INTERVJUU | Debütant Saar: Eesti koondise treeningutel on tase oluliselt kõrgem kui Šveitsi liigamängudel

Kevin Saar on esindanud Eestit noorte- ja B-koondises, kuid A-koondises ootab teda debüüt ees pühapäeval. | Foto: Siim Semiskar

Eesti rahvusmeeskonna ridades debüteerib pühapäevases EM-valikmängus Lätiga saarlane Kevin Saar, kes teenis koondisekutse tänu edukale hooaja algusele Šveitsi klubis Luzerni Volley’s.

23-aastane Saar puutus A-koondisega esmakordselt kokku eelmisel kevadel Rakveres, kui kuulus B-koondise ridadesse. “Sõime ja elasime A-koondisega samas kohas ning vaatasime nende treeninguid. Samuti korraldas Gianni (Gheorghe Cretu) videokoosoleku, et tutvustada A-koondise mängustiili. Aga A-koondise täieõiguslik liige olen ikkagi nüüd esimest korda,” ütleb nurgaründaja.

Võrkpall24.ee võttis Saarega kaks päeva enne debüüti ühendust ning uuris, millise mulje kuulsate kaasmaalastega treenimine on jätnud.

Kevin, milliseks kujunes sinu elu esimene nädal Eesti A-koondises?

Ütleme nii, et pigem keeruliseks. Siin on nii palju uusi asju, millele tuleb rõhku pöörata. Näiteks kaitseformatsioonid ja blokitöö. Koondises on minu jaoks uus see, et blokk ei pea alati punkti tooma – vahel piisab ka puutest, et kaitses palli edasi mängida. Šveitsis meil sellist lähenemist pole. Ka kaitses sõltub koduklubis tulemus rohkem vedamisest, siis on aga kõik süstematiseeritum. Ja rünnakul ei saa minna kõiki palle maha lajatama nagu Luzernis. Koondise treeningutel on mul teisel pool võrku vastas tihti duo Oliver Venno – Ardo Kreek. See tähendab, et mul tekib rünnates ette pimedus. Sellisest blokist on keeruline palli mööda mängida.

Treeningute tase on seega tugev?

Muidugi, olen sattunud väga kõvasse seltskonda. Šveitsis saime koos serblasega kahe peale 60 tõstet mängus ja seal on omamoodi raske kahese ja kolmese bloki vastu rünnakuid lahendada. Aga kokkuvõttes võib kindlalt väita, et Eesti koondise keskmise treeningu tase on oluliselt kõrgem kui Šveitsi liigas mängude tase. Eks see ole ka arusaadav, kui vaadata, millistes koduklubides meie koondislased igapäevaselt mängivad.

Kas ja kui palju sa sellele oled jõudnud mõelda, et meeskond treenib peatreener Gheorghe Cretuta?

Ma pole seda ausalt öeldes üldse tähele pannud. Mul on tekkinud huvitav side uue abitreeneri Indrek Verroga, kes on spetsiaalselt mind jälginud ja aidanud nii pallitreeningutel kui jõusaalis. Tema hoolitseb, et teeksin kõike täpselt nii, nagu on ette nähtud. Samas ütleb ka Rainer Vassiljev (ajutine peatreener – toim.), millele peaksin oma mängus rõhku panema. Mulle sobib selline lähenemine. Tunnen, et minuga tahetakse tegeleda. See annab lootust, et tegu pole ühekordse projektiga, vaid võiksin koondisse pääseda ka suvel pikemaks perioodiks.

Kuivõrd suured on käärid sinu ning ülejäänud kolme nurgaründaja Robert Tähe, Kristo Kollo ja Rauno Tamme vahel?

Kindlasti pole ma mängustiili osas pühapäevaseks mänguks veel nii valmis nagu nemad. Pigem oleks see minu jaoks katsetamise koht, sest infot, mida peab omandama, on lihtsalt niivõrd palju. Olen õpipoisi rollis. Kui mind ootab ees esimene koondisemäng, siis näiteks Raunol on kirjas juba pea 70 kohtumist. Tema, Kristo ja Robi tunnevad end seetõttu koondises selgelt mugavamalt kui mina. Aga see on loogiline. Kui aga kehalise poole pealt vaadata, siis näiteks hüppekõrguse mõõtmisel olid minu näitajaid koondislastest kõige paremad. Samas tean, et nendest näitajatest pole mingit kasu, kui mängus kümnest tõstest kaks realiseerin. Ometi näitasid testide tulemused midagi. Rainer ütles, et peaksin oma head löögiulatust võimalikult palju realiseerima ehk teravamaid ründesuundi kasutama.

Kes sulle koondislastest kõige rohkem muljet on avaldanud?

Raske öelda, sest olen enamikega ka varem mingil määral kokku puutunud. Aga üllatanud on kindlasti Kristo Kollo. Ma arvasin, et ta ei ole nii hea mängija. Aga need rünnakulahendused ja servid… Ma mäletan Tartu-aegadest, et siis ei pandud tema takistamisele väga palju rõhku. Aga nüüd on ta tõesti kõvasti edasi läinud. Ta on väga hea mängija ning samas ka aitab ja õpetab mind väga palju. Arvasin, et ta on inimesena kinnisem.

Oled ise tuntud kui ekstravertne inimene ja mängija. Kas koondises võtsid alustuseks veidi tagasihoidlikuma rolli?

Ei võtnud. Üritan ikka jääda selliseks, nagu ma loomu poolest olen. Alles ühes trennis tekkis meil lõbus olukord, kui Rait (Rikberg) pärast mu teist eksimust blokis ütles, et sedasi jätkates kavatseb ta mind lüüa. (Muigab.) Mina vastasin oma lolli iseloomuga, et löön vastu! Rait omakorda ütles, et endast vanemat ei ole ilus lüüa… Aga eks ma pean tunnetama ka, millal ja mida kellelegi öelda on sobilik. Üle piiri ei saa minna.

Lõpetuseks, kui oluline on sinu jaoks see, et saaksid ka kohe esimeses koondisemängus väljakule?

Ütleme nii, et treeningutega olen ma väga rahul. Kogu see staff ja kõik… Aga eks ikka tahaks proovida, kuidas koondises mänguolukorras pinge all toime tulen. Treeningutel suudan tihti mängida oma tasemest välja umbes 60 protsenti. See on samamoodi nii Šveitsis kui ka koondises. Andrus Raadik ütles ühes hiljutises intervjuus samamoodi, et trennide põhjal oleks ta alati varumees. Seepärast on võib-olla isegi hea, et Cretut pole praegu treeningutel olnud. Aga veelkord: midagi ei juhtuks, kui ma ka kohe väljakule ei pääseks. See oleks lihtsalt nagu kirss tordil sellele toredale koondiseperioodile. Ka Avo (Läti koondise peatreener Avo Keel – toim.) ütles 30. detsembril, kui teda Pärnus kohtasin, et ma ikka väljakule ka tuleksin. Ta ütles seda oma kavala ilmega, nii et küllap on ta valmistunud ka eeldatavate varumeeste vastu mängima.

 

popsport.ee

Jaga postitust

Lisa kommentaar