Eesti võrkpallikoondise temporündaja Andri Aganits tunneb Maaseiki Greenyardis end paremini kui üheski varasemas koduklubis, sest ühtpidi on klubi organisatoorse poole pealt Euroopa tipus ning teisalt saab ta koos mängida ja aega veeta Keith Puparti ja Timo Tammemaaga.
Olgugi et Maaseik on Belgia ja Hollandi piiril asuv väikelinn, mängib kohalik võrkpallimeeskond suurt mängu ehk osaleb Meistrite liiga põhiturniiril, kuhu jagub kohti vaid vähestele. Maaseiki tänavatel tuntakse mängijad hõlpsasti ära, sest võrkpall on linna au ja uhkus. Isegi Aganits, kes Eestis on jäänud tippu jõudmisest hoolimata Robert Tähtede ja Kert Toobalite varju, saab nüüd mekkida tuntud inimese elu.
Juhuse tahtel on Võrumaalt Orava külast pärit Aganits sattunud elama lapsepõlvest küllaltki tuttavasse paika ehk põllule, kus jooksevad ringi loomad ja müristavad traktorid. Sellest ja paljust muust rääkiski Aganits intervjuus Võrkpall24.ee’le.
Andri, millise mulje on uus klubi sulle jätnud?
Siin on kõik äärmiselt hästi organiseeritud. Ma polegi sedavõrd tugeva organisatsiooniga klubis olnud. Mängijatele tehakse kõik ette-taha ära. Klubisisene suhtlus on lihtne ja kiire. See on päris suur pluss mängija jaoks. Maaseik on võrkpallilinn, mistõttu aitab meeskonda palju vabatahtlikke, kes tegutsevad tasuta. Abi eest ootavad nad mängijatelt vaid üht – täielikku pühendumust. Vastuvõtt on olnud tõesti väga hea.
Ka klubi treeningkompleks on suurepärane. Meil on treeningsaal, jõusaal ja isegi ujula ühes kohas. Füsioterapeautide puhul sain hetkega aru, et need inimesed on sel alal pikki aastaid töötanud ja tunnevad iga nüanssi.
Kas komplekteeritavuse ja treeningmängude põhjal võib öelda, et tegu on su senise karjääri parima koduklubiga?
Prantsusmaa liiga on kindlasti tugevam kui Belgia oma, ent kui Maaseik peaks minema Prantsusmaale, kuuluks ta kindlasti pigem paremate hulka. Ma leian, et meil on küllaltki omanäoline meeskond, mis võib mängu klappima saamise korral olla ebameeldivaks vastaseks kõigile. Ettevalmistusperiood sujus hästi, enamjaolt oli mäng meie kontrolli all.
Mida pead silmas omanäolise meeskonna all?
Kasvõi esimest puudet ehk vastuvõttu. Meie nurgaründajad on kõik just hea üldmängu poolest tuntud, samuti diagonaal. Mäng on üles ehitatud pigem osavusele ja kiirusele, mitte jõule. Meie nõrkuseks võib saada kõrgete pallide lahendamine. Peame soovitud olukorra tekkimiseks väga kannatlikult tegutsema, ootama oma momenti. Oleme ka servijoone taga väga ebameeldiv meeskond.
Mis tunne on mängida kahe eestlasega samas klubis?
See fakt teeb Maaseikis mängimise minu jaoks veel eriti toredaks. Kui meil on tekkinud siin mõni vaba päev, siis oleme koos aega veetnud. Tänaseks on juba kuidagi sedasi välja kujunenud, et kord nädalas läheme koos sööma. Eestlaste olemasolu teeb Belgias viibimise koduseks. Mina ja Timo oleme Belgias tüdruksõbraga, Keithi pere jäi Eestisse.
Lisaks keelele klapivad teil kolmekesi siis järelikult ka iseloomud?
Jah, meil vist kellelgi pole nii rasket iseloomu, et ei peaks läbi saama.
Olete Timoga juba lobitööd ka teinud, et Keith tagasi koondisse tuua?
(Muigab.) Eks me ikka vahepeal tögame, sest koondise seisukohalt oleks päris huvitav, kui kõik paremad nurgamehed meeskonda tuleks. Aga samas saan ma ka Keithist aru. Sport on ainult üks elu osa. Mina talle tema otsuseid pahaks ei pane. Ta peab ise tunnetama, mis on tema jaoks õige.
Ole hea, räägi, millises vormis Keith hetkel paistab olevat?
Keith on nagu Keith ikka. Ta ajab oma asja ja teeb seda väga hästi. Keith eksib väga harva ja lollustega silma ei paista. Ta on tänu oma kogemustele ja üldmängule ülioluline lüli meeskonna jaoks. Minu arust peab ta kindlasti väljakul olema.
33 eluaastat on tema puhul lihtsalt number?
Ma arvan, et tänapäeval ei näita enam vanus nii palju. On päris palju näiteid, kes hakkavad vanemas eas üha paremini mängima. Ka Keith teeb ju tänavu näiteks oma debüüdi Meistrite liigas. Tuleb lihtsalt leida õige tee, kuidas oma keha töökorras hoida. Keith sai tugevas Poola liigas hästi hakkama ja see on juba omaette kvaliteedimärk.
Aga kuidas Timo kõrvalt vaadates tundub?
Rünnakul on ta täielik loom, nagu möödunud koondisesuvigi näitas. Hiljutisel kontrollturniiril Itaalias oli just tema see, kes finaali ära otsustas. Viienda geimi lõpus tõi ta esmalt blokipunkti ja lõi seejärel matšpallil seisul 14:13 ka serviässa. Tundub, et talle sobib siin.
Kuidas sa klubi peatreeneri Joel Banksiga läbi saad?
Rääkisime kohe alguses, et tema ootab minult sama nagu ma isegi – stabiilset arengut igas elemendis. Ta on hästi jutukas mees, kes peab päris palju nii koosolekuid kui ka eravestlusi.
Maaseiki endine tehniline direktor Wout Wijsmans ütles hiljutises intervjuus, et sina ja Timo moodustate ehk isegi klubi läbi aegade tugevaima temporündajate duo. Kuidas taolisesse kiitusesse suhtud?
Mõistagi on seda tore kuulda. Kui me peaks tõesti Belgia koondise praegustest tempomeestest Pieter Verheesist ja Simon Van De Voordest paremad olema, oleks kõik hästi, kuid seda on täna veel vara öelda. Peame end enne tõestama.
Millised šansid on Maaseikil tänavu Meistrite liigas mullust edu korrata?
Kui tuleb soodne loos, siis arvan, et võime kõigiga võrdselt mängida. Lihtsalt siin ongi see küsimus, kas me suudame oma mänguplaanist kinni pidada.
Kas sul endal oli pärast pikka koondisesuve keeruline kohe uueks hooajaks põhja laduma hakata?
Sain küll kodus nädal aega puhata, aga eks see veidi raske ole ikka, kui terve suve rassid koondises. Just vaimselt on tagasi tulla ja uuesti ettevalmistust tegema hakata raske. Ka keha saab alati kerge šoki, sest igal treeneril on erinevad kavad, mille põhjal jõudu arendatakse.
Võrkpall on Eestis kerkinud tänu hiljutisele edule rambivalgusse. Sinu pikaaegset trenni- ja koolikaaslast Robert Tähte teab Eestis vaat et igaüks, aga temporündajaid tuntakse tahes-tahtmata vähem. Ega see muserdavalt mõju?
(Muigab.) Kindlasti mitte! Ma olengi iseloomult pigem tagasihoidlik inimene. See, et temporündajad saavad vähem tähelepanu, on täiesti loomulik. Ka jalgpallis teatakse ju kõige rohkem ründajaid, kes väravaid löövad. See on üks spordi osa. Tavainimestel on tihti ka päris keeruline aru saada võrkpallurite erinevatest rollidest. Samas, kõik on lõpuks enda teha. Väga tuntuks võib saada ka temporündaja, nagu näitab Dmitri Musserski.
Oravas oled sa ilmselt positsioonist hoolimata tuntud mees?
(Naerab.) Oravas ei pidanuks tippspordiga tegelema hakkamagi, et tuntuks saada. Seal teavad kõik niigi kõiki. Samas on selle piirkonna võrkpalliteadlikkus kindlasti kasvanud. Neil on loodetavasti minu üle hea meel.
Maaseikis elab Oravast küll umbes 100 korda rohkem inimesi, aga tegelikult pole ju ka see Belgia 25 000 elanikuga linn kuigi suur.
Jaa, Maaseik on ikka väga väike linn. Mind majutati paar kilomeetrit linnast välja, põllule. Kuna tegu on populaarse ratturite teega, siis ehitati siia hotell, kus nad saaksid möödasõidul ööbida. Minul on aga selles samas majutuses korteri-laadne alaline elukoht. Vaatangi hetkel aknast välja ja näen põllul lehmi, hobuseid ja traktoreid.
Nagu oleks kodukandis?
Sellised asjad pole minu jaoks võõrad, aga kokku puutusin sellise eluga ammu. Mind üllatab enim Belgia puhul just rattakultuur. Teadsin, et siin on rattaga sõitmine populaarne, aga ei kujutanud ette, et sellega siin nii palju tegeletakse. Kohati on siin ratas isegi populaarsem kui auto. Ka meie meeskondlik vaba aja tegevus tähendas seda, et sõitsime kõik koos rattaga ühte seiklusparki. Klubil on isegi kohaliku spordifirmaga diil, et mängija võib osta ratta ja saab hooaja lõpus selle tagasi poodi viies raha tagasi.
Kasutad võimalust?
Mina pole veel kasutanud, aga Timo kasutab küll, sest tal pole lube. Kogu meeskond sai kasutamiseks Mercedese A-klassi autod. Kokku on neid klubil vist suisa 15.
Timole on seega tekitatud meeletu motivatsioonipakett lubade tegemiseks.
(Muigab.) Jah, kui mitte nüüd, siis millal veel!
Väga hea intervjuu. Nii jätkata! 🙂