Tartu Bigbanki võrkpalliklubi võtmemängijaks võib pidada tänavu ukrainlasest sidemängijat Dmitri Šlominit, kes palgati meeskonda kindlaks põhimeheks. Just tema otsustab, kellele, millal ja kuidas pall suunata.
Andrei Ojametsa hoolealuste hooaja algus on olnud vastuoluline: kui Credit24 Meistriliigas liigutakse põhiturniiri võidu suunas, siis karikavõistluste poolfinaalis jäädi kahes mängus väga kindlalt alla Pärnule.
29-aastane Šlomin, kes on varasemalt mänginud nii Liibanonis, Leedus kui Prantsusmaa esiliigas, nõustus lahkelt Võrkpall24.ee’le oma tausta avama ning meeskonna senisest hooajast rääkima. Ikka ausalt, nagu ida-eurooplasele omane.
Dmitri, Eesti-Läti ühisliiga pole sinu jaoks tegelikult midagi uut ja tundmatut, sest mängisid paari aasta eest Leedu klubi Vilniuse Flamingo rivistuses Balti liigat. Kuivõrd erinevad on aga Vilniuse ja Tartu meeskond?
Väga-väga erinevad. Eriti just organisatoorse poole osas. Leedus polnud meil isegi jõusaali. Me ei arendanudki seal sisuliselt jõudu. (Muigab.) Tegime lihtsalt paar korda nädalas pallitrenni ajal kätekõverdusi ja kükke, raskuseks teine mängija. Tartus ei pea mängija aga millelegi muule mõtlema kui spordile. Võin alati minna jõusaali ja teha trenni. Siin on kõik olemas.
Kas taoline areng klubi taseme osas annab märku, et oled mängijana selgelt edasi läinud?
Ilmselt küll. Olin ju tegelikult pikka aega diagonaalründaja, sidemängijaks õppisin ümber alles 2010. aastal. Mängisin oma sidemängija-karjääri alguses Ukrainas, kuid minu ees oli kohaliku liiga kogenuim mängija. Sain seetõttu väljakule väga harva. Siirdusin võimaluse tekkides Liibanoni, kus on amatöörliiga. Aga see oli hea kogemus. Ja edasi tulid juba Vilnius ja Saint Quentin.
Millise mulje sulle Prantsusmaa esiliiga jättis? Olid Saint Quentinis põhikoosseisus läbi hooaja.
Ma ütleksin, et Eesti tipud saaksid Prantsusmaa esiliigas kindlasti hakkama. Seal on lihtsalt üldine tase palju ühtlasem, ka tabeli viimane võib liidrit võita.
Kas olid õnnelik, kui Tartu sulle suvel lepingut pakkus?
Jah, olen siin ka praegu palju rõõmsam kui Prantsusmaal. Taaskord pean ütlema, et Tartus on kõik vajalik mängija jaoks olemas. Prantsusmaal oli näiteks nii, et sain hooaja keskel väikese vigastuse ning pidin tegema kuu aja pikkuse mängupausi, sest kedagi ei huvitanud mu mure. Läksin klubi presidendi juurde ja rääkisin talle oma probleemist, aga tema lihtsalt patsutas mu õlale ja ütles “küll kõik saab korda”. Sain alles kolm nädalat pärast vigastuse tekkimist arsti vastuvõtule. Prantsusmaal oli kogu asjaajamine keeruline, sest kõik rääkisid ainult prantsuse keelt.
Kas sa usud, et Eesti koondise edu on aidanud ka siinse liiga mainet välismaalaste seas tõsta?
Kindlasti. Maailmas teavad juba kõik, et Eesti koondis on kõval tasemel. See on just noormängijatele väga hea koht arenemiseks. Mäletan näiteks oma Leedu ajast vaid üht Selveri tänast mängijat – Oliver Orav. Eelmisel hooajal Prantsusmaal mängides jälgisin aga Balti liigat edasi ja nägin, kuidas Selveri noored hakkasid pead kergitama. Tänavu on nad veel paremad ja ma usun, et järgmisel hooajal on Eestis taas üks suurklubi juures. Ja seda sisuliselt ainult oma kasvandikega!
Tuleme nüüd Tartu tänavuse hooaja juurde. Kas sind üllatas, et teenisid liiga avakuu parima mängija auhinna?
Oh jeerum, tead, ma olin lausa superüllatunud! Ma ei tundunud, et ma oleksin isegi oma meeskonnas parim mängija olnud. Minu koostöö ründajatega polnud sel hetkel veel hea, pealegi mängisin kaitses kohutavalt. Positiivse külje pealt võiksin sellest perioodist välja tuua vaid oma rünnakute lahendamised ja servid. Ma ei löönud küll palju ässasid, kuid tegin vastaste elu vastuvõtul raskeks. Ma arvan, et kokkuvõttes polnud oktoobris veel keegi meie meeskonnas väga hea. (Naerab.) Aga ju siis üritati valida halbadest variantidest parim ja selleks osutusin mina.
Ka Hindrek Pulk mainis novembris Põlvas peetud Jekabpilsi mängu järel, et pole leidnud sinuga klappi. Ta oli toona pärast kohtumist tegelikult üsna nördinud.
Jaa, mõned mängijad rääkisid mulle sellest intervjuust ning suhtlesin seejärel peatreeneriga. Sel momendil polnud tegelikult minu kokkumäng temaga väga halb. Hindrek ei saanud võib-olla nii palju tõsteid, nagu ta oli varasemalt harjunud. Aga meil oli iga mäng omaette taktika, mida tuli jälgida. Mängisin seetõttu toona rohkem positsioonile “neli”. Aga ma tunnistan: see oli täielikult minu viga, et unustasin Hindreku ära. Pärast seda Põlvas peetud mängu olen üritanud teda nii treeningutel kui mängudel rohkem otsima hakata. Ma arvan, et nüüdseks on olukord parem, kuigi Pärnu karikamängude valguses tuleb tõdeda, et peaksime kiiremat võrkpalli mängima.
Kas Hindrek eelistab kõrgemaid tõsteid?
(Muheleb.) Ei, tema tahabki tegelikult just kiiremat tõstet, aga vahel ei ütle ta mulle seda. Nagu ka meie kapten räägib: ma ei suuda mõtteid lugeda. Ma olen täiesti kiire tõste poolt iseenesest. Ma ei soovi tõesti kellegagi tülis olla. Proovin nii palju oma meeskonnakaaslasi aidata, kui võimalik.
Kas Hindrek on parim diagonaal, kellega koos oled mänginud?
Ma arvan, et jah. Kui Hindrek on sõiduvees, pole teda kellelgi lihtne takistada. Ta võib sellistel hetkedel isegi nelja või viie meetri pealt rünnates pallid maha lüüa.
Kuivõrd palju mängib rolli see, et saad peatreener Andrei Ojametsaga vene keelt rääkida?
Oi, see teeb minu elu palju lihtsamaks, sest omavahel saame kõik jutud vene keeles räägitud. Ta tahab, et oleksin sarnane inimene ja mängija nagu olin Leedus. Aga täna olen ma natuke teistsuguses rollis inglise keele ja oma rahvuse tõttu. Flamingos rääkisid kõik mängijad vene keelt ja mul oli lihtne väljakul mängu dirigeerida. Aga siin… Ma olen võib-olla ise natuke liiga pelglik. Pean julgemalt ja enesekindlamalt tegutsema hakkama.
Lõpetuseks, sinu kõnemaneerist võib vist järeldada, et naudid Tartus elamist mõningatest mängulistest ebakõladest hoolimata täiel rinnal?
Jaa, täielikult! Eestis on minuga kaasas ka mu kihlatu, kes muudab välismaal olemise palju kergemaks. Siin on kõik perfektne!
