Eesti rahvusnaiskonna nurgaründaja Hanna Pajula pallis lõppenud hooajal esmakordselt väljaspool Eestit, nimelt Belgia kõrgliigaklubis Farciennes.
Koos teise Eesti koondislase Kaisa Bahmatševiga Belgia klubis põhiraskust kandnud pärnakal on järgnevaks hooajaks klubi leitud. Nimelt sõlmis 179-sentimeetrine piiga märtsis uueks hooajaks lepingu teise Belgia kõrgliigaklubi Michelbeke Saturnus Volley’ga.
Võrkpall24 võttis 20-aastase Pajulaga ühendust, et uurida elust esimeses välisklubis, koondisest ja paljustki muust.
Hanna, see oli sinu esimene välishooaeg. Milliste ootuste-lootustega sa Belgiasse läksid?
Ausalt öeldes olin juba poolel teel Belgiasse, kui sain klubilt vastuse, et nad võtavad mu sinna. Tuleb tunnistada, et ootused-lootused olid klubi osas palju kõrgemad. Vaatamata sellele proovisin ise hästi mängida ja võimalikult palju aega ja energiat kulutada individuaalsele arengule. Minu suurim eesmärk oli jalg Euroopa liigade ukse vahele saada. Tundub, et suure varba sain, kuna järgmine hooaeg jätkan samas liigas, kuid märksa tugevamas klubis.
Mis oleks saanud, kui klubi oleks otsustanud sind mitte võistkonda võtta?
Tutvuste kaudu oli mulle lubatud proovitrennid ühes teises klubis, aga see variant polnud kuigi paljutõotav, sest Belgias on üldjuhul märtsi lõpuks naiskonnad komplekteeritud. Kui poleks saanud kumbagi tiimi, siis oleksin suure tõenäosusega Eestisse tagasi tulnud. Mu kõhutunne ütles, et kõik laabub, seega ma ei hakanud tagavaraplaani välja mõtlema.
Milliste tunnetega vaatad tagasi esimesele välishooajale?
Esimene aasta välismaal jääb kindlasti väga pikaks ajaks meelde. Mulle väga meeldis selline elustiil, kus saan keskenduda ainult võrkpallile. Eestis see üldjuhul võimalik ei oleks. Võib-olla, kui ei oleks olnud minu poiss-sõpra ja Kaisat, poleks see kogemus nii positiivne olnud. Nendega koos oli uute oludega harjumine lihtsam ja vabal ajal polnud igav.
Milline on Belgia liiga tase?
Tase on seal väga kõva. Kokku oli 12 naiskonda ja esimesed 10 mängisid üksteisega kui võrdne võrdsega. Mina olen liigatasemega väga rahul. Minu jaoks paras pähkel – ei olnud lihtne, aga sain tõestada ennast.
Milline oli klubi organisatoorne pool? Kas millestki jäi vajaka?
Trenne oleks võinud rohkem olla ja puudus abitreener. Mulle tundus, et naiskonna komplekteerimisega suurt vaeva ei nähtud, sest enamus ajast oli meil ainult 1-2 varumängijat mängudel. Samuti oli trennis liiga vähe inimesi, et teha korralikku mängulist trenni, aga see probleem tulenes kindlasti vähestest sponsoritest. Kui pole toetajaid, pole ka vahendeid. Minu jaoks oli harjumatu veel see, kuidas transport mängudele välja nägi. Öeldi ainult, mis kell peab kus olema ja ise pidid ennast sinna kuidagi kohale vedama ja kütuseraha tuli maksta omast palgast.
Kas tegemist oli amatöörklubiga?
Pigem pool-amatöör, sest enamus mängijad said palka. Kuigi mina ja Kaisa olime ainsad, kes ainult võrkpallile keskendusid. Teised tulid trenni peale pikka töö- või koolipäeva.
Kuidas jäid hooajaga rahule isiklikus plaanis?
Pigem jäin rahule, sest tegemist oli ikkagi esimese välisaastaga. Ma arvan, et ma arenesin seal nii mängija kui ka inimesena. See oli kindlasti samm, mida ma juba noorena nägin end võrkpallurikarjääri redelil astumas.
Anna palun omapoolne hinnang Kaisa hooajale.
Kaisa oli juba enne Belgiasse tulemist minu hinnangul väga hea. Serviga tegi väga palju pahandust ja tema tõsted olid kiiremad, kui liiga teistel sidemängijatel. Suuresti tänu tema heale tõstetööle sain tihti rünnata aukliku bloki vastu. Üleüldse on teise eestlasega välisklubis olla kindlasti lihtsam kui üksi. Tema toetas mind ja mina teda.
Kui populaarne on võrkpall võrreldes teiste spordialadega?
Eks Belgias on seis selline nagu üldiselt mujal maailmas – jalgpall on kõige populaarsem spordiala. Belgias on väga tähtsal kohal ka jalgrattasport. Ma ei ütleks, et võrkpall pole populaarne. Publikuhuvi on suurem kui Eestis, eriti naiste mängudel.
Räägi milline oli üldine eluolu Belgias: inimesed, toit, kultuur?
Inimesed on väga sõbralikud ja avatud. Võõrad inimesed tänaval naeratavad ja teretavad. Nendega pole mingi probleem hästi läbi saada, isegi kui mõni neist inglise keelt eriti ei oska. Tänu sellele olen ka ise avatum ja julgem.
Meie jaoks oli alguses väga harjumatu põsele musitamine tervituseks. Alguses proovisin seda vältida. Pigem eelistasin tutvudes ja teretades kätt suruda. Aga kuna nende jaoks on see iseenesestmõistetav, siis mida aeg edasi, seda tavalisemaks see muutus ka meie jaoks.
Toidu osas oli harjumatu see, et peale mängu oli kõikide mängijate jaoks kohustus minna spordisaali kohvikusse. Seal ootasid meid alati võileivad ja kõik kohalikud jõid õlut. Õlut ja saia võis peaaegu alati belglaste näpus näha.
Jätkad ka uuel hooajal Belgias. Miks? Kas sulle tehti ka mujalt pakkumisi?
Liiga, inimesed ja Belgia kui riik meeldivad mulle. Mängud on üldjuhul tasavägised. Ma arvan, et see tase on minu jaoks paras. Mul on seal juba head sõbrad ja mängudele sõit üldiselt üle tunni ei võta. Otsuse Belgias jätkata tegi lihtsaks mu poiss-sõbra Dmitri Korotkovi jätkamine Belgia meistriliigas. Ühe Belgia klubiga käisid veel läbirääkimised, aga kindlat pakkumist mujalt ei tulnud.
Kas uude klubisse võetakse sind põhimängijaks?
Seda ma ei oska öelda, sest tulevane treener ei ütle seda mängijatele. Ta soovib, et keegi ei tuleks eelarvamustega kohale ja tahab, et kõik mängijad igal treeningul ja mängul endast parima annaksid ja koha välja teeniksid.
Millal sa Eesti koondises sooviksid põhikanda kinnitada?
(Naerab.) Oh, see on raske küsimus. Koondises on nurgaründajate konkurents eesotsas Anu Ennoki, Kristiine Miileni ja Nette Peidiga väga kõva. Mina koos Ingrid Kiiskiga peame koha eest platsil võitlema. Loodetavasti juhtub see paari aasta pärast.
Oskad sa öelda, mis võiksid olla sinu suurimad puudujäägid, et sa ei ole põhikoosseisu mängija?
Ma arvan, et hetkel jään füüsiliselt teistele nurgaründajatele alla. Samuti oleks hüpet juurde vaja – selle arvelt kannatab bloki- ja löögikõrgus.
Mida sa sooviksid saavutada võrkpallurina?
Lihtne – olla Eesti koondise üks põhitegijatest.
