Pärnu Võrkpalliklubi rünnakuliidrina läheb kolmapäeval algavale Eesti meistrivõistluste finaalseeriale vastu brasiillane Chizoba Neves Atu või lihtsalt Eedik, nagu ütleb meeskonna peatreener Avo Keel.
Talvine päikeseboikott ja uimased põliselanikud ei tee Eestist just brasiillaste lemmik sihtpaika, kui jutt käib võrkpallist ja üheksa kuu pikkusest profilepingust. Ometi ütleb 21-aastane Chizoba, et Eesti on teda üllatanud vaid heast küljest ning ta ei välista võimaluse korral siin karjääri jätkamist.
Siinkirjutaja oli intervjuuks põhja ladudes valmis uuelaadseks kogemuseks, sest portugali ja hispaania keelt kõnelev Chizoba ei pidavat inglise keelt sisuliselt rääkima. Laupäeva hommikupoolikul Pärnu spordihoonesse sisenedes ja usutletavat tervitades sai aga loetud sekunditega selgeks, et suure osa jutust saame ikkagi inimeste kombel räägitud, sest pool aastat Euroopas on diagonaalründajat omajagu karastanud. Google Translate tuli intervjuu ajal abiks üksnes mõnel korral, kui 197-sentimeetrine mängumees soovis põhjalikumalt oma mõtteid väljendada.
Chizoba, alustame täiesti algusest. Milline on su taust?
Kuna mu vanemad on juba pikka aega olnud lahus, siis olen elanud mitmes riigis. Sündisin Brasiilias, aga kolisin ühe aasta vanusena Hispaaniasse. 2005. aastal, kui olin umbes seitsmene, kolisin tagasi Brasiiliasse. Edasi elasin neli aastat kodumaal, kuni läksin isaga Boliiviasse. Kolm aastat tagasi naasin Brasiiliasse, kus mängisin kuni eelmise hooaja lõpuni.
Kuidas sa võrkpalli juurde üldse jõudsid? Brasiilias on ju üks teine pallimäng märksa populaarsem.
Nii ongi! Ka mina mängisin kuni 16. eluaastani peamiselt jalgpalli, aga veidi tegelesin ka korvpalli ja poksiga. Võrkpalli juurde jõudsin ma alles 16. eluaastal Boliivias elades. See oli puhas juhus, sest varem polnud ma võrkpalli kordagi mänginud. Nimelt ütles mu isa, et ma ei saa õhtuti jalgpallitrennis käia, kuna mu hinded pole koolis korras. Aga koolis mängiti meil võrkpalli ja treener vaatas, et minust võib isegi asja saada. Seetõttu hakkasin koolis kogu aeg võrkpalli mängima. (Puhkeb naerma.) Ja 17-aastasena öeldi, et ma olen juba parim Boliivias elav võrkpallur. Sealne tase oli tõesti väga-väga halb. Treenerid ütlesid, et ma peaks millegi muuga tegelema hakkama, sest võrkpallurina pole võimalik ära elada. Aga mina vaidlesin neile vastu ja tahtsin näidata, et võib ära elada küll. Nii läksingi tagasi kodumaale ja hakkasin mängima Brasiilia tugevuselt teises liigas.
Tuleme korraks tagasi jalgpalli juurde. Millised on su mälestused seoses selle alaga?
Mulle meeldib jalgpall meeletult! Rivaldo, Ronaldinho, Ronaldo… Nad kõik olid mu suured iidolid.
Kas sinu spordigeenid pärinevad vanematelt?
Jah, mu isa tegeles jalgpalliga ja ema kergejõustikuga. Nad ei jõudnud siiski profitasemele, vaid tegelesid spordiga ainult kooliajal.
Sul jäi eelmisel hooajal seljataha esimene aasta profivõrkpallurina, kui mängisid Brasiilia tugevuselt teises liigas. Milline oli sealne tase võrreldes Pärnuga?
Ma ütleksin, et minu eelmise aasta klubi tase on sarnane Pärnu omale. Suurim vahe seisneb selles, et Eesti-Läti ühisliiga viimaseid klubisid võidaksid isegi Brasiilia noortemeeskonnad kergesti. Brasiilia esiliigas oli aga tase ühtlane. Võrkpall on üleüldiselt Brasiilias väga populaarne ala tegelikult, sellega tegeleb minu teada 15 miljonit inimest. Võrkpall on harrastajate arvult jalgpalli järel teine ala Brasiilias.
Millised on Eesti ja Brasiilia võrkpalli suuremad erinevused?
Brasiilias on mängijad ühtpidi füüsiliselt väga võimsad – nad on tugevad ja hüppavad meeletult kõrgele -, kuid teisalt ka tehnilised. See on hullumeelne, kui osavad on brasiillased palliga! Aga Eestis on mäng jällegi kiirem ja rohkem kaitsele orenteeritud. Kui võrrelda veel minu mullust Brasiilia klubi Pärnuga, siis Pärnus on 6-8 võrdsel tasemel head mängijat ja ülejäänud kohad täidavad ära koolipoisid, kes ei saa trenniski tihti käia. Brasiilias oli aga kogu 12-meheline koosseis sarnasel tasemel ja tänu sellele oli treeningute üldine kvaliteet ausalt öeldes selgelt parem. Pean seetõttu ka Saaremaa meeskonda Eesti klubidest komplekteeritavuselt parimaks, kuna neil on ainsana igale positsioonile võtta võrdväärne asendus.
Kuidas sa eelmisel suvel Pärnu klubist üldse kuulsid?
Mul oli lisaks Pärnule üks pakkumine Hispaania kõrgliigast ja Brasiilia esiliigast. Aga mu agent ütles, et Avo Keel on suurepärane treener, kes aitab mu arengule kaasa. See oligi peamine põhjus, miks otsustasin Eesti kasuks.
Mida sa Eestist sel hetkel teadsid?
(Muigab.) Ega ma suurt midagi teadnudki. Võtsin Google’i lahti ja lugesin, et Eesti oli pikalt Nõukogude liidu koosseisus, aga sai 1991. aastal vabaks. Vaatasin, et teie lipul on sinine, must ja valge värv.
Kas see, et Eesti koondis mängib kõrgel tasemel, aitas kaasa sinu otsusele?
Otseselt ilmselt mitte, kuigi nüüd olen küll teadlik, et teil on väga kõva rahvusmeeskond, mille põhimehed mängivad Euroopa tugevamates klubides. Võtame kasvõi Oliver Venno, kes on Türgi liiga silmapaistvaim mängija. On väga lahe, et Pärnu noor libero Silver Maar end juba sellisesse koondisse on murdnud. Tal on kõik eeldused olemas, et Euroopa tippu jõuda ja Eesti koondise põhitegijaks saada.
Lõunamaalt tulevate leegionäride jaoks on tihti suurim probleem meie kliima – külm ilm ja pime talv. Kuidas sina sellega toime tulid?
Ma ei kartnud seda absoluutselt. Mõistagi pole ma külma ilma fänn, aga see pole minu jaoks mingi probleem. Elan ju spordihalli kõrval. Olen Pärnus sada protsenti fokusseeritud sporditegemisele.
Aga väikelinnaga pahatihti kaasnev igavus?
(Teeb suured silmad ja muigab.) Oo, jaa! Ma olen pärit Sao Paulost, kus elab 20 miljonit inimest. Pärnu on selle kõrval ikka väga väike koht.
Kuidas sa vaba aega Pärnus oled sisustanud?
Mängime meeskonnakaaslastega PlayStationit ja UNO kaarte. Minu heale sõbrale Iljale (Pärnu nurgaründaja Ilja Kovalov – toim.) ja teistele Pärnu mängijatele meeldib pärast mänge saunas käia, aga mulle see sauna-värk ei istu.
Mida sina siis samal ajal teed?
(Muigab.) Ma võin olla kaks tundi järjest jakuzzis (mullivannis – toim.).
Mainisid oma meeskonnakaaslast Ilja Kovalovit, kellega sa saad kuuldavasti väga hästi läbi. Kas see sõprus oli esialgu vist üles ehitatud kätele ja jalgadele?
Jah, meid pandi Iljaga esimeses trennis soojendusel paari ja nii meie suhtlus alguse saigi. (Naerab.) Kuna kumbki meist ei rääkinud sisuliselt üldse inglise keelt, siis oli lihtne omavahelist suhtlust alustada. Teadsime inglise keeles vaid kõige elementaarsemaid sõnu ja pidime tihti tõesti käed oma sõnumi kohaleviimiseks appi võtma. Muide, nüüd ma oskan tänu Iljale ka natuke vene keelt, aga need pole kõige ilusamad sõnad…
Kuidas sul üleüldiselt meeskonda sulandumine sujus?
Väga hästi! Kuna Pärnu on noor meeskond, siis ei tekkinud minul kui noorel mängijal mingeid probleeme.
Kas sinu agendi jutt Avo Keelest on osutunud tõeks?
Jah, Avo on väga-väga hea inimene ja treener. Ta nõuab, et me teeks asju kogu aeg korrektselt. Aga seoses minuga on tal üks probleem. Nimelt ei meeldi mulle üldse soojendus ega venitamine. Ta tuleb soojenduse ajal alati minu kõrvale ja ütleb, et hakkame nüüd tööd tegema. Mulle meeldib see, kuidas ta utsitab mind. Kui teen midagi hästi, siis ta ütleb seda, ja kui teen midagi halvasti, ei jäta ta samuti midagi enda teada. Avo soovib, et ma mängiksin kiiremat võrkpalli.
Aga milline on kapten Martti Keel?
Mulle meeldib Martti väga. Ta on tõeline kapten, kes keskendub treeningul 100 protsenti sooritusele. Samas oskab ta vabal ajal nalja visata. Ta on tõesti tore!
Aga kuidas sulle meeldib klubi kogenuim mängija Tamar Nassar?
Ta on tõeline pullivend. Pole vahet, kas me juhime geimi 20:15 või oleme taga 15:20, Tamaril on ikka naeratus näol. (Lõbusalt.) Kuna Tamar ei kutsu mind Chizobaks, vaid kasutab mingit oma väljamõeldist, siis ma panin talle hüüdnimeks muumia!
Kellele on Pärnu mängijatest sinu hinnangul enim potentsiaali Euroopa tugevamatesse liigadesse jõuda?
Ma arvan, et Atvarsil (Ozolinš) ja Iljal (Kovalov). Atvars ei ole tänavu palju mänguaega saanud, kuna tema kohal tegutseval Taavetil (Leppik) on suurepärane servi vastuvõtt, kaitsemäng ja serv. Lisaks on Taavet osav. Aga nii Atvars kui Ilja on veel noored mehed (vastavalt 20a ja 22a – toim.). Nad on juba praegu heal tasemel, aga neil on ka kõvasti potentsiaali edasi areneda.
Oled isiklikus plaanis tegemas stabiilselt korralikku hooaega. Võimalik, et kõige paremini jäädakse sind siin mäletama aga ikkagi ühe mängu põhjal. Pärnu – Saaremaa, teine poolfinaalmäng. 46 punkti. Eesti liiga rekord. Kuidas see võimalikuks sai?
Esiteks, tahtsin väga seda mängu võita, sest paljud kahtlesid meie võimalustes. Hiljem öeldi, et me võitsime selle mängu kohtunike tõttu, aga see on vale. Oleme tänavu olnud Saaremaale läbi hooaja võrdväärne vastane. Võitsime mitte kohtunike pärast, vaid seetõttu, et olime neist paremad.
Kas sa mängu ajal ise ka jõudsid mõelda, et täna tuleb kontosse vist päris suur number?
Mõtlesin mingi hetkel, et võib-olla kogun 34-35 punkti, aga kui pärast mängu meie statistik Karl Eerik Eisenschmidt tuli ja näitas tegelikku skoori, olin väga üllatunud. 46 on ikka väga suur number – ma pole kunagi varem midagi sellist suutnud. Pärast mängu helistas mulle Brasiilia koondise teine treener Marcelo Fronckowiak, kes kiitis ja soovis jõudu (Fronckowiak töötab peatreenerina Poola klubis Lubini Cuprum, mille abitreener on Rainer Vassiljev – toim.).
Kui suurelt sa võrkpallurina unistad? Kas mõtled noore mängijana Euroopa tippliigadest ja Brasiilia koondisest?
Jah, miks mitte! (Muigab.) Tõsi, Brasiilia koondises pean enne ootama, kuni Wallace de Souza karjääri lõpetab või vigastada saab. Iga mängija soovib pääseda oma riigi koondisse, aga minu jaoks on prioriteet ikkagi klubikarjäär. Ma arvan, et mul on potentsiaali jõuda Euroopa tippliigadesse küll. Brasiilia kõrgliigasse pääsemine on aga väga keeruline, sest minu kodumaal loeb vaid see, kas sul on isiklikke kontakte või mitte. Seda on kurb vaadata.
Kas sa kaalud ka võimalust karjääri Pärnus jätkata?
Kui klubi mind tahab, siis kindlasti kaalun seda. Oleneb teistest pakkumistest. Praegu tuleb aga finaalseeriale ja Tartu Bigbankile keskenduda. See on hetkel ainus, mis on minu jaoks oluline.
Nagu saan sinu jutust aru, oled sa Pärnusse tulemise otsusega rahul.
Jaa, ma olen nautinud seda hooaega väga! Mulle piisab rahuloluks üksnes sellest, et olen kogu aeg väljakul ja saan mängida. See on kõige tähtsam. Minu jaoks oli Pärnuga liitumise puhul oluline ka see, et me mängisime eurosarja. Ja klubi mänedžer Reio Tilk teeb organisatoorse poole pealt kõik ära, et mängijad saaks ainult treeningutele keskenduda.
Lõpetuseks, millistes aspektides sa kindlasti kõvasti arenema pead, kui soovid tippu jõuda?
Minu suurim nõrkus on kindlasti blokk ja kaitse. Treener noomib mind kogu aeg, sest eksin nii blokis kui kaitses väga tihti. Samuti peaksin suutma rohkem mängule fokusseerida. Vahel tekivad mul momendid, kui mõtlen muule. See ei tohiks nii olla.
