Robert Tähest sai novembri esimesel nädalavahetusel esimene eestlane, kes võitnud maailma tugevaimaks võrkpallimaaks peetavas Itaalias tiitli. Võruka uus koduklubi Perugia alistas superkarika finaalturniiril esmalt poolfinaalis 3:1 Trentino ja seejärel finaalis 3:2 tiitlikaitsja Modena.
26-aastase Tähe hääl on telefonile vastates reibas ja tuju hea, olgugi et meeskonnal on parasjagu käsil järjekordne bussireis. Seekord sõidetakse Perugiast viie tunni kaugusel asuvasse Monzasse, kus juba homme ootab klubi ees tõsine lahing meistrivõistluste raames. Laupäevane triumf on tänaseks juba unustatud, kuigi tegu polnud sugugi tähtsusetu tiitliga, nagu Täht intervjuu käigus pajatab.
Robert, kas laupäevane tiitlivõit oli sulle isiklikus plaanis väga eriline?
Muidugi oli! See on ikkagi esimene tiitel, mis mul viie välismaal veedetud hooaja jooksul näppude vahele on jäänud. Lubinis ei saanud kolme aastaga midagi ja Türgis olin küll meistritiitlile lähedal, ent teenisin lõpuks hõbeda. Tõsi, enda roll on hetkel pisem kui eelnevates välisklubides, aga eriline oli võit sellegipoolest.
Kas ja kui kõvasti meeskond tiitlivõitu tähistas?
Eks ikka oldi õnnelikud, sest turniiril osales neli Itaalia paremat võistkonda, kes kõik kuuluvad ühtlasi maailma tippu. Samas üldine meelestatus oli ikkagi see, et tegu on normaalsusega. Kuigi mängijad tahtsid seda tiitlit väga ja olid siiralt õnnelikud, siis tänaseks on see juba unustatud ja keskendutakse homseks mänguks Modenaga.
Mis tõi teile kolme suure konkurendi ehk Trentino, Civitanova ja Modena ees esikoha?
Mulle tundub, et poolteist nädalat tagasi meistriliigas saadud 0:3 kaotus Milanole võis äkki olla just see, mis andis meile superkarikaks lisamotivatsiooni. Kõik teised superkarikal osalenud meeskonnad läbisid Itaalia liigas esimesed mängud puhaste paberitega, meie jaoks algas hooaeg aga oluliselt raskemalt. Samas ei saa mingeid väga põhjapanevaid järeldusi teha, sest nii meie poolfinaali kui ka finaali tulemus oli ühes-kahes punktis kinni.
Kuidas klubi teie üllatuskaotusele reageeris?
Pärast Milanolt tappa saamist korraldati esimese hommikuse treeningu järel koosolek, mis venis nii pikaks, et mängijad ei jõudnudki enne õhtust trenni kodust läbi käia. Olin ise tol päeval haige ega osalenud koosolekul, nii et mulle tehti hiljem lühike kokkuvõte räägitust. Ütleme nii, et kedagi ähvardama ei hakatud, aga juhtunu üle juureldi palju.
Eks seda võeti ka arvesse, et peatreener (Vital Heynen) jõudis meeskonna juurde väga-väga hilja. Heynen ütles ise pärast superkarika võitu, et see pole tema töö vili, vaid meeste enda tehtud töö, sest kahe-kolme nädalaga pole võimalik ühel treeneril oma stiili veel juurutada. Ta kinkis võidu täielikult mängijatele.
Aga kuidas käitus juhtkond pärast hooaja esimest tiitlivõitu?
Olime paar-kolm tundi õhtusöögilauas, kus klubi president pidas pika kõne ja korrutas, et me oleme kõige tugevamad, suuremad ja vägevamad. Ütleme nii, et kui seda võitu poleks tulnud, siis olnuks seis väga nutune ilmselt.
Kas sa tunned ka ise meeskonnaliikmena, et Perugia on tänavu komplekteeritavuse poolest maailma üks paremaid, kui mitte parim meeskond?
Seda ei pea isegi mina ütlema, kes ma olen meeskonna sees. Seda ütlevad ka võrkpalliinimesed väljaspoolt meie klubi. Kui küsitakse, kes on maailma tugevamad meeskonnad, öeldakse reeglina kaks-kolm nime. Mainitakse nii Perugiat kui ka Kaasani Zeniiti ja kolmandana võib-olla Modenat.
Superkarikat ei peeta Euroopas reeglina eriti oluliseks võistluseks, kuna see on pigem uut hooaega sissejuhatav sündmus. Paistab, et Itaalias on selle kaal suurem.
Jah, kuna turniiril osalevad neli maailmatasemel meeskonda, siis on ka selle võitmine kuidagi tähtsam kui mujal, kus superkarika võitja selgitavad kaks meeskonda.
Tuleme nüüd sinu personaalküsimuse juurde. Poolfinaalis sa väljakule ei pääsenud, kuid finaalis vahetasid kolmandas geimis Perugia suures kaotusseisus välja Wilfredo Leoni isiklikult. Kuidas sa end sellisel hetkel väljakule tulles tundsid, arvestades, et ametlikus mängus polnudki sa ju seni sisuliselt mänguaega saanud?
(Muigab.) Kuna mu tervislik seisund polnud tol hetkel kõige parem (Täht oli kaks nädalat viiruse küüsis – toim.), siis pidin keskenduma ka muule kui ainult sellele, mis tunne on. Sain väga hästi aru, et põhimeestele taheti puhkust anda. See oli ka põhjus, miks mina ja veel paar mängijat väljakule vahetati. Aga muidugi – iga väljakul veedetud punkt annab tunnetust juurde. Just tunnetusest ongi hetkel natuke puudust. Aga ma jätkuvalt ei vaeva oma pead absoluutselt selle pärast, et mulle vähe mänguaega on antud. Olen sisuliselt terve elu põhikoosseisus mänginud ja nagu ütlesin ka enne turniiri – tean täpselt, millele pean siin hetkel keskenduma. Mul on enda jaoks plaan välja mõeldud, aga seda ma praegu kõva häälega ei ütle.
Kas sa tunned, et hetkedel, mil pinge on haripunktis – võtame siis kas Türgi liiga kevadise finaalseeria või nüüdse Itaalia superkarika finaali -, on sul enesekindluse osas veel tööd vaja teha?
Mulle väga meeldib psühholoogia ja selliste küsimuste peale mõtlemine. Türgi liiga finaalseerias hakkasin ma mängima kõige paremini siis, kui meeskond oli täielikus augus ehk kaks esimest mängu kaotanud ja kolmandas 0:2 taga (Izmir viis seeria lõpuks otsustava ehk viienda mänguni, mis kaotati – toim.). Aga sellega on nii, et kuidas kunagi. Üle ei tasu asju mõelda. Siin Itaalias tundub, et kui mul oleks kohaliku liiga kogemus varasemast all, siis see annaks palju juurde. Samamoodi oli jube keeruline eelmise hooaja alguses Türgi liiga õhkkonna ja keskkonnaga harjuda. Eks kõik võtab aega. Poola oli ehe näide, kus iga aastaga kasvas enesekindlus oluliselt. Et tajuda ja tunnetada liigat väga hästi, on seal vaja paar aastat sees olla.
Kas võit andis nii sulle kui ka kogu võistkonnale edasi treenimiseks oluliselt jõudu juurde?
Kindlasti! Tegime esimese trenni pärast võitu esmaspäeval Perugias ühes vanemas saalis, kuna meie põhisaal oli sel ajal kinni. Ja need samad staarmängijad, kes olid kaks päeva varem meile superkarika toonud, liikusid selles mitte kõige paremate tingimustega saalis väga töökalt ja entusiastlikult ringi.
Meistrite liiga alagrupiturniir algab alles detsembris, seega nüüd saate kuu aega rahulikult koduliigale keskenduda?
Jah, paneme eelkõige rõhku oma mängu leidmisele, kuigi nädalavahetusel esinesime juba päris hästi. Eks Heynen hakkab liigamängudel järjest rohkem erinevaid mehi väljakule saatma, et ühtpidi kõigile võimalust anda ja teisalt põhimehi ülekoormusest tingitud vigastustest eemal hoida.
Olete Heyneniga sel teemal rääkinud viimasel ajal?
Ei, sellest rääkisime enne hooaega. Siiani on kõik läinud loomulikku rada pidi ehk nii, nagu arvasin. Ja Heynen on oma lubadustest kinni pidanud.
Lõpetuseks, kas oled tänaseks viirusest jagu saanud?
(Muigab.) Jah, üle pika aja on täitsa inimese tunne! Ka trenni on sellise enesetundega päris hea teha. Mõned kaotatud kilod tuleb nüüd lihtsalt tagasi saada.
