Saaremaa Võrkpalliklubi peatreener Ioannis Kalmazidis tunnistab pikas intervjuus Võrkpall24’le, et klubi ootamatult tekkinud rahamured on seadnud tema võimaliku meeskonnas jätkamise suure küsimärgi alla. Samas kinnitab ta, et on nii Kuressaare esindusklubis kui ka Eesti võrkpallis laiemalt avastanud palju huvitavat ega kahetse aasta tagust otsust.
52-aastase Kalmazidise taust on sama kirev nagu Saaremaa meeskonna tänavune hooaeg. Ta on sündinud Ungaris, kasvanud üles ja esindanud olümpial sidemängijana Rootsit, ent võitnud treenerina tähtsamad medalid ikkagi kodumaa ehk Kreeka klubidega.
Raske on neutraalse vaatlejana Kalmazidise kohta midagi halba öelda, isegi kui väga püüaks. Ühtpidi on ta näinud nii mängija kui ka treenerina tippvõrkpalli ning tunneb ala peensusteni, teisalt kerkib tema puhul esile just inimlik pool. Ta on lahke ja intelligentne, rahulik ja aus, ent ka terav ja nutikas. Nagu klubi kapten Keith Pupart ühes intervjuus kord ütles: Kalmazidis teab, kuidas erinevate mängijatüüpidega toime tulla. Võistkonnaalal on see eriti oluline, sest säravatest indiviididest pole mingit kasu, kui nad ei moodusta ühtset tervikut. Saarlaste terviklikkust tõestas eriti hästi poolfinaalseeria kolmas mäng, kus nad Tallinna Selveri vastu pealtnäha kindlast kaotusseisust välja tulid ja tänu 3:2 võidule ellu jäid.
Seekordse intervjuu fookus sai suunatud just sellele, et mõista, miks Saaremaa mängijad ja ka mitmed konkureerivate klubide treenerid teda kiidavad. Olgugi et Kalmazidis polnud usutluse teemadest teadlik, saab kiiresti selgeks, kuivõrd põhjalikult on ta võrkpallimängu ja treeneritöö üksikasjad oma peas kõigi nende aastate jooksul läbi mõelnud.
Vestlus Kalmazidisega leiab aset Credit24 Eesti meistrivõistluste poolfinaalseeria avamängu eelõhtul ehk 2. märtsil. Seejuures ei tee loo peategelane mingit probleemi sellest, et siinkirjutaja kokkulepitust oluliselt varem saali jõuab ja saarlaste treeningut jälgib. “Oleme omavahel juba nii palju kõigi Eesti klubidega mänginud, et meil ei saa kellegi ees suuri saladusi olla,” põhjendab ta.
Kahetunnine intervjuu möödub justkui linnulennul. Kui tunniajase vestluse järel Kuressaare spordihoone administraator kolmandat korda nina koosolekuruumi ukse vahelt sisse pistab, kuid midagi ei ütle, taipame, et proua sooviks teisipäeva õhtul vististi koju minna. Nii otsime vaikses Kuressaares uue koha, Rüütli spaa fuajee, kus ka viimased küsimused vastuse leiavad.
Ioannis, alustuseks, milline aasta see sinule on olnud? Kas treenerikarjääri raskeim, kui arvestada erinevaid muresid, mis tänavu klubi ja elu laiemalt on raputanud?
See on olnud üks omamoodi aasta tõesti, aga mitte ainult minu ja võrkpallurite, vaid kõigi jaoks. Kogu maailm on olukorras, kus ta pole lähiminevikus olnud. Aga mõistagi on see olnud keeruline meile, spordiinimestele, sest me ei tööta masinaga, kus saab vajadusel vajutada “on” või “off” nuppu. Meil on vaja teha kõvasti eeltööd ehk treenida, et mängudeks valmis olla. Ja kui vahepeal tuleb olla ka karantiinis, siis peab tegema veelgi kauem tööd, et oma endist taset taastada. See on raske aeg olnud eelkõige just sportlastele, kelle tööriist on keha.
Ja Saaremaa klubis pole üksnes koroona seganud mängijate ja treenerite tööd.
Jah, eks võistkondades ole ikka probleeme erinevate asjadega. (Muigab.) Sel aastal muidugi rohkem kui tavaliselt. Sa tead meie olukorda. Olime sunnitud tegema enne hooaja otsustavat faasi mõne vangerduse, mille käigus kaotasime ühe oma põhiründaja (Evandro Dias Souza siirdus Kreeka tippklubisse PAOK-i – toim.). Meil polnud aega, et leida kedagi tema asemele. Ta polnud meie ainus mängija, aga hetkel on meil võtta vaid kaks nurgaründajat, mis teeb olukorra väga riskantseks. Ja seda mitte üksnes kahe põhimehe väsimuse või vigastusohu tõttu, vaid ka valikute osas. Samuti on meil kaks täiesti uut sidemängijat (Filip Despotovski ja Michael Keegan), kellega meeskond alles tutvub ja harjub. Kõik võrkpalliinimesed teavad, kui tähtis sidemängija positsioon on. Et leida hea kokkumäng, on vaja aega. Aga arvestades olukorda oleme me hästi hakkama saamas.
Kui keeruline see aeg sinu enda jaoks on olnud? Sa oled Kuressaares üksinda, samal ajal, kui pere elab Kreekas.
Ma arvan, et me mängime kõik samade reeglitega. See polnud lihtne, kui pidime koroona tõttu jätma eelmise hooaja enne otsustavaid mänge katki. Pärast eelmise aasta euromängu-juhtumit oleme olnud väga ettevaatlikud ja õnnelikud, et pole pidanud koroona tõttu pikki pause treeningutes pidama. Muud probleemid, nagu sa tead, on võtnud palju energiat kõigilt, ka minult. Olen olnud praeguseks kodust eemal umbkaudu pool aastat. Kui asjad ei toimi sedasi, nagu ootame ja loodame, siis muidugi mõjutab see ka vaimset tervist.
Kuidas taolistes olukordades fookust hoida?
Ma olen inimene, kes üritab igas olukorras näha elu positiivset poolt. (Osutab laual seisvale tühjale klaasile.) Ma üritan näha laual alati pooltäis, mitte pooltühja klaasi. See on minu elu. Ja võrkpallil on minu elus suur osa. Mulle meeldib, mida ma teen. Usaldan oma tööd ning kui mul on selline keskkond nagu siin, kus mängijad tegutsevad korrektselt ja ka muud asjad on hästi korraldatud, siis see aitab palju. Mängijad usaldavad mind ja mina neid. Ent mõistagi, kui meeskonnas on 20 erinevat karakterit, ei saa kõik kõigiga kõige osas alati nõustuda, aga me saame omavahel suheldud. Mul on hea meel ka selle üle, kuidas me staffiga läbi saame.
Mina olen Tallinnast pärit ja ausalt öeldes on mul keeruline mõista, kuidas suurlinnadest pärit inimesed pisikeses Kuressaares meie külma ja pimeda talve üle elavad.
(Naerab.) Ja minu kodu asub Thessalonikis, kus elab miljon inimest! Muidugi on see suur vahe. Pealegi on eestlaste temperament ja mentaliteet teistsugune kui kreeklastel. Ja need ilmastikuolud, nagu sa ütlesid…
Just see pimedus, millel pole novembris ja detsembris otsa ega äärt.
Täpselt, november ja detsember olid ka minu jaoks kõige raskemad kuud. Olin rohkem väsinud kui tavaliselt, kuna ei saanud piisaval kogusel päikest. See on alati natukene raskem aeg. Sama võib öelda meie klubi brasiillaste kohta. See oli periood, kui me polnud võistkonnana heas vormis. Võib-olla mängis meie kehvades esitustes ka see pime aeg rolli.
Samas ei soovi ma kuidagi öelda, et Kuressaare poleks kena paik. See on Eesti üks kaunemaid linnu!
Saaremaa on väga ilus ja ka Kuressaares on tõesti väga ilus! Mulle meeldib eriti just loodus. Sel aastal on olnud rohkem lund kui mullu, mis teeb ka talve palju ilusamaks. Tõsi, eelmisel aastal oli see-eest talv veidi soojem. Aga nüüd on juba niikuinii kevad käes, päevad pikemad ja päikest rohkem.
Kas käisid pimedal ajal D-vitamiini poest ostmas?
Kusjuures jah, käisin tõesti. Ma pole varasemalt talvel D-vitamiini eraldi söönud, aga nüüd võtsin nii D- kui ka C-vitamiini. Üritasin end võimalikult hästi haiguste eest kaitsta.
Kas nüüd, mil kätte on jõudnud juba märts, on nii meeskonna kui ka enda olek parem?
Tegelikult ei olnud ka novembris ja detsembris midagi otseselt olekuga pahasti. Nüüd on kätte jõudnud aga tõesti hooaja kulminatsioon. See on see aeg, mille nimel hakkasime augustis tööd tegema. Kõigil on adrenaliin üleval – ees ootavad väga rasked, aga huvitavad ja otsustavad mängud.
Kui lähedane sinu pere võrkpalliga on?
Mul on naine ja kaks poega. Vanem poeg, 20-aastane, mängis varem võrkpalli, aga tänaseks on ta mängimise lõpetanud ja keskendub ülikoolis õpingutele infotehnoloogia erialal. Noorem poeg on 16-aastane ja tema tegeleb praegu võrkpalliga.
Kas hoolimata sellest, et sa oled ise selle tee läbi käinud ja tead profisportlase töö juurde kuuluvaid miinuspooli, soovitad sa tal võrkpalliga tõsisemalt tegeleda?
Ma ei tea, kas mul oli lihtsalt palju õnne, aga mul avanes võimalus mängida heal tasemel, muuhulgas olümpiamängudel ja Euroopa meistrivõistlustel. Olen tänu sellele reisinud kogu maailmas. Kas see on raske amet? Loomulikult on, aga samas, kui seda nii palju armastad, siis on see kõik pigem ikkagi nauditav. Kui mu poeg tahab võrkpalluriks saada, siis ma toetan teda. Aga ma ei ole isa, kes sunniks teda elus mingit kindlat suunda valima. Ta peab ise oma tee avastama.
Räägime sinu enda taustast ka. Sa oled juurtelt läbi ja lõhki kreeklane, samas üles kasvasid Rootsis. Kellena sa end rohkem tunned?
(Muigab.) Seda on minult palju kordi küsitud ja ega ma ei oska ausalt öeldes vastata. Ma kasvasin üles Rootsis. Kolisime sinna siis, kui olin üheaastane, ja elasin seal kuni 25. eluaastani. See on periood, mil ehitatakse üles inimese karakter. Käisin rootsikeelses koolis. Samas, nagu sa ütlesid, mu mõlemad vanemad on kreeklased ja olen ka ise kolinud tänaseks Kreekasse elama. Olen üritanud võtta mõlemast riigist kaasa häid asju.
Need on vist ikkagi kaks täiesti erinevat riiki, ühiskonda ja temperamenti.
Nii on. Rootslased on sarnased eestlastele: täpsed, kaalutletud ja rahulikud. See on põhjamaalaste vaieldamatu plusspool. Kreekas hüütakse mindki rootslaseks.
Sest ka sinul on kombeks enne mõelda, kui öelda?
(Naerab.) Jah! Kreekas on inimesed emotsionaalsemad. Aga elus on vahel vaja emotsiooni kasutada, nii et tasakaal nende kahe olemuse vahel on hea. Alati ei saa olla väga viisakas. Eriti minu töös. Ma pean olema kohati agressiivne ja nõudlik. Ja see on see pool, mis tuleb minust kui kreeklasest.
Olen Eestis arutanud mitmete treeneritega selle üle, milline võiks juhendaja tänapäeva võrkpallis olla. Reeglina oleme jõudnud arusaamani, et parim viis on see, kui treener on trennis vajadusel karm, aga mängul peaks ta mängijaid pigem ikkagi toetama.
Ka mulle meeldib mõelda nii, et pigem nutta nädala sees ja naerda nädalavahetusel. Nii et jah, ka mina olen treeningutel vahel vajadusel üpris karm. Mängu ajal mind reeglina aga sellisena ei näe.
Loobid sa treeningutel tahvleid?
Ei loobi, aga mängijad näevad ja saavad aru, kui ma pole asjadega rahul. Sellest piisab.
Kas treener saab mängijaga olla sõber?
Sõber pole hea olla. Liiga head suhted treeneri ja mängija vahel pole head, sest mõlemal on meeskonnas spetsiifiline positsioon. See on miski, millest ma mängijatele esimesel päeval rääkisin. Me teame, et sport pole demokraatia. Me võime mängijatega maha istuda ja arutada asjade üle, aga otsused võtab vastu üks inimene – peatreener. Siin ei toimu hääletamist, et kui kümme mängijat tahavad nii teha, siis nii teemegi. Ma ei ole siia tulnud selleks, et kellegi sõber olla. Aga kui me suudame töötada hästi ja kellegagi tekib sõprus, on see veel parem. Kui tekib inimlik hea kontakt, siis on mängijad valmis andma treeneri eest kõik, ja vastupidi.
Ole hea, räägi siinkohal veidi täpsemalt oma taustast. Sa oled tegelikult sündinud hoopis Budapestis.
See on pikk jutt.
Minul aega on. Võtan ka lugejate ees selle riski.
Hästi. Kreekas oli teise maailmasõja järel kodusõda. Ja kodusõda on kõige hullem sõda üldse, sest sõbrad võitlevad sõprade ja pereliikmed pereliikmete vastu. Rinde erinevatele pooltele satutakse seejuures tihti üsna juhuslikult. See aeg jättis Kreeka inimestesse suured haavad. Mõlemad minu vanemad olid sunnitud lapsena Kreekast lahkuma. Mu ema oli Kreekast lahkudes kaheksa-aastane ja isa veidi vanem. Nende mõlema vanemad saatsid nad riigist ära, sest tol ajal oli Kreekas palju tapmisi ja elu üleüldiselt väga ohtlik. Ema kasvas üles võõras peres Tšehhoslovakkias ja isa Ungaris. Ema jõudis lõpuks samuti Ungarisse, kus ta mu isaga kohtus. Nii sündisin minagi Budapestis. Kui olin üheaastane, kolisime perega Rootsi. (Ka siis, kui Kalmazidis 1968. aastal sündis, oli Kreekasse naasmine mõeldamatu, sest riiki valitses paremäärmuslik militaarvalitsus.)
Kas ja millal sinu ema ja isa oma vanematega üldse veel kohtusid?
30 aastat pärast seda, kui nad sajandi keskel Kreekast oma uute perede juurde saadeti.
Ent elus peab vist ikkagi otsima igas asjas midagi head. Poleks kõiki neid õuduseid Kreekas olnud, poleks kohtunud sinu ema ja isa ning poleks ka sind.
Ka mina mõtlen, et kõigel, mis elus juhtub, on oma põhjus.
Kas koroonaga seonduv on sinu kui treeneri mõttemaailma muutnud? Kas sa oled tabanud end mõttelt, et kõik see, mis palliplatsil toimub, polegi nii oluline, nagu varem ehk arvasid?
Jah… Kui olen olnud mõne Kreeka suurklubi liige, siis käisime vabadel päevadel lastehaiglates. Külastasime noori inimesi, kellel oli vähkkasvaja. Andsime neile kingitusi ja lihtsalt rääkisime nendega. See on miski, mida ma olen ka mängijatele öelnud. Meid peab vahel elus šokeerima, et reaalsustaju püsiks. Meile võib tunduda, et võrkpalliklubi on maailma tähtsaim asi, aga see ei ole nii. Koroonaga seoses tekkisid mitmel minu sõbral tõsised tervisemured. Need olid hetked, mil sain taas aru, et see polegi nii oluline, kas me võidame järgmise mängu või mitte. Kõige tähtsam on olla oma perega terve. See on miski, mida sellised ajad õpetavad. Vanemaks saades ja peret luues muutuvad inimese väärtushinnangud.
Ent kui palju on võrkpall ise sinu elu jooksul muutunud?
(Puhkeb naerma.) Ma tahaksin öelda, et ma pole nii vana! Okei, jah, tegelikult ma ikkagi olen juba päris vana. Ma ütleksin, et võrkpall on ennekõike kiirem, kui ta oli siis, kui mina mängisin.
Ja võimsam?
Paljud ütlevad seda, aga tegelikult mängisid ka mitukümmend aastat tagasi väga võimsad kujud võrkpalli. Arenenud on pigem kombinatsioon kiirusest, võimsusest ja osavusest. Lisaks nõuab tänapäeva tipppvõrkpall mängijatelt rohkem kui toona. Praegu on nii, et tippklubide kõik nädalad näevad välja samasugused: reis, treening, mäng, reis, treening, mäng. Sõit Venemaale, Itaaliasse, Türki, kuhu iganes. Ja kui klubihooaeg saab läbi, siis tuleb kohe pikk koondisesuvi peale. Tipud on kogu aasta selles karussellis sees ja see kestab aastast aastasse nii. Taoline meeletu graafik nõuab nii füüsiliselt kui ka vaimselt mängijatelt palju.
Aga tulles tagasi põhiküsimuse juurde, siis ma ei julge tegelikult ka seda öelda, et mäng oleks tehniliselt edasi arenenud. Varem võtsid näiteks temporündajad tagaliinis servi vastu, mis tähendas, et nad pidid olema osavamad kui praegused sama positsiooni mängijad. Samuti ei tohtinud toona näppudega servi vastu võtta. Nüüd on mäng muutunud kindlasti spetsiifilisemaks ja detailsemaks.
Kui palju on muutunud võrkpall aga sidemängija vaatenurgast?
Mitte kuigi palju. Ainult seda ütleksin, et sidemängijad peavad olema tänapäeval veidi parema füüsisega. Tõsi, ka tänapäeval leiab selliseid erandeid nagu (Benjamin) Toniutti ja (Luciano) De Cecco, kes pole füüsiliselt võimsad, ent mängivad tipus. Minu ajal mängiti rohkem kombinatsioone ja võrkpall oli üleüldiselt loomingulisem. Nüüd on tase kerkinud ning spetsiifilisi asju tehakse paremini ja täpsemini, aga ühtlasi on sellega kadunud vaheldusrikkus. Kui varem tehti palju erinevaid liikumisi, siis nüüd põhineb mäng jõul ja kiirusel.
Millised olid sinu mängijakarjääri õnnelikumad hetked?
Ma tooksin siinkohal koondise ajast välja kaks aastat. Esiteks 1988. aasta, mil mängisin Rootsi koondisega Souli olümpiamängudel. See on kõigi sportlaste unistus. Olin siis vaid 20-aastane. Ja teiseks 1989. aasta Euroopa meistrivõistlused, kus võitsime Rootsiga kodus peetud turniiril hõbemedali. Alistasime poolfinaalis Nõukogude liidu. See oli fantastiline hetk. (Tõepoolest, Nõukogude liit oli enne 1989. aasta suurturniiri võitnud üheksal EM-il järjest kuldmedali!)
Kui aga klubikarjäärist rääkida, siis tooksin samuti välja kaks hetke. Need on mõlemad Meistrite liiga finaalid. Esimene neist toimus 2005. aastal Thessalonikis 12 000 pealtvaataja kaasaelamisel ja teine 2006. aastal Roomas samuti suurearvulise publiku ees. (Kalmazidis oli mõlemal hooajal hõbemedali saanud Thessaloniki teine sidemängija.)
Kas ka treenerina võiks üks sinu unistusi olla olümpiamängudele pääsemine?
Jah, miks mitte! Olümpiamängudele on praegu küll lihtsurelikel ehk tavariikidel peaaegu võimatu kvalifitseeruda, kuna konkurents on suur ja häid meeskondi palju. Ent loomulikult peavad unistused ja eesmärgid olema suured. Mulle meeldib töötada ka rahvuskoondistega. Olin Kreekas neli aastat naiste koondise juures. Koondis annab võimaluse sedasi töötada, et sul pole kogu aeg kiire. (Naerab.) Sa ei pea mõtlema, et juba laupäeval tuleb jälle Tallinna Selverit võita, vaid saad keskenduda mitu kuud, vahel isegi 4-5 kuud, rahulikult võistkonna arendamisele. See on teistmoodi nauding kui klubitöö.
Millise pilguga su naine on sind vaadanud, kui oled olnud talvel klubi- ja suvel koondisetreenerina ametis?
(Naerab.) Jah, see pole olnud kerge! Taoline asi nõuab palju. Kui ma töötasin rahvusnaiskonnaga, siis olin Kreekas ka klubitreenerina tööl. Õnneks siis sain olla igapäevaselt perega koos. Kõige olulisem on see, et suvel leiaks aega perega olemiseks.
Tuleme nüüd detailsemalt Saaremaa Võrkpalliklubi juurde. Ma poleks ilmselt õige ajakirjanik, kui ei küsiks klubi rahalistesse raskustesse sattumise kohta. See oli ilmselt ootamatu, sest Eesti võrkpallis taolisi asju pole palju juhtunud ning saarlaste renomee oli olnud kuni tänavuse hooajani finantsküsimustes laitmatu.
(Mõtlikult.) See oli tõesti üks asi, mida ma Eestisse tööle tulles ei oodanud. Ma olen sarnase probleemiga kokku puutunud varem erinevates kohtades ja erinevatel tasemetel, ent ei arvanud, et selline asi võiks juhtuda Saaremaal. Ma tõesti ei arvanud, et see on võimalik. Veel eelmisel hooajal oli kõik korras. Aga see on probleem. See on suur probleem, sest mõjutab meeletult võistkonda. Mehed suudavad taolises olukorras mängida sedasi vaid seepärast, et need on nemad.
Kas hooaja keskel tekkinud finantsraskused tähendavad, et see on kindlasti sinu viimane aasta Saaremaal?
(Kalmazidis tõdeb, et klubi pole tänaseni suutnud võlgnevusi kõigi meeskonnaliikmete ees klaarida – toim.) Ma tahaksin esiteks öelda, et mul on tõesti jäänud Saaremaa meeskonnast väga hea mulje. Suhtlus mängijate, klubi ja fännidega on olnud suurepärane. Ent tekkinud probleem on miski, mis on raputanud seda ambitsiooni ja unistust, mis mul seoses Saaremaaga on olnud. Rääkisin varasemalt Hannesega (klubi juht Hannes Sepp – toim.) palju sellest, kuidas võiksime siin noortesüsteemi üles ehitama hakata. Et teha midagi rohkemat kui lihtsalt meistritiitlite eest võidelda. Minu arust ei saa me seda Saaremaa klubi asja ajada vaid selleks, et võita karikaid. Ma olen võitnud elus palju erinevaid karikaid – ja ärge saage valesti aru, see on tore! -, aga meil peab olema ka sügavam idee ja eesmärk. Sel hooajal kaasasin erinevatel aegadel kolm kuni viis noort saarlast, et tekitada side esindusmeeskonna ja meie järelkasvu vahel.
Aga praegune olukord tekitab minus kaitserefkleksi. Noorte arendamine peab olema iga klubi eesmärk. Tean, et Pärnu töötab noorte kallal kõvasti. Tartu ja Selver töötavad samuti. Ja sealt tulevad ka mängijad peale. Kuressaares on loodud perfektne pinnas võrkpallurite kasvatamiseks, sest siin pole noortel nii palju väljundeid nagu suurlinnades. Neil on siin eeskujud esindusmeeskonna näol, korralik saal ja võrkpallikogukond. Pealegi pole siin tipptasemel korv- ega jalgpalliklubi. See on noorte kasvatamiseks ideaalne koht. Ja seetõttu oleks minu esimene soovitus Saaremaa järgmisele peatreenerile panustada noortesüsteemi ülesehitamisele. Okei, jah, meie, leegionärid, saame siin tegutsemise eest raha, võidame loodetavasti midagi ja sõidame koju tagasi, aga see ei tohi olla ühepoolne asi. Ka Saaremaa võrkpall peab saama meie käest midagi vastu. Ja see ei tohi olla ainult karikas.
Tuleme veel ühe raske teema juurde. Brasiillasest nurgaründaja Evandro Dias Souza alustas hooaega Saaremaal imeliselt, ent talvel ei esinenud ta erinevatel põhjustel enam sama hästi. Samuti, nagu on kuulda olnud, tekkisid tal klubi sees konfliktid. Kas ma teen selle kõige põhjal õige järelduse, et kokkuvõttes oli mõlemale osapoolele parem, et teie teed lahku läksid?
Sul võib olla mingis mõttes õigus. Tõsi on see, et Evandro ajalugu ja tase on olnud kõrgemad kui ta sel hooajal Saaremaal välja näitas. Tasub välja tuua näiteks see, et kui ta mullu Kfar Saba meeskonna mängijana Kuressaares eurosarja raames mängimas käis ja hüppeliigesevigastuse sai, siis sel oli oma mõju edasisele. Hüppeliigesevigastus pole võrkpallis küll midagi ennekuulmatut, aga et samasse perioodi langes ka koroonaviirus, ei saanud ta sisuliselt kogu suve Brasiilias trenni teha. See tähendas, et ta astus mitu sammu tagasi. Me olime temaga suures hädas, et ta sügisel tagasi vormi saada. Tegime selle nimel augustist kuni oktoobri-novembrini kõvasti tööd. Ent kui mängukvaliteet ja mentaalne pool pole seal, kus olema peaks, siis tekivad tihti ka pinged teiste mängijatega. Kõik olid frustreeritud meie kehvade tulemuste tõttu.
Me ei tohi unustada ka seda, et Evandro ema läks 3. novembril haiglasse ja suri vaid mõned nädalad hiljem. See oli Evandrole väga raske aeg. Ta oli sel hetkel maailma teises otsas ega mänginud hästi. Ta pidas õega igal õhtul pikki telefonikõnesid seoses ema tervisega. Pealegi oli samal ajal tema naine kaheksandat kuud rase. Seega, Evandrol olid mitte vabandused, aga põhjused. Vahel satuvad liiga paljud mured ühel ajal pähe. Selline on elu.
Normaalses olukorras oleks me suutnud klubi sees taolised konfliktid lahendada, aga sellisel hetkel võimenduvad ka väikesed probleemid. Lõpuks oli parim mõlemale poolele, et ta PAOK-i siirdus. See üleminek oleks pidanud tegelikult juba enne jaanuari lõppu juhtuma, sest ma rääkisin PAOK-iga võimalikust üleminekust varem. Paraku oli seoses rahamuredega selline olukord, et me ei saanud kedagi tol hetkel meeskonda tuua, sest meil polnud kindlust, kas suudame ka palka maksta. Evandro lahkus umbes nädal enne üleminekuperioodi lõppu ja selle ajaga ei suutnud me enam kedagi võrdväärset tema asemele hankida.
Too jaanuarikuu lõpp oligi meeskonna jaoks vist kõige raskem?
Jah, ma mäletan, et me treenisime reedesel päeval ja ütlesin meestele trenni lõpus, et ma ei tea, kas meil esmaspäeval enam on võistkond. Nagu sa tead, siis mitte üksnes need kolm meest, kes ära läksid, vaid ka mitmed teised mängijad said erinevatest klubidest pakkumisi. See oli kohutav aeg. Rääkisin päevad ja ööd agentidega, et leida vajalikke asendusi. Meil oli õnne, et suutsime heade tutvuste kaudu PAOK-ist Filip Despotovski meeskonda tuua. Samas polnud see kerge otsus, sest kui minu poolt siia toodud mängija ei saa lõpuks palka, siis mina vastutan. Seetõttu oli see eriti raske aeg.
Kas Souza ning mõlemad meeskonnast lahkunud sidemängijad ehk Alexander Tusch ja Nikodem Wolanski ütlesid ka sulle midagi, enne kui lahkusid?
Jah, neile meeldis siin. Saan reeglina kõigi mängijatega hästi läbi. Ent loomulikult on iga inimene erinev. Kõigile ei saagi meeldida – see pole võimalik. Üritan siiski alati mängijatega ausaid ja avatuid vestlusi pidada. Ma arvan, et see on parim asi. Olen olnud nende kolmega ka pärast Saaremaalt lahkumist ühenduses.
Torkan siia vahele veel ühe teema, mis mind paelub. Tihti pannakse suurepärased mängijad kohe pärast karjääri lõppu mõnda suurklubisse peatreeneriks, ent nad ei tule oma ülesannetega kuidagi toime. Miks see nii on?
Treeneriameti teeb keeruliseks see, et sa pead aru saama kõigist. Olen näinud ka ise suurepäraseid mängijaid, kellest said kohutavad treenerid. Miks? Sest neil on sportlastena väga head oskused olnud, aga nad ei saa aru, miks teised ei suuda samamoodi tegutseda. Treener peab meeskonna osadeks võtma ja vaatama teise nurga alt olukorda. Nagu olen täna juba öelnud, koosneb võistkond nii erinevatest isiksustest. Näiteks Hindrek (Pulk) on üliviisakas mängija – kutsume teda meeskonnas džentelmeniks -, aga siis on meil ka (Rauno) Tamme, kes läheb vahepeal heas mõttes hulluks. Ja igale indiviidile tuleb läheneda erinevalt. Ma usun, et kõige olulisem on mängijale seletada, miks sa temal midagi just nii või teisiti soovitad teha. Ütlen alati, et mängija võib küsida treenerilt “miks” ja kui treener ei oska vastata, siis ta pole hea treener. Selgitamine on minu töö, sest kui ma teen mängijatele oma soovid selgeks, siis nad saavad ideest aru ja käituvadki nii. Me ei ela enam selles ajas, kus treener lihtsalt ütles midagi ja nii oligi.
Kui sa eelmise hooaja keskel Saaremaale tulid, siis kuidas sa mängijatega tuttavaks said? Kas pidasid kõigiga pika vestluse?
Ei pidanud. Olin (Javier) Jimenezt varasemalt juhendanud ning (Reto) Gigerit ja (Keith) Pupartit teadsin ka natuke. Aga otsides vastust sinu küsimusele, siis esmalt arvan ma, et hea treener suudab lugeda inimest väga kiiresti. Saaremaa mängijad olid esimesest hetkest väga abivalmid ja avatud mõtlemisega. Nad kuulasid kõike, mida ütlesin. Ma olin nendega ka aus, kuigi tean, et vahel teeb see mängijatele haiget. Ma ei saa tulla meeskonda ja öelda kõigile, et sina oled fantastiline mängija ja sina oled ka fantastiline mängija. Aga kriitika pole kunagi personaalne sellises olukorras. Kui ütlen, et sa tegid halva mängu, siis see ei tähenda, et sa inimese või mängijana ei meeldiks mulle. See tähendab tegelikult, et sa saaksid paremini. Mõnel mängijal võttis sellega kohanemine aega, aga nad olid kohe õigel teel. Meie mäng hakkas sujuma. Kaotasime küll minu esimese mängu (2020 jaanuaris võõrsil Selverile – toim.), kuid pärast seda tegime pika võiduseeria. Hakkasime blokk-kaitses ja servil teistmoodi tegutsema ja tundsin, et suutsime sellega oma mängu muutuse tuua. Poisid mängisid sel perioodil väga hästi.
Kui tohib, siis võtame mõned meeskonna põhitegijad ka eraldi ette. Kas sa tead, kuidas Hindrek Pulka Eestis naljatledes kutsutakse?
Ei tea!
Rändkarikaks. Ta on nimelt nelja erineva Eesti klubiga koduseid tiitleid võitnud.
(Naerab.) Jah, Hindrek ongi unikaalne mees. Kuidas ma ütleksin… (Vaatab eemale.) Ta ei ole väga avatud inimene, aga ta on äärmiselt korrektne nii moraalselt kui ka eetiliselt. See on põhjus, miks tal tekkis ka hooaja keskel Evandroga konflikt. Hindrek võttis konkreetse positsiooni ja kaitses oma arvamust jäägitult. See meeldis mulle väga! Vahel ei tule see inimesele kasuks, kui ta ainult enda nurga alt asju näeb, aga Hindreku puhul pole see nii. Ja muidugi on ta fantastiline mängija. Ent inimlik pool on alati olulisem.
Hindrek siirdus esmakordselt välismaale mängima alles 2019. aasta sügisel, olgugi et Eesti liigas näidatu põhjal võinuks ta tegelikult juba ammu võõrsil mängida. Kas sa usud, et temas on rohkemat sees, kui ta karjääri jooksul välja on mänginud?
Kindlasti. Ma pean ütlema, et ma olen tema võimetes üllatunud, sest ta ei ole tegelikult supersuur mängija (197 cm ja 87 kg). Ta ei ole nii võimas kuju kui György Grozer või Renee Teppan, kes tuleb platsile, käed laiali. Aga Hindrekul on suurepärane hüpe, ta mõistab hästi mängu ja oskab lahendusi leida. Samas, kui sa rääkisid välismaale siirdumisest, siis Euroopas ringi reisides võib kohata erinevates klubides ka väga erinevaid probleeme. Olgu siis küsimus treeneris, rahas või milleski muus. Ja võib-olla selliste olukordade jaoks on Hindrek isegi liiga otsekohene ja aus inimene. Taolistes olukordades peab mängijas ka natuke diplomaati sees olema.
Kuidas sa võistkonna kaptenit Keith Pupartit iseloomustaksid? Ka temal on reeglina igast asjast oma arvamus ning oleme teda koondises kahe viimase välistreeneri käe all vaid üksikutel hetkedel mängimas näinud. Teisalt paistab Keith kõva mängumees ja ka suur naljamees. Kas teda on olnud kerge või raske juhendada?
Ei ole raske. Ma võin ette kujutada, miks mõnel treeneril on teda ehk keeruline juhendada olnud, aga mina ei saa seda öelda. Ta on paberil meie vanim mängija, aga hinges on ta kõigist teistest noorem. (Muigab.) Ehk oleks isegi õige kasutada sõna lapsik. Ta lihtsalt armastab seda mängu! Ta tuleb igasse trenni 20 minutit varem kohale ja hakkab igasuguseid mänge palliga mängima. Ja ta on väga hea mängija minu silmis. Tõsi, tal on palliplatsil mõned asjad, mida ta teeb lihtsalt seepärast sedasi, et on nii harjunud. Ta pelgab vahel uusi asju proovida ja püsib pigem oma mugavustsoonis. Samas treeningul on ta väga korrektne. Ta ei taha treeningul kunagi lihtsamalt pääseda, vaid teeb kõike kõvasti. Ja ta võitleb kõvasti. Võrkpallil on tema elus suur roll. Seda on näha igast Puparti sammust. (Naerab.) Ja tead, ta on kõige suurem valevorst! Ta tahab alati kõik mängud võita ja on valmis selleks mida iganes tegema. Ta ei tunnista isegi trennis, kui blokis tema näppudest pall auti lendab.
Räägime liberotest ka. Johan Vahter ja Alari Saar jagasid mänguaega Urmas Tali ajal ning on teinud seda ka sinu juhendamisel.
Nad on täiesti erinevad inimesed. Mõlemaga on väga hea ja kerge töötada. Kuidas öelda… Juss on nagu vana rahu ise ja Alari on nagu torm. Ja neile sobivad sellised rollid. Nad täiendavad üksteist suurepäraselt.
Ja sa ei hakanud ka üht neist teisele eelistama, vaid kasutad mõlemat.
See, et nad koos mängivad, on hea. Vahel panen ma ühe väljakule kaitseks ja teise servi vastuvõtuks, aga trennis teevad nad alati mõlemad kõike. Ja nad saavad ka hakkama kõigega. Muidugi on väikesed vahed sees, aga mina arvan, et nad suudavad mõlemad ka tugevat hüppelt servi ja planeerivat pallingut vastu võtta.
Rauno Tammel on ehk kõige keerulisem senine hooaeg olnud. Hooaja esimese poole oli ta Puparti ja Souza järel kolmas nurgaründaja ning palju mänguaega ei saanud, nüüd on äkitselt kerkinud aga peaaegu asendamatuks lüliks, sest Souza kõrval on ka Helar Jalg ära langenud. Huvitav aeg tema jaoks.
Huvitav, aga ma loodan, et ka väga hea aeg. Tamme on kõva töötegija. Treeningutel näevad kõik, et ta teeb fantastilisi asju. Aga enesekindluse kogumiseks vajab mängija ka mänguaega. Üks asi on mängida trennis hästi, teine aga mängudel sama teha. Tammel on kõik oskused olemas, et Eestis hästi hakkama saada. Ta hüppab kõrgele ja on tugev, servib hästi, blokeerib kenasti. Ka tema servi vastuvõtt on kõvasti paranenud sel hooajal. Need oskused tuleb nüüd mängu üle kanda. Ent elus ei juhtu midagi üleöö. Kui saabub enesekindlus, siis järgneb ka areng. Aga tal läheb hästi! Nagu enne ütlesin, Tamme läheb vahel liiga kergesti vihaseks, kuna ta on mentaliteedilt võitleja. Ta võtab vahel liiga tõsiselt seda asja. Aga tal on fantastiline potentsiaal.
Loodame, et see Tamme viimaseks hooajaks ei jää.
Kui ta peaks ütlema, et see jääb tema viimaseks hooajaks, siis ma ei nõustu temaga. Loodan, et ta mõtleb selle peale tõsiselt, sest ta suudab igas Eesti meeskonnas tähtsat rolli kanda. Ütlesin talle ka siis, kui Evandro veel meeskonnas oli, et tal on võimalus sisse tulla ja võtta see, mida väärib. Nüüd on tal see võimalus.
Et see intervjuu päris romaani mõõtu ei võtaks, siis paratamatult kõigi mängijate kohta ma täna ei küsi. Ent võtame ette veel meeskonna uue sidemängija Filip Despotovski. Keskmine Eesti võrkpallisõber teadis teda enne Saaremaale saabumist vaid ühe ebasportliku intsidendi kaudu, kus ta Põhja-Makedoonia koondist esindades kohtunikult punkti välja pettis. Millise mulje ta sinule on jätnud?
Ta on hea mängija ja hea inimene. Ta tunnetab mängu. Tal on selline lõunapärane olemus lihtsalt. (Muheledes.) Mina kutsun teda rebaseks. Ka sellist mängijat on meeskonda vaja. Ainult džentelmenidega läbi ei aja, sest võitmiseks on vahel vaja ka natukene trikitada. Ma ei tea, kas sa mäletad, aga kui me mängisime viimati Selveriga ja Teppan läks servima, siis Filip tahtis tingimata, et lapiga tuldaks väljakut kuivatama. Mingil moel kulus kogu selle protsessi peale 25-30 sekundit ja Teppan oli juba nii pahaseks aetud, et ta lõi lõpuks palli lihtsalt auti. Nii et jah, Filip on hea mängija, aga ta on ka rebane.
Teiste mängijatega on Filip saavutanud hea läbisaamise, kuigi ta tuli meeskonda alles kuu aega tagasi. Ta on hästi kõva suhtleja. Isegi kui ta kusagil kohvi läheb võtma, siis ta hakkab sinuga alati rääkima. Meil oli just sellist mängijat meeskonda vaja. Ja õnneks me leidsime ta.
Räägime natuke laiemalt Eesti võrkpallist samuti. Kuidas sa meie klubivõrkpalli taset hindaksid? On meil tänavu tegu rahvusvahelisest klassist liigaga?
Jah, ma arvan küll. Minu jaoks on liiga huvitavaks muutunud, sest oleme kaotanud juba nii Selverile, Tartule kui ka Pärnule. Samas oleme neid kõiki ka võitnud. Muidugi tahaksin ma kõiki mänge võita, aga nagu ütlesin, et kogu sellel asjal peab olema ka laiem tähendus. See on väga huvitav. Kui on tasavägine liiga, siis tuleb rohkem mõelda ja valmistuda. Ka treenida tuleb hästi ja õigesti, et tekiks üldse võimalus konkurente võita. Ja konkurents arendab meid. Kui seda pole, siis me ei arene. Sama kehtib minu kui treeneri kohta. Usun, et Eesti võrkpallile on tänavune liigahooaeg hästi mõjunud. Ja mis eriti oluline: noored eesotsas (Alex) Saaremaa, (Märt) Tammearu, (Stefan) Kaibaldi ja (Oliver) Oravaga on siin karastunud. Okei, Orav pole enam väga noor, aga ikkagi. Need mängijad on väga suure potentsiaaliga.
Selveril on aga sellised mehed nagu (Andrus) Raadik, (Renee) Teppan ja (Kristo) Kollo, kelle kõrval karastuvad muuhulgas (Renet) Vanker ja (Mihkel) Varblane. See on väga hea. Ma tean ka seda, et Saaremaad kritiseeriti hooaja alguses, kuna me “ei anna Eesti võrkpallile midagi”. Aga ma usun, et kui meil, Saaremaal, poleks head tiimi, siis poleks ka Selveril tänavu sellisel tasemel meeskonda. Seega muidugi aitab Saaremaa klubi kaasa kohaliku võrkpalli arengule.
Kas sa oled nõus tooma välja ka ühe konkreetse mängija, keda tänavu Eestis on olnud kõige raskem peatada?
(Muigab.) Ma ei ole kindel, kas seda on praeguse seeria eel hea öelda, aga see on Orav. Ta on väga hea mängija. Ma ei saa öelda, et tal oleks meeletult lai arsenal kasutada, aga seda, mida ta oskab, teeb ta väga kõrgel tasemel. Tema tugevused on rünnak ja serv. Kui ta saab palli õigesse kohta, on teda väga raske peatada. Jah, tema servi vastuvõtt pole ehk parim, aga samas ei jää ta selles elemendis ka hätta.
Ja teiseks tooksin ma välja ikkagi Kert Toobali. Kui me analüüsime tartlaste mängu, siis lõpetan koosoleku alati sellega, et ütlen: mida iganes ma teile Toobali tõstete valiku kohta ütlesin, täna võib kõik olla risti vastupidi! Toobal on nii kogenud mängija ja näeb ette, kuidas mina võin mänguks ette valmistada oma meeskonda. Ta mõtleb mitu käiku ette.
Nagu malet mängiks.
Täpselt! Arutasime näiteks kord enne mängu Märdiga (Saaremaa abitreener Märt Pajusalu – toim.), et ilmselt ei kasuta Toobal väga palju (Siim) Põlluäärt, kui Põlluäär on tagaliinis. Aga enne mängu esimese pallivahetuse algust ütlesin Märdile, et pane tähele, kindlasti läheb ta esimene tõste nüüd just tagaliini Põlluäärele. Ja nii oligi.
Minu hinnangul ongi võrkpalli üks olulisemaid märksõnu mängu keerukus. Et tipptasemel mängu ja taktikalisi nüansse täielikult nautida, peab vaataja olema detailideni võrkpalliga kursis või jälgima mängu koos mõne tõelise asjatundjaga. Vastasel juhul jäävad väga paljud huvitavad hetked, mis toimuvad võrkpalli kiire loomu tõttu üksikute sekundite jooksul, märkamata ja mäng võib tunduda ühelaadne. Seepärast pole võrkpall ka ehk nii populaarne nagu jalgpall ja korvpall.
Täpselt! See on võrkpalli suurim probleem. Võrkpall on ainus suurtest pallimängualadest, kus kogu mäng käib gravitatsiooni vastu. Võrkpallis peab olema suurepärane ajastus, kiirus ja trajektoori tunnetus, et tõste ja rünnak klapiksid. Viieaastast last saab edukalt jalgpalli ja korvpalli mängima panna, aga võrkpalli sellises eas inimene veel korralikult mängida ei suuda.
Ja nagu sa ütlesid: seda, kui palju lühikese aja jooksul võrkpallis juhtub, on väga raske kõrvalt tähele panna. Samas, võrkpalli mängitakse maailmas ikkagi väga palju. Ehk isegi rohkem kui jalgpalli ja korvpalli. Näiteks Aasias, kus elab kõige rohkem inimesi, ei ole jalgpalli harrastamine ülipopulaarne, samas võrkpalli mängitakse palju. Võrkpallist on raske detailideni aru saada, kuid mängida on seda kerge.
Ioannis, hakkame seda intervjuud vaikselt kokku võtma. Olen Eesti võrkpalliringkondades sinu kohta palju häid sõnu kuulnud. Ja reeglina ei kipu eestlased välismaalt tulnud treenereid kohe kiitma. Järelikult oled sa midagi õigesti teinud.
Ma loodan sedasi. Pean veelkord ütlema: mu eesmärk pole olla meeldiv. Aga mul on tõesti rõõm kuulda, kui mu töö ja olek on kedagi pannud minust hästi arvama. Ma mõistan täielikult, et kui välismaalt tuuakse inimene sinu kodumaale tegema tööd, mida varem tegi kohalik, siis esialgu võetakse skeptiline hoiak. See on täiesti normaalne. Minu eesmärk pole aga näidata, et ma tean kõike või võtan kellegi positsiooni üle. Minu roll on midagi positiivset nii Saaremaa klubile kui ka Eesti võrkpallile laiemalt anda. Ja ma tahan siinseid noori aidata. Mulle meeldib tagasi anda. Ja see ongi treeneri töö – arendada mängijaid. Me oleme pedagoogid.
Lõpetuseks, kas Saaremaa võidab tänavu veel kaks kuldmedalit?
(Naerab.) Ma ei ole kahjuks võlur ega suuda ka tulevikku ennustada. Muidugi on see meie eesmärk. Aga sarnane eesmärk on teistel klubidel ehk Selveril, Tartul ja Pärnul. See on kurb, et vaid üks meeskond saab alati esikoha võita. Aga anname endast parima.
Kas senist hooaja käiku arvestades oleks tegelikult juba finaalipääs Eesti ja Balti liigas õnnestumine?
Jah, ma arvan sedasi küll. Me peame olema realistid ja vaatama, mis on loogiline ja mis on võimalik. Samas pole spordis loogikal alati kohta, sest vahel võidab ka mõni Hispaania madalama liiga jalgpalliklubi karikasarjas Barcelonat ja pääseb edasi. Ja see ongi spordis hea, et kõik ei taandu matemaatikale. Unistama spordis peab, kuid tugineda tuleb ikkagi faktidele. Kui me suudaksime Selverit poolfinaalis lüüa, siis oleks see suur kordaminek.
