Eesti rahvusmeeskonna ridades tegi eile mitteametliku debüüdi diagonaalründaja Taavi Nõmmistu, kes kogus 2:3 (25:22, 15:25, 25:22, 20:25, 10:15) kaotusmängus Soomele kahe ja poole geimiga 7 punkti (+5).
29-aastane ja 201-sentimeetrine Nõmmistu mängis aastaid Eesti paremates klubides ja võitis vähemalt korra ka kõik siinsed tiitlid, ent on tänaseks õnne proovinud välismaalgi, Belgias ja Šveitsis. Koondisse seni põltsamaalasel asja polnud, sest aastaid seisid sel positsioonil vankumatult ees rahvusvahelisest tippklassist Oliver Venno ja Renee Teppan. Nüüd, mil Teppan, aga ka Hindrek Pulk ja Siim Põlluäär erinevatel põhjustel koondisest eemale jäid, võeti viimasel hetkel kõne Nõmmistule, kes eneselegi ootamatult viimaks sini-must-valget särki kanda saab.
Võrkpall24 palus pärast eilset matši alati heatujuliselt Nõmmistult intervjuud. Nagu selgub, pole viimane aasta olnud tema jaoks spordis ega ka elus laiemalt sugugi tavapärane.
Taavi, teeme esmalt selgeks – sa oled 29-aastane ja see oli sinu esimene koondisemäng?
Jah, kuigi see oli mitteametlik mäng. Meil olid kunagi küll B-koondisega mingid mängud Poola noortega, aga A-koondises oli see esimene.
Sel juhul tuleb küsida tavaline spordiajakirjaniku küsimus: mis tunne oli Eesti koondise eest väljakul olla?
Ma ei mõelnud seda enda jaoks kuidagi eriliseks. Pigem oli ta eriline seepärast, et ammu pole mänginud. Tore oli uuesti väljakul olla, kuigi arvata võis, et tuleb keeruline mäng, sest automaatika ei tööta veel ja kokkumängu leidmiseni läheb aega.
Kas meestel oli huvi taolist kinniste uste taga peetud kohtumist mängida ikkagi täiega, kuna mängupaus on kõigil olnud pikk?
Ma arvan küll. Klubihooajad on peale tulemas ja see on hea aeg end käima saada. Võib-olla emotsiooni oli täna (eile – toim.) vähe, sest mõtlema pidi lihtsatele tehnilistele asjadele, mis ei tule hetkel automaatselt. See rikub ka voolavuse ära.
Kuidas sa ennast treeningutel näiteks sellise mehe nagu Oliver Venno kõrval oled tulnud?
(Naerab.) Väiksena! Me oleme siin suhteliselt üks punt ja ma ei ole märganud, et tema kuidagi teistsugune oleks. Ma teadsin teda varem ka ja ta on normaalne mees.
Ühtpidi oled sa koondise üks vanemaid mehi, teisalt ühtegi koondisemängu sul all polnud. Sellest lähtuvalt küsin, kas sa tunned end koondises pigem noore ja kogenematu või vana ja kogenuna?
Jaah, palju siin neid kogenud mehi üldse on… Ma pole küll koondisse kuulunud, kuid olen enamike meestega klubitasandil või mujal kokku puutunud. Suhted on mängijatega head. (Muigab.) Aga jah, pigem olen ma siin ikkagi juba see vana mees.
Kuidas sa ennast üleüldiselt tunned? Elu parimas vormis või selle lähedal?
Ei-ei, kindlasti mitte. Füüsiline pool alles hakkab vaikselt tagasi tulema. Ma sain koondisekutse päev enne laagri algust (28. juunil), mistõttu konkreetselt ma selleks ei valmistunud, et alustan juuni lõpus pallitrennidega. Mu plaanid olid natuke teistsugused. Valmistusin uueks klubihooajaks ja planeerisin juulist hakata tugevamini jõutrenne tegema. Keha vormi ajamine oli seetõttu päris raske pallitrennide ajal, sest rasket jõutrenni pole alla teinud. (Naerab.) Aga täna oli olemine juba päris okei, kõik kohad ei valutanudki!
Kuidas viimase hetke koondisekutse sinuni jõudis ja kui ootamatu see oli?
Mulle helistas abitreener Oliver Lüütsepp. See oli ikkagi pigem ootamatu, sest nii hilja ma enam ei osanud arvata, et mehi puudu on. Teadsin küll, et mingid puudujad on, aga ma ei mõelnud, et mind võetakse. Arvasin, et pigem võetakse sellisel juhul kedagi noortest, aga kuna meil neid noori diagonaalründajaid pole väga, siis helistati mulle.
Kas sa avasid pärast Oliveri kõnet kodus šampuseklaasi?
Päris nii ei olnud. Hakkasin kohe oma asju ümber planeerima.
Aga sõbrad-tuttavad soovisid õnne ka pärast uudise avalikuks tulemist?
(Muigab.) Olin päris paljude sõpradega koos sel hetkel, kui mulle helistati. See oli laupäeva õhtu. Pühapäeval panin asjad kokku ja sõitsin juba laagrisse.
Sa siirdud uueks hooajaks Šveitsist Näfelsi klubist Küprose üheksakordse meistri Ammochostose Nea Salamise ridadesse. Ole hea, räägi selle ülemineku tagamaadest natuke.
Näfelsis läks nii, et kui talvel tundus, et kohe lüüakse uus leping lauale, siis lõpuks kujunes olukord hoopis teistsuguseks. Koroonaviiruse tõttu minuga enam ei arvestatud, sest klubil tekkis võimalus palgata paar soomlast, keda nad olid juba varem tahtnud, ent kes olid nüüd seoses eriolukorraga nõus oma hinda langetama. Aga miks Küpros? Ütleme nii, et väga palju variante laual polnud. Me kõik teame, kui raske on turuseis hetkel ka kõrgemal tasemel. Ootasin päris pikalt. Mingeid jutte oli ka Itaaliast A3-st, aga kuna küproslaste pakkumine oli väga konkreetne, siis tegin otsuse ära mõne tunniga. Edasi ootama jääda olnuks riskantne. Ka agentidega rääkides oli selge, et enamikes liigades on meeskonnad juba koos ja võrreldes varasemaga eelistatakse oluliselt rohkem kohalikke mängijaid. Ka Küprosel muudeti nüüd reeglit ja nelja välismaalase asemel võib klubis olla kaks leegionäri. Neid kohti, kuhu kandideerida, on täna välismaal lihtsalt oluliselt vähem kui varem.
Samas, sisuliselt kõikidesse Eesti klubidesse mahuks täna veel diagonaalründajaid. Kes meie meeskondadest sinuga ühendust võtsid?
Kusjuures ainult Vassiljev (Rainer Vassiljev, Tallinna Selveri peatreener – toim.) helistas mulle ja uuris, mis seisud on. Ja see oli ka juba tükk aega tagasi.
Lõpetuseks, sa oled viimasel ajal võidelnud haigusega, mis viis sult juuksed. Ole hea, ütle, kui tõsise haigusega on tegu?
Ega see meeldiv asi pole. Tegu on autoimmuunsuse häirega. Mingil hetkel hakkas keha arvama, et juuksed ja muud karvad pole enam minu osa ja viskas nad välja. Aasta on nüüd sellest möödas, kui see kõik algas. See on haigus, mis võib mõnel mööduda lihtsalt väikese laiguga, aga minul läks ta lõpuni välja. Suure tõenäosusega vist nii jääb ka. See on selline hästi ettearvamatu haigus, millele pole isegi 2020. aastal veel ravimeid leitud.
Aga elamist see haigus ei sega?
Jah, muidu on hästi. Tervis peaks korras olema.
