INTERVJUU | Itaaliasse siirdunud Põlluäär: elu on tõesti pea peale pööratud

Siim Põlluäär. | Foto: klubi Facebooki leht

Saarlane Siim Põlluäär siirdus sügisel 30-aastasena esmakordselt mängima välismaale, asudes esindama Itaalia tugevuselt kolmanda liiga meeskonda Tuscania Volley’t. Lisaks maalilisele maastikule ja heale kliimale paistab saarlane kaugel kodust nautivat ka võrkpallimängu, olgugi et teatud mured on samuti üles kerkinud.

Tuscania paikneb hetkel oma divisjonis teisel kohal, olles kogunud üheksa võidu ja kolme kaotusega 25 punkti. Viimati saadi võõrsil raske 3:2 (17:25, 25:23, 22:25, 25:23, 15:12) võit tabeli viimase Taviano Leverano üle. Eestlane oli oma meeskonna üks paremaid, tuues 16 punkti (+7). Põlluäär realiseeris 28 tõstest 14 (50%), lisa tuli ühe bloki ja ühe ässa näol.

Võrkpall24 võttis varasemalt nii Tallinna Tehnikaülikoolis, Pärnus, Järvamaal, Rakveres kui ka kodusaarel mänginud Põlluäärega ühendust, et uurida nii tema enda kui ka klubi kohta.

Siim, see on sinu esimene välishooaeg. Kas elu on pööratud pea peale?

Elu on tõesti pea peale pööratud! Aga mis siin salata, kõik on uus ja väga huvitav.

Kas oled hetkel õnnelikum ja rahulolevam kui viimastel Eestis mängitud aastatel?

Ütleme nii, et Eestis oli teada, kuidas kõik asjad toimivad ja käivad. Siin ei tea kunagi, mis ja kus juhtuma hakkab. Olen mugavustsoonist väljas, kuid see on äge.

Kuidas on tase võrreldes Eesti liigaga?

Raske öelda. Ma arvan, et siin on keskmine tase kõrgem ja ühtlasem. Meie divisjonis on 11 meeskonda ja ainult neli saavad play-off’i, samas Eestis pääsevad sel hooajal sisuliselt kõik põhiturniirilt edasi (Credit24 Meistriliigas mängib üheksa klubi, neist kaheksa pääsevad play-off’i – toim.). Itaalias käib kõva andmine iga punkti eest, sest kahe divisjoni peale pääseb ainult üks meeskond aste kõrgemale. Ma usun, et Eestist suudaksid siinses liigas Saaremaa ja Tartu heidelda play-off-koha eest.

Kas on midagi sellist, mis sulle klubi juures väga meeldib? Kas on ka ebameeldivaid asju?

Eluolu on väga positiivne. Klubi poolt olen saanud korraliku korteri ja auto. Ütleme nii, et kui midagi vaja on, siis kõik võtab mitu päeva aega, enne kui asi korda saab. Peab olema hästi kannatlik. Eks ma siin natuke nagu üksik hunt olen, kuna vaid mõni kohalikest räägib inglise keelt (Naerab.). Hoolimata keelebarjäärist ma sisekliima üle kurta ei saa. Hetkel on jama ka see, et kuna meie enda saal on liiga väike ja ei vasta nõuetele, siis peame oma kodumänge umbes 25 kilomeetrit eemal olevas Viterbo linnas. Paraku mulle teadmata põhjustel Viterbo saali ei köeta ja seal on väga külm. Sügisel tegime seal ka korra nädalas trenni, aga see lõpetati ära. Meie oma saal on samuti külm, aga seda natukene köetakse ja see seis pole nii hull.

Kui suur pinge sul ainsa leegionärina on? Mida sinult oodatakse?

Ega siin midagi lihtsat pole. Eelmisel hooajal jäi Tuscania Serie A2-s viimaseks ja langes Serie A3-e, mis loodi alles sellel hooajal. Kehva eelmise hooaja tõttu kadusid nii publik kui ka sponsorid. Nüüd kasvab iga mänguga publikuarv ja tuleb ka toetajaid juurde. Kuna ma olen ainus leegionär võistkonnas, siis öeldi kohe, et sa oled siia selleks võetud, et publik saali tuua. Suuri pingeid mul siiski peal pole, kuigi ainsa välismaalasena on siin itaallaste keskel keeruline.

Kuidas on senine hooaeg kulgenud nii isklikus kui ka võistkondlikus plaanis?

Klubil oli kindel eesmärk jõuda play-off’i ja hetkel me sellel kursil ka liigume. Keegi meilt liiga võitmist nõudnud pole, aga süües kasvab isu. Kuna siiani oleme hästi mänginud, siis rahvas on leidnud tee saali ja ka sponsoreid tuleb juurde – selles osas on kõik hästi. Enda esitustega võin ka üldplaanis rahule jääda, kuigi külma saali tõttu on keha natuke kangeks jäänud ja ka õlg pole parimas seisus. Pean palju iseseisvat tööd tegema.

Kui populaarne võrkpall Tuscanias on? Millised on sealsed inimesed ja kultuur?

Võrkpall on siin spordiala number üks. Kuna siin elab kõigest 8000 inimest, siis kõik teavad üksteist. See on selline Kuressaare taoline linn. Kohalikud fännid elavad mulle isiklikus plaanis ka kõvasti kaasa. See teeb minu jaoks elu lihtsamaks.

Siim Põlluäär fänne tänamas. | Foto: klubi Facebooki leht

Kas sul on ambitsioon ka tulevikus välismaal mängida? On tänavune hooaeg andnud hoogu juurde?

Kui vähegi võimalik, siis kindlasti sooviksin ka järgnevatel hooaegadel väljaspool kodumaad mängida. See on ikkagi teistsugune kogemus.

Kui sa nüüd tagantjärele mõtled, kas nüüd kahetsed ka, et varem end välisliigas proovile end ei pannud?

Eks natuke ikka kripeldab, aga varasemalt ei tulnud sellist pakkumist, mille peale oleks kohvrid pakkinud ja läinud.

Ilmselt oled ka sina kursis uudisega Urmas Tali vallandamisest Saaremaa klubi peatreenerikohalt. Kas klubi probleeme võis märgata juba eelmisel hooajal, kui kahest tiitlist ilma jäädi?

Jah, tuleb tõdeda, et nii oli. Mõne mängijaga Urmas head klappi ei leidnud. Kuna klubil olid ootused suured, siis paratamatult tekkisid ebavajalikud pinged ja arusaamatused. Kokkuvõttes on igal asjal kaks poolt. Tundub, et eelmine hooaeg ei olnud Saaremaa aasta. Nüüd on uus hooaeg ja hoian neile kõvasti pöialt.

Ning lõpetuseks: kas arvestades seda, et Oliver Venno ei pruugi n-ö vaheaastal koondisse tulla, Renee Teppan jääb võib-olla vigastuse ravimise tõttu eemale, Hindrek Pulk ja Timo Lõhmus on olnud varus, siis kas hellitad lootusi tänavu isegi koondisse pääseda? On ju rahvusmeeskonna etteotsa tulnud uus mees, prantslane Cedric Enard.

Loomulikult sooviksin oma riiki esindada. Kui kutse tuleb, siis kindlasti lähen. Kuna mul hakkab vanus peale vaikselt pressima, siis ma olen realist ja arvan, et minusugust enam ei kutsuta. Aga kes teab!

Siim Pölluäär sooritamas oma tugevaimat mänguelementi ehk rünnakut. | Foto: klubi Facebooki leht

Jaga postitust

Lisa kommentaar