fbpx
Close

INTERVJUU | Ioannis Kalmazidis: Läti ja Leedu klubid ei anna Eesti võrkpallile palju, te võiks vaadata taas Soome poole

Karl Rinaldo
Ioannis Kalmazidis. | Foto: Thomie Antoniadou/PAOK

Kreeka kõrgliiga liidriks kerkis eile pärast Renee Teppani uue koduklubi Pireuse Olympiakose alistamist suure ajalooga Thessaloniki PAOK, mille juhendajaks naasis möödunud suvel klubis legendi staatust omav Ioannis Kalmazidis.

Võrkpall24 võtab 53-aastase kreeklasega ühendust küllaltki spontaanselt, kui uurib, kas ametlik statistika eilsest mängust ka avalikkuseni millalgi jõuda võiks ja Teppani debüüdi numbrid siinsete võrkpallisõpradeni tuua õnnestuks. Selgub, et veel mullu Saaremaa Võrkpalliklubi rahamurede kiuste kevadel kahte finaali tüürinud mees naudib kodulinnas Thessalonikis treeneritööd täiel rinnal ja pole kontakti Eestiga kaotanud, vaid on siinses võrkpallis nii klubi- kui ka koondisetasandil toimuvaga hästi kursis.

Usutluse käigus tuleb muuhulgas välja, et Kalmazidisel jäi eelmisest hooajast Saaremaal märkimisväärne palgaraha saamata, ta innustab meid liikuma Eesti – Soome ühisliiga suunas ning olnuks huvitatud Eesti rahvusmeeskonna uueks peatreeneriks saamisest.

Ioannis, kalimera! (Kreeka keeles “tere hommikust”)

(Naerab ja vastab sulaselges eesti keeles.) Tere hommikust!

Ma näen, et me oleme mõlemad selleks spontaanseks intervjuuks põhjalikult valmistunud! Aga alustame kõige aktuaalsemast teemast ehk PAOK-i eilsest võidust Olympiakose üle. Päris palju Eesti võrkpallisõpru jälgis seda kohtumist. Oli see üks PAOK-i senise hooaja tähtsamaid võite?

Jah, see oli oluline võit. Siin on igal spordialal PAOK-i ja Olympiakose rivaliteet oluline, ükskõik, milline on parasjagu tabeliseis ja millised on muud faktorid. Just psühholoogiliselt oli see võit meile eriti hea. Kreeka liigas on tänavu neli sarnase tasemega võistkonda – PAOK, Panathinaikos, Olympiakos ja Syros -, kes heitlevad kõige kõrgemate kohtade eest. Syros on hetkel küll tabelis esikolmikust veidi maha jäänud, aga neid ei saa kevadel alahinnata.

Mäng pidi esialgu toimuma reedel, kuid see lükati esmaspäevale. Kreeka meedias kirjutati, et mäng võidi edasi lükata just Renee Teppani pärast, kellel tekkis tänu sellele võimalus Olympiakosega ka mõned päevad enne kohtumist trenni teha. Oli see nii?

(Muigab.) See on huvitav teema. Olympiakos on Kreekas väga suur ja mõjuvõimas organisatsioon. Ma ei saa seda päris üks-ühele võrrelda Eestis Selveri klubiga (Kalmazidis vihjab Credit24 Balti liiga juhile Karol Paasile, kes on seotud ka Selveri klubiga – toim.), aga on selge, et Olympiakos saab siin mõjutada päris palju alaliidu ja liiga otsuseid. Kreeka liiga teleleping ütleb, et me näitame kõige olulisemaid mänge reedeti. Ja see mäng pidigi toimuma reedel. Aga siis tekkis Olympiakosel Hermans Egleskalnsiga probleem (lätlane lahkus klubist – toim.) ja nad tõid võistkonda Teppani, kes jõudis Kreekasse Ateenas möllanud ennenägematu lumetormi tõttu alles neljapäeval. Ja siis lükati mäng äkitselt reedelt esmaspäevale. Kunagi ei tea, milline on lõplik tõde, aga eks sellisel puhul tekib ikka küsimusi. Olympiakosele sobis selline muudatus.

Aga seda magusamalt maitses võit?

Jah, täpselt nii!

Thessaloniki PAOK. | Foto: klubi koduleht

Millise mulje sulle Teppani debüüt jättis? Ilmselt ei pidanud sa tema tundma õppimisel palju vaeva nägema, sest eelmisel hooajal tehtud konspektid olid veel peas?

Muidugi! Tean teda ja seda, kuidas ta mängib, hästi. Analüüsisin eelmisel hooajal väga palju Selveri mänge (Saaremaa kohtus Selveriga nii Eesti meistrivõistluste pikas poolfinaalseerias kui ka Credit24 Balti liiga finaalis – toim.). Lisaks olid meil olemas tänavusest hooajast Teppani mängud Türgi liigas. Tal polnud eilses mängus kerge, sest see oli tema debüüt ja Olympiakos mängitab võrdselt kaht erinevat sidemängijat. Aga sellest hoolimata mängis ta hästi, eriti kohtumise alguses. Meil oli Teppani peatamisega esimestes geimides palju probleeme. Aga ma tundsin, et mängu teises pooles ei saanud ta kaaslastelt rünnakul piisavalt tuge ja see lihtsustas ka meil tema kontrollimist.

Oled nüüd Teppanit näinud erinevates klubides mängimas. Kas Kreeka liiga peakski olema tema tipp või usud, et tulevikus võiks ka mõni maailma tippklubi ta esimeseks diagonaaliks palgata? Nagu teame, on ta küll Euroopa tippklubides mänginud, ent olnud seal siiski peamiselt varumehe rollis.

Mul on seda väga raske hinnata, aga seda võin küll öelda, et Kreeka liigas saab ta kindlasti hakkama. Vaid aeg näitab, kas tal tekib ka šanss veel kõrgemal läbi lüüa. Mulle meeldib see, et Teppanil jagub ambitsiooni uusi väljakutseid vastu võtta. Türgis mängis ta ühes nõrgemas klubis, kes, tõsi, võitis Fenerbahcet, kuid üleüldiselt oli see ikkagi teistsugune kogemus kui Olymapikos saab olema. Olympiakos mängib tiitlitele ja see tähendab, et meeskonnal lasub igal mängul kohustus võita. See on hoopis midagi muud. Näiteks lätlane (Hermans) Egleskalns ei suutnud Olympiakoses survele vastu pidada, kuigi mängis tegelikult hästi. Teppani mentaalne pool on tugev, mistõttu usun, et ta tuleb selle koormaga toime. Rääkisin eile pärast mängu temaga ja ütlesin talle, et Olympiakoses ei saa tal kerge olema, aga kui ta suudab ajada oma asja, anda alati endast parima ja mitte kuulata liiga palju kõrvalt tulevaid kommentaare, on kõik hästi.

Ent Olympiakoses on tänavu olnud palju probleeme, sest nad ei ehitanud suvel valmis tugevat tiimi ja on seetõttu läbi hooaja olnud raskustes heade mängijate leidmisega. Saab näha, kuidas neil hooaja otsustavas faasis mäng klappima õnnestub saada.

Ioannis Kalmazidis juhendamas klubi, mille ta on viinud varasemalt ka Kreeka meistriks. | Foto: klubi koduleht

Tuleme nüüd PAOK-i võistkonna juurde. Ma pean tunnistama, et mind üllatas, kui te langesite CEV Challenge Cupil kaheksadikfinaalis konkurentsist, kaotades kahel korral Portugali klubile Bastardo.

Bastardo on hea võistkond. Neil pole fantastilisi indiviide, aga nad on võistkonnana tugevad. See on huvitav klubi, kus mängib palju lõuna-ameeriklasi ja kaks kohalikku meest ehk portugallast. Nad tunnevad võrkpallimängu imeliselt. Me ei suutnud kodus peetud avamängus oma mängu ära teha ja kaotasime 1:3. Kordusmängus suutsime küll võita esimese geimi ja minna teist juhtima, aga jäime siis taas toppama. Bastardo pani oma kogemused maksmusele ja mängis meist paremini. Ent jah, ka mina lootsin, et me suudame paremini mängida ja sellest paarist edasi minna.

Üleüldiselt ei saa PAOK liialt senise hooaja tulemuste üle nuriseda. Juhite hetkel Kreeka liigat ja heitlete selgelt kulla eest. Kuidas sa end tunned kodulinnas Thessalonikis ja koduklubis PAOK-is, millega oled tulnud varasemalt ka meistriks?

Muidugi on see hea tunne, kui saab kodus tööd teha. PAOK on Thessaloniki suurim spordiklubi ja inimesed tunnevad mind tänavatel ära, kui perega väljas käin. Ka võistkonnas on tänavu hea atmosfäär, mind usaldatakse. Me ei alustanud hooaega superhästi, kuid näeme igapäevaselt ühtse võistkonnana vaeva ja loodetavasti suudame kevadel edukad olla. See on treeneri jaoks suur nauding, kui lähed trenni teadmisega, et kõik mängijad on fokusseeritud ja ühe asja eest väljas. Hankisime hiljuti ka uue nurgaründaja, varasemalt Prantsusmaal, Venemaal ja Itaalias mänginud kanadalase Ryley Barnesi, kes peaks andma võistkonnale sügavust veelgi juurde. Kreeka liigas on lubatud mängus kasutada nelja leegionäri, meil on välismaalasi nüüd viis. Saame neid vastavalt vajadusele vahetada.

Tean, et seda pole kunagi kerge teha, kuid kuidas sa võrdleksid Eesti liiga eelmise hooaja taset ja Kreeka meistrivõistluste tänavust taset? Kas mullused Saaremaa Võrkpalliklubi, Tallinna Selver ja Tartu Bigbank võiksid sekkuda Kreekas suurde mängu?

Sa ütlesid õigesti: erinevaid liigasid on tõesti alati raske võrrelda. Ma arvan, et sinu poolt nimetatud kolmik võitleks oma eelmise hooaja võistkonnaga Kreekas tänavu kolmanda ja neljanda koha eest. Vahe Eesti ja Kreeka tippude osas pole supersuur, aga Kreekast leiab ikkagi selliseid leegionäre, kes Eestisse üldiselt ei satu. Toon mõned näited: erinevates tippliigades mänginud Valgevene nurgaründaja Artur Udrys, kes mängib tänavu PAOK-is, ja Sloveenia koondisega tähtsaid medaleid võitnud temporündaja Alen Pajenk, kes on Teppani klubikaaslane Olympiakoses. Lisaks on Kreeka tippklubide koosseis sügavam ja siinsetel tippudel on ka füüsiline pool veidi parem kui Eestis mullu oli. Aga nagu ütlesin, pole vahe ilmselt kuigi suur.

Ioannis Kalmazidis. | Foto: Riina Vals/SK Duo

Sinu pooleteise aasta pikkune periood Saaremaa Võrkpalliklubis sai meeldejääva lõpu. Võistkond, mis sattus keset hooaega rahalistesse raskustesse ja pidi mitmel põhimängijal minna laskma, suutis ometi ainsana jõuda nii Eesti kui ka Balti liigas finaali. Meil on veel hästi meeles Saaremaa imeline tagasitulek Selveri vastu Eesti meistrivõistluste poolfinaalseerias (saarlased olid mängudega 0:2 taga ja kolmandaski 0:2 kaotusseisus, ent võitsid seeria lõpuks 3:2) ja teie vinge Balti liiga finaal Selveriga (Saaremaa kaotas kullamängu 2:3). Kuidas sa sellele ajale tagasi vaatad?

Minu aeg Eestis oli väga tore. Ma tõesti nautisin tööd Saaremaa Võrkpalliklubis. Meil oli hea keskkond ja meil olid meeldivad mängijad. Ainus mitte nii hea asi oli tõesti klubi majanduslik olukord hooaja viimasel neljal kuul. See mõjutas meeskonda ja mängijaid nii tulemuste osas kui ka muul moel. Suutsime küll meeskonnaga hooaja lõpuni mängida ja tegime minu hinnagul raskes olukorras head tööd, aga kindlasti olnuks tiitli eest parem heidelda normaalses olukorras. Mul on siiski selle kogemuse üle hea meel.

Kurvaks teeb mind aga see, et me ei leia sel hooajal Saaremaad enam kõrgliigast. Jälgin Balti liigas toimuvat siiani, kuid mul on väga kahju, et üks viimaste aastate tiitlipretendente äkitselt kadus. Tean, kui palju läks inimestele korda Saaremaa Võrkpalliklubi ja et sellel meeskonnal oli oma roll ka Eesti võrkpallis. Loodan, et ei kulu väga palju aega ja näeme peagi taas Saaremaad kõrgliigas mängimas.

Paistab, et just sina olid majanduslikult suurim kaotaja Saaremaa meeskonnas. Palusid klubil tasuda lisasüsti saabumisel mitme mängija ees võla ja jäid lootma, et sinuga jõuab klubi asjad klaarida hiljem. Aga nüüd on vist kõik tõesti juba lootuse kaotanud, et keegi võlad enam tasub?

Jah, see oli ebaõnn. Vahel on elus nii, et kui üritad olla hea, siis juhtub nii. Aga poleks me tol hetkel mängijatele osa võlast ära maksnud, poleks meil kevadel olnud enam mängijaid, kellega tähtsamaid mänge mängida. Kuid jah, olukord on kurb, sest treeneriamet on kokkuvõttes ikkagi minu töö ja mul jäi eelmisel hooajal palgast umbes 40 protsenti kätte saamata. Ma ei tea, kas enam on seda võimalik kuidagi klaarida.

Ioannis Kalmazidis. | Foto: Irina Mägi/Saaremaa Võrkpalliklubi

Sa mainisid, et jälgid tänaseni Eesti võrkpallis toimuvat. Kes või mis on sind enim tänavusest hooajast üllatanud?

Ma ütleksin, et TalTech on olnud üllatus. Ma olen mõnda nende mängu vaadanud ja jälgin regulaarselt ka tulemusi. (Matej) Šmidl on tagasi Eestis, (Beau) Graham mängis seal. Nad on hästi esinenud. Muidugi on Tartu alati tugev, nii ka tänavu. Ja Selver on okei olnud.

Eestis räägitakse võrkpalliringkondades üha enam sellest, mil moel kohalikku liigat päästa. Balti liigas osaleb kõigest neli Eesti klubi ja lätlased, kes on niigi võitnud liiga vaid korra (Ozolnieki krooniti tšempioniks liiga esimesel hooajal 2006. aasta kevadel), mängivad sel hooajal selgelt kehvemal tasemel kui eelnevatel hooaegadel, sest sealse koondise edu lainel on kõik, kel vähegi võimalik, välismaale mängima siirdunud. Lätlastel endil pole aga piisavalt raha, et välismaale läinud kohalikke mehi leegionäridega asendada. Milline võiks olla sinu hinnangul lahendus praegusele olukorrale?

Vahepeal võibki tekkida liigas raskemaid aegu, mil tase pole nii tugev, kuid suures plaanis arvan, et alaliit peaks võtma uuesti ühendust soomlastega. Ma arvan, et Soome liigaga koostöö tegemine on ainus realistlik variant, mis aitaks hetkel Eesti klubivõrkpallis taset hoida. Kogu austuse juures lätlaste ja ainsa Balti liigas mängiva Leedu klubi vastu – ma ei usu, et nendega mängimine Eesti võrkpallile hetkel palju annab. Liiga tase on võrreldes eelmiste aastatega erinevatel põhjustel tõesti oluliselt langenud.

Ja soomlastega poleks vaja mängida igal nädalavahetusel. Piisaks ka sellest, kui kasvõi kord kuus käiks Eesti klubi Soomes paar mängu pidamas, ja vastupidi. Sedasi poleks kulud liiga suured.

Jah, täpselt! Ma usun, et kui süsteem põhjalikult läbi mõelda ja teha see sellisena, mis nii eestlastele kui ka soomlastele huvi pakuks, oleks see tehtav. Võtame kasvõi meie eurosarjavastase Bastardo. Klubi baseerub Atlandi ookeanis asuvas Assoori saarestikus, kuhu Lissabonist lendab kolm tundi. Nad käivadki mandril mitu mängu järjest mängimas. Jah, nende kulud on tavaklubidest küll suuremad, ent nad tulevad toime. Soome reisimine taolises piiratud mahus poleks Eesti klubide jaoks ülisuur lisakulu. Ja ma arvan, et mitmed Soome ettevõtted võiksid olla taolisest ühisliigast huvitatud. Usun, et selle idee suunas võiks Eesti liiga liikuda. Ja sellest võiks võita ka Soome võrkpall.

Eesti koondis kodusel EM-finaalturniiril. | Foto: volley.ee

Intervjuu lõpetuseks liigume veel viivuks koondiselainele. Eesti rahvusmeeskond vahetas pärast ebaõnnestunud EM-finaalturniiri treenerit. Kas meie alaliit uuris ka sinu kohta maad?

(Heatujuliselt.) Kahjuks ei uurinud.

Oleksid sa huvitatud olnud?

Jah, kindlasti! Minu jaoks oleks see olnud väga huvitav väljakutse. Koondises näeb töö välja teistsugune kui klubis. Koondises saab pika treeningperioodi ajal arendada võistkonda. Klubiga tööd tehes tuleb aga igal nädalal mänge pidada ja palju reisida. Taoliseks sügavamaks tööks ei jää klubis reeglina aega. Aga ka klubiga töötamine on nauditav, lihtsalt need ongi erinevad asjad.

Seega poleks sugugi välistatud olnud, et Ioannis Kalmazidisest võinuks saada Eesti koondise juhendaja.

Jah, aga ma mõistan täielikult Eesti võrkpalliliidu otsust. (Muigab.) “Itaalia treener” kõlab maailma võrkpallis kahtlemata paremini kui ükskõik millise teise riigi treener. Mulle väga meeldis see, kuidas Eestis EM-finaalturniiri korraldati. Jälgisin teie koondise mänge ja see, milline teie kodusaal välja nägi ja kuidas täismaja ees kõik mängud mängiti, oli fantastiline. Vaid üks asi oli puudu – tulemus. Me võime otsida põhjuseid vigastustest, aga see pole piisav. Eesti võinuks ikkagi mängida paremini ka selle koosseisuga, mis võtta oli. Samas polnud ma meeskonna sees ega oska kindlasti päris õiget pilti olukorrast maalida. Kurb oli lihtsalt see, et selle EM-i nimel oli nii palju vaeva nähtud, kuid Eesti ei saanud tulemusena kätte seda, mida väärinuks. Loodan, et uus peatreener Fabio Soli suudab olukorda muuta.

scroll to top