja täitis endale veidi harjumatult libero ülesandeid. Nüüd mängib ta Luksemburgi liigas Mameri ridades võrkpalli, käib mõned päevad nädalas tööl ja elab teispool riigipiiri Prantsusmaal.
Saamaks teada, kuidas on sportlane muutustega kohanenud, millised on esmased muljed uuest klubist ning kuidas hooaeg on alanud, võttis Võrkpall24 Ennokiga ühendust. Tabasime ta parasjagu teel Mamerist Nancy’sse, mis võtab iga esmaspäeva, kolmapäeva ning reede õhtul vähemalt tund ja 20 minutit.
Anu, milline on üldine eluolu Luksemburgis? Millised meeleolud ühiskonnas valitsevad?
Üldiselt Luksemburgist väga ei oska rääkida, kuna ma seal eriti palju tegelikult ei viibigi. Elame koos elukaaslasega Nancy’s. Luksemburgis käin sisuliselt kolm päeva nädalas trennis, lisaks nädalavahetuseti mängudel.
Kui Nancy’st rääkida, siis siin linnas mängib veel Kristiine Miilen – samas klubis, kus mina kunagi (Nancy Vandoeuvre – toim.). Oleme talle siin mõningaid kohti näidanud ja tema sisseelamist lihtsustanud. Meil on siin nagu väike Eesti gäng olnud – Milka (Miileni hüüdnimi – toim.) elab umbes 15 minuti kaugusel meist. Polina (Polina Bratuhhina-Pitou mängib Prantsusmaa kõrgliigas Terville´i Florange võistkonnas – toim.) elab umbes tunni kaugusel. Hanna Pajula käis ka külas, sest Belgiast pole väga pikk maa sõita.
Üldiselt on elu võrreldes varasemaga rahulikum ja vaba aega on rohkem. Saab jõusaalitrenni enda tuju järgi teha. Viirusenumbrid on siinkandis suured, aga paanikat pole. Maskikandmine on kesklinnas kohustuslik. Sellega olen juba ära harjunud, ununeb vahel ettegi (Naerab.). Prantsusmaa lõunaosas on seis keerulisem. Ega me pole julgenud väga kusagil käia, kuna elukaaslane mängib kõrgel tasemel käsipalli ja neil on igal nädalal kohustuslikus korras testimine. Pariis on näiteks punane tsoon ja väga ei kipu sinna. Õnneks päris kodus istuma ei pea.
Kas on õnnestunud ka väljaspool võrkpalliplatsi täiendavaid väljakutseid või lisategevusi leida?
Olen mõelnud, mida ja kus õppida saaks. Prantsusmaal on vaja prantsuse keelt rääkida, et kooli minna saaks. Praegu võtan Zoomi vahendusel tunde Eesti õpetajalt, sest eesti keeles on lihtsam. Aga sellega on vaja vaeva näha.
Klubi aitas siin töö leida. Minu tingimus oli see, et viis päeva nädalas ei tahtnud käia. Sai kokku lepitud nii, et töötan nendel päevadel, kui niikuinii trenni sõidan. Sellisele kriteeriumitele vastavat võimalust oli keerulisem leida. Sain ühe klubi endise nõukogu liikme firmasse tööle. Pakuti ka treeneritööd, aga seda oleks raske hästi teha, kui lapsed ei räägi inglise keelt ja mina ei räägi saksa ega prantsuse keelt. Kuna ma keelt ei räägi, siis kontoritöö ei olnud ka variant.
Kirjelda palun lugejatele, millist tööd teed.
Minu tööandja valmistab tuletõkke tihendeid ja seadmeid. Sisuliselt on mul ees kolm detaili ja panen nendest ühe suurema tüki kokku. Midagi vaimustavat see pole, aga samas enne trenni sobib selline töö, kus ei pea jalgadel seisma. Põhimõtteliselt liinitöö, samas olen oma aja peremees. Kui tahan, siis teen seda kolm tundi enne trenni, piiranguid pole ning ülemus on tore. On pakutud, et leiavad mingi parema töö, aga siis peaks sõitma iga päev. Praegu olen selle vabadusega rahul.
Milline seal töökorraldus on? Kui tegemist on amatöörklubiga, siis kas klubi palka maksab?
Klubi maksab mingi sümboolse summa, aga see summa on pigem väike. Olulisem on see, et aitavad kontaktidega, aitavad leida töö ning korteri ja annavad klubi poolt auto. Sisuliselt leidsingi läbi klubi n-ö erasponsori. Tema on ka selle ettevõtte omanik, kus töötan.
Millise mulje on uus klubi seni jätnud?
Väga vastutuleliku ja toreda. Mingisuguseid pretensioone ei ole. Trennide tase on siin muidugi veidi teine kui mu varasemates klubides. Kõik tulevad pärast tööd ja teevad seda suuresti oma lõbust. Kui inimesed põhitööna võrkpalli mängivad, siis võib trenn olla selline üksluine ja hästi kordav. Siin on vaja teistmoodi läheneda. Samas trennis on näha, et naistel silmad säravad, kui nad palli näevad.
Muidugi oskuste tase pole päris see, mis professionaalsetes liigades. Luksemburgi liiga tase on ehk veidikene parem kui Eesti liigal, aga tegemist on siiski amatöörliigaga. Kaks korda päevas trenne ei tehta. Samas muidugi pole tegemist sugugi naljaliigaga. Olen märganud, et kohati on seniste vastaste ridades olnud tuttavaid nägusid – olen osade vastu neist varem Euroopas mänginud. Sellised pigem kogenumad, kes tulevad natukene madalamale tasemele mängima.
Kuidas kirjeldaksid võistkonnakaaslasi?
Võistkonnakaaslased on toredad ja sõbralikud. Aga näiteks sidemängija on meil 16-aastane, ta on seni kõik mängud alustanud, aga on näha, et kogemust oleks rohkem vaja. Vanuse kohta on ta muidugi väga hea. Eks sidemängijate kohalt ongi veidi keeruline – üks on 16 ja teine pea 40. Üks on noor ja krapsakas, samas võib kohati veidi kokku joosta. Teine pole enam füüsiliselt päris tippvormis. Sidemängijast sõltub ju palju, lööjaid meil iseenesest jagub.
Üks tüdruk meie võistkonnas on ka varasema Bundesliga kogemusega. Lisaks veel Merlin (Merlin Hurt, teine eestlane Mameris, kes mängib samuti nurgaründaja positsioonil) ja Bulgaaria nurgaründaja (Svetlana Stoyanova; 182 cm pikk nurgaründaja, ainus välismängija kahe eestlase kõrval). Nurkades on jõudu piisavalt, temporündajate osas oleks paranemisruumi. Viimane mäng oli valitseva Luksemburgi meistri ja kohalike seas lausa võitmatu aurat omava võistkonna vastu, aga 2:3 tulemus demonstreeris, et on võimalik hammustada ka neid. Kahe mängu põhjal ütleks, et on kõvasti ruumi paremaks minna. Seni olemegi liiga kõige tugevamatega madistanud.
Kuidas täna ennast tunned? Kui eelmisel hooajal ütlesid, et keha on hakanud märku andma ja aeg oleks hakata otsi kokku tõmbama ning mängisid süstide najal, siis kuidas praegu füüsiline konditsioon on?
Seljaprobleemidega olen nüüdseks saanud ühele poole. Löögiõlg valmistas pikalt probleeme. Siin võistkonnas mängin jälle oma harjumuspärasel nurgaründaja positsioonil. Ilmselt õlg pole nii tugev kui aastaid varem, aga sellel tasemel pole hullu. Kõrgemal tasemel – näiteks Prantsusmaa meistriliigas – oleks kindlasti keerulisem. Võib öelda, et selline klubi ja liiga oli õige valik. Hea koht, kus uuesti lööma hakata. Jõusaalis meeldib mulle käia, füüsilise vormi mõttes pole viga, õla jõud oleks vaja kuidagi tagasi saada.
Hooaeg on alanud küll kahe kaotusega, seega tervikuna vist rahule jääda ei saa, aga kuidas personaalselt enda esitustega rahul oled?
Kaotustega on ikka raske leppida. Esimesest kaotusest on väga kahju. Kolmas ja neljas geim olid selles kohtumises vormistamise küsimus, aga mängu lõpp paraku ebaõnnestus. Teine mäng oli ka rabe, meie enda kaitsemäng jättis kõvasti soovida ja eks niimoodi ongi raske võita. Samas kui juba näed, et on rohkem potentsiaali, siis on kergem edasi minna, see annab lootust. Kusjuures siin liigas juba teatakse, et minu peale ei tasu servida. Arvatavasti on keegi uurinud juba. Teisest küljest jälle naljatlesin Merliniga, et esimeses mängus sain vist oma 60 tõstet, pole sellise koormusega harjunud…
Lausa 60 tõstet ühe mänguga ühele nurgaründajale?
Nojah, suhteliselt palju palle mängitakse „nelja“ peale. Eks see oli viiegeimiline mäng ka muidugi. Treener on küll toonitanud, et kõik tõsted ei pea mulle tulema, aga raskemal hetkel ikka tuleb sageli. Kas tõsteid oli täpselt 60, rohkem või vähem, on raske öelda, sest siin liigas vist ei tehtagi statistikat. Minu jaoks on iga uus päev ja uus võistkond üllatus. Üldiselt tunnen, et tore on taas lüüa. See on ägedam emotsioon, kui ainult kaitses mängimine.
Kas konkreetselt Mamerisse jõudsid tänu juba eelmisel hooajal seal mänginud Merlin Hurdale?
Osaliselt kindlasti. Kui võrkpalliseltskonnas mainisin, et plaan oleks hakata natukene asju kokku pakkima, siis tuli erinevaid pakkumisi. Merlin oli üks, kes kirjutas ja temal oli selles roll. Ta ütles, et kui ma juba sinna liigasse tulen, siis ta ei taha minu vastu mängida, vaid pigem minuga koos (Naerab.). Pakkumisi tuli ka näiteks Prantsusmaa teisest liigast, aga minu soov polnud jätkata kaks korda päevas trennidega. Siinne pakkumine sobis.
Kui palju Merlini kohalolu on sisseelamist lihtsustanud?
Väga palju. Ega see Luksemburgi elu koos kaasneva paberimajandusega pole lihtne. Kui olen näiteks arstil käinud ja seal mingid paberid saanud, siis on kohe väga hea küsida Merlinilt, et mis nüüd nendega edasi teha tuleb. Ta on kauem siin olnud ning on paremini kursis kõikide asjadega. Võistkond ja treener on ka toetavad ja oleks ilmselt hakkama saanud ka muudmoodi, aga ikka on lihtsam, kui keegi ees on.
Kas seega võib Mameri eest näha algkoosseisus eestlastest nurgaründajate paari?
Esimesest mängu alustasime nurgaründajatena mina ja bulgaarlane. Teist mängu alustasime Merliniga. Nurgaründajate poolelt on meil variante kõvasti ja omavahel toimib sõbralik konkurents.
Kas oled seni rahul oma otsusega liikuda amatöörliigasse või pigem igatsed hinges ikka kaks korda päevas trenni teha?
Eks ma igatsen sellist marulist võitlust ja pingutust. Mulle on meeldinud mängida ja kõrgel tasemel võrkpall on ilus mäng. Lähen nüüd ka iga mängu võitma, aga annan endale aru, et ei saa tiimikaaslastelt nõuda päris seda, mida varasemates klubides. On selline põnev uus väljakutse, mis kasvatab iseloomu. Samas on mul võimalus neid 16-aastaseid õpetada ja enda kogemusti jagada. Usun, et neil on ka huvitav. Jah, olen muutusega rahul. Tegelikult pärast probleeme õlaga polnudki kindel, kas see hakkab enam lööma korralikult. Seega tunnen, et otsus oli õige. Praegune aasta on õigesse kohta läinud selles osas.
Kui ütled, et praegune hooaeg on õigesse kohta läinud, siis kas jätad tulevikuks ukse lahti kõrgemale tasemele tagasi pürgimiseks?
Tegin koondisega Euroopa meistrivõistluste finaalturniiril käimisega võrkpalliga rahu. Varem tundsin, et see on veel puudu. Ega ma oma pikkuse juures (Anu on 176 cm pikk – toim) päris Venemaa kõrgliigasse sihtinudki. Plaan ja soov oli mängida kuni tervis vastu peab. Viimane aasta Soomes oli keeruline ja juba natukene punnitamine. Seega tunnen, et pigem kõrgemale ei püüdleks. Koondise jaoks olen talvises aknas kindlasti olemas, aga pigem liberona. Õnneks Kristi (Nõlvak) mängib Eestis ja eks paistab, võib-olla mina siis ei peagi mängima.
Intervjuu autor: Rainis Karro
