Eesti rahvusnaiskonna uus peatreener Lorenzo Micelli tähistab oktoobris 50. sünnipäeva, ent vanaks treeneriks ta end veel nimetama ei nõustu, sest juhendajatööks hädavajalik säde püsib itaallase silmis tänaseni.
Bergamo naiskonna peatreenerina kahel aastal maailma klubivõrkpalli ihaldatuima tiitli ehk Meistrite liiga võitnud Micelli polnud noorena suur võrkpallur, mis kinnitab, et tippu viis teda eelkõige suur töö, aga ka omajagu õnne, nagu ta ise ütleb.
Intervjuuseeria esimeses peatükis keskendume Micelli noorusele, perele ja treeneriks sirgumise loole, et lugejal tekiks teatav valmisolek järgmiseks osaks, kus tuleb juba lähemalt juttu tema Eestisse sattumisest, meie võrkpalli hetkeseisu hindamisest ja tulevikuplaanidest.
Lorenzo, et pikk intervjuu meie nooremaid lugejaid ära ei hirmutaks, siis alustan tavapäratu küsimusega. Märkasin, et teil on Instagramis konto, kuhu te vahel ka pilte üles laete. Paljud teieealised pole sellisest rakendusest kuulnudki, seega mis teid üldse selle kasutamiseni viis?
(Naerab.) Minu tütar ja vennatütar pushivad, et ma seda kasutaksin. Neil on tore vaadata, kus ma olen ja mida teen. Samuti on mul palju sõpru, kes Instagrami kasutavad. Kuna võrkpall pole ülipopulaarne spordiala, siis vahel postitatakse just sinna huvitavaid asju võrkpalli kohta.
Kui Võrkpall24 portaal veidi vähem kui kaks aastat tagasi tegevust alustas, pakkusime oma lugejatele alustuseks kolmeosalise intervjuuseeria toonase meeste koondise peatreeneri, teie hea sõbra Gheorghe Cretuga, kellel oli tollal täitunud poolsada eluaastat. Kuna te olete jõudmas tänavu samasse ikka, siis esitan teile sarnase küsimuse nagu toona Giannile: kas 50. eluaasta saabudes tunnete end noore või vana inimesena?
(Jätkab lõbusal toonil.) Kindlasti noorena! Kui sa töötad igapäevaselt tegevvõrkpalluritega, kes on kõik ju noored inimesed, siis pole võimalik end vanana tunda. Noorte inimeste keskel olles tekib hea atmosfäär. Ma küsisin kunagi ühelt 60-aastaselt treenerilt, millal saabub aeg, kui treeneritööga peaks lõpparve tegema. Ta vastas mulle, et lõpetama peab siis, kui silmist kaob säde ja tekib väsimus; kui treener ei taha väljaku ääres enam oma võistkonna nimel võidelda ja hakkab leppima teiste (treenerite) arvamusega ilma neile kuidagi reageerimata. Minul sellist tunnet pole tekkinud. Mu töö – praegu Eesti naiste võrkpalli arendamine – sütitab mind.
Kas ka 49-aastane treener õpib ja areneb igapäevaselt?
Kindlasti. Elus on võimalik igast kogemusest midagi õppida. Võrkpall ei koosne kaugeltki ainult tehnilistest nüanssidest. Minu jaoks on näiteks väga oluline anda mängijatele siht ja vaadata, kuidas nad seda täidavad ja milline on nende tagasiside.
Siirdumine nüüd oma intervjuuga 1970ndate aastate Itaaliasse, mil paarikümne tuhande elanikuga Urbino linnas sündis ja kasvas üles Lorenzo Micelli. Milline lapsepõlv teil oli?
Mul oli normaalne elu. Me mängisime poistega tänavatel jalgpalli, pesapalli ja korvpalli. Nagu kõik teised poisid, tulin ka mina õhtul hilja koju mustade riietega, mille pesemisega ema kõvasti vaeva pidi nägema (Muigab.).
Muide, Urbino linn on ajalooliselt sarnane Tallinnale. Ka Urbinos asub kaunis vanalinn, mida ümbritseb müür. Seal on kuulus ülikool ja palju ilusaid kohti, kus jalutada. Urbinost on pärit näiteks Raffael (Itaalia renessanssi üks kuulsamaid arhitekte ja maalikunstnikke – toim.). Elasin oma sünnilinnas kuni 30. eluaastani, hiljem on töö viinud mind ka mujale.
Te mainisite, et tegelesite lapsena mitme pallimängualaga, ent võrkpall nende hulka ei kuulunud. Millal te oma hilisema meelisalaga tutvust tegite?
See juhtus siis, kui ma olin 13-aastane. Meie linna tuli Põhja-Itaaliast üks kehalise kasvatuse õpetaja ja treener, kes hakkas minuealistega võrkpalliklubi üles ehitama. Nii lihtne see oligi.
Kui pikaks teie mängijakarjäär kujunes?
Mängisin kuni 22. eluaastani saalivõrkpalli ja keskendusin seejärel kaks aastat rannavollele, kuni otsustasin tõsisel tasemel mängimisest loobuda ja hakkasin treeneritööle keskenduma.
Millisel positsioonil ja kui kõrgel tasemel te mängisite?
Ma olin nurgaründaja. Mul oli hea servi vastuvõtt ja hüpe. Tõsi, siis kaalusin ma ka 15 kilo vähem kui praegu ehk 67 kilo. Mängisin Itaalia tugevuselt teises liigas, kuid nüüd on võrkpall nii palju edasi läinud, et ilmselt lubaksid minu toonased oskused mängida mul täna alles Itaalia neljandas või viiendas liigas.
Ilmselt olnuks teil keeruline ka oma kasvuga läbi lüüa, sest 1990ndate esimeses pooles veel libero positsiooni polnud.
Nii on (Micelli on 178-sentimeetrine – toim.).
Te olete õppinud ülikoolis tegelikult bioloogiat.
Jah, ma ka töötasin sel erialal, kui olin noore mehena bioloogialaboris tööl. Olin ametlikult vereanalüüside direktori ametikohal, kuigi tegelikult täitsin lihtsalt pabereid. Samaaegselt õppimisele ja tööl käimisele hakkasin noori juhendama.
Paljud inimesed, kes on oma erialal midagi saavutanud, tunnistavad, et neil on olnud elus parasjagu õnne. Kas ka teie olete sellele nii mõelnud pärast suuri võite?
Jah, nõustun sellega täielikult. Minu karjääri üks õnnelikumaid ja tähtsamaid asju oli see, et ma leidsin endale mentori Angelo Lorenzetti näol (tänane Itaalia tippklubi Trentino treener – toim.). Ta juhendas 1980ndate lõpus ja 1990ndate alguses Fano meistriliigaklubi, mis asub Urbinost poolesaja kilomeetri kaugusel. Mul avanes võimalus õppida temalt ajal, kui ta polnud veel kuulus. Mul on elus olnud õnn kohtuda õigete inimestega õigel ajal. Hiljem olen üha paremini mõistnud, et ka need treenerid, kelle CV-s nii palju saavutusi pole, andsid mulle noorena väga palju.
Millal sai teile lõplikult selgeks, et teie kutsumus ongi treeneritöö?
Pärast seda, kui olin mõned aastad olnud Fanos abitreener, pääsesin 1995. aastal juhendama juba naiste esiliigas mänginud Urbino naiskonda. Lõpliku otsuse tegin 2002. aastal Itaalia naiste koondise abitreenerina tööd alustades, kui sain kinnitust, et rahvusnaiskonna tasandil tehakse sarnaseid asju, nagu mina olin teinud oma koduklubides. See andis kindlust, et olen valinud õige tee. Enne seda olin olnud teelahkmel, sest mulle küll meeldis sport, kuid ma ei teadnud, kas selles peitub ka minu tulevik.
Meil pole seekord plaanis teie klubikarjäärist väga pikalt rääkida, ometi oleks imelik minna mööda teie treenerikarjääri suurematest saavutustest ehk Bergamo naiskonnaga 2009. ja 2010. aastal Meistrite liiga võitmisest (hiljem pole naiskond enam nii kaugele jõudnud). Olge hea, rääkige nendest tiitlivõitudest.
Bergamo oli tol hetkel Euroopa parim klubi ja minu eesmärk treenerina saigi olla vaid kõige kõrgem ehk Meistrite liiga võit. Olin ka oma eelmises klubis Padovas teinud head tööd ja viinud naiskonna medalile, aga Bergamos oli teisiti – seal lihtsalt pidi võitma. Sattusin ometi üsna huvitaval ajal Bergamo naiskonda. Tegime läbi noorenduskuuri ja meie eelarve kukkus igal aastal 30 protsendi võrra, ometi suutsime võita Meistrite liiga. Otsustasin naiskonnast 2010. aastal lahkuda, sest teadsin, et Meistrite liigat, mis oli klubile kõige olulisem, olnuks siis juba väga keeruline võita. Minu abitreenerina tegutsenud mees tuli sama naiskonnaga siiski 2011 veel Itaalia meistriks.
Isiklikus elus on teile sportlikest võitudest aga kindlasti tähtsamad naine ja lapsed. Kas tegu on läbi ja lõhki spordiperega?
Nii võib öelda küll. Minu naine oli Itaalia kõrgliigas temporündaja ja mõlemad lapsed tegelevad spordiga. 14-aastane tütar mängib tublisti võrkpalli ja 6-aastane poeg tegeleb kõigi pallimängualadega.
Kui kergelt või raskelt võtsid nemad vastu teie otsuse, et hakkate nüüd lisaks sügisest kevadeni vältavale klubitööle tegelema suviti ka Eesti koondisega?
Ma ütleksin, et meil on tegelikult elus väga vedanud, sest meil on ühine kirg – võrkpall. Mu pere on minuga palju välismaal kaasas käinud. Üritame pakkuda oma lastele parimat. Kui on trenn, siis on fookus sada protsenti tööl. Aga on ka muu aeg, mil saame koos olla.
