Seni nii diagonaalründaja kui ka nurgaründaja positsioonil tegutsenud Jade Šadeiko (20) õpib Ameerika Ühendriikides Oregoni ülikoolis teist aastat. Tänavune hooaeg on Türilt pärit võrkpalluri jaoks mitmes mõttes teistsugune: kui ühelt poolt on oma jälje jätnud koroonapiirangud, siis teiselt poolt on ta olude sunnil ette võtnud ka positsioonivahetuse. Nii leiame ka äsja avaldatud Eesti koondise kandidaatide nimekirjast Šadeiko hoopis temporündajate osakonnast.
Võrkpall24 rääkis Jadega natuke lähemalt nii positsioonivahetusest kui ka laiemalt sellest, kuidas tal Atlandi ookeani taga läinud on. Noor eestlanna tõdeb, et kohanemist on tulnud ette palju, kuid õnneks on suureks abiks olnud samal kontinendil elavad pereliikmed.
Jade, see on sinu jaoks teine hooaeg, kui sa Oregoni ülikooli ehk “parte” esindad (Oregoni spordivõistkondade hüüdnimi on “Ducks”). Mille poolest on see aasta erinenud esimesest aastast USA-s?
See aasta erineb väga palju esimesest. Mul on ausalt öeldes kahju, et tüdrukud, kes on esimest aastat meie tiimis, ei saa hetkel kogeda seda, mida meie eelmisel aastal. “Freshman year” (USA-s kasutatav termin ülikooli esimese õppeaasta kohta – toim.) on ülikoolis ikkagi mitmes mõttes eriline, aga koroona ei anna sel aastal selle avastamiseks ja kogemiseks võimalust.
Võrkpalli poolest on ka see aasta olnud väga erinev. Hooaeg algas pool aastat hiljem kui muidu, ühtki pealtvaatajat mängudel pole, treenime ja mängime maskides. Lisaks toimuv pidev testimine. Igas konverentsis on erinevad reeglid lähtuvalt sellest, kuidas sealsetes osariikides koroonaga seis on. Meie konverentsis on nende reeglitega ikka päris karmiks mindud.
Erinevalt esimesest ülikooli-aastast keskendud tänavu täielikult saalivõrkpallile. Kas igatsed rannavollet ka?
Eks ikka natuke igatsen. Üks mu toakaaslastest on rannatiimis ja vahepeal ajab kadedaks küll, kui ta trennidest räägib. Sel aastal kattuvad koroona tõttu meie hooajad ja kahjuks ma randa mängida ei saa. Ma olen küll randa mänginud sellest ajast saati, kui ka saalivõrkpalliga alustasin, aga arvan, et pigem läheb hetkel mu fookus rohkem saalivõrkpallile.
Millistel asjaoludel oled sa sattunud temporündaja positsioonile ja milliseid mõtteid see tekitab?
Positsioonivahetus tuli mulle sama suure üllatusena kui kõigile teistele. Treenerid arutasid minuga, kas oleksin valmis positsiooni vahetama, kuna meil on hetkel ainult kaks mängukõlblikku temporündajat. Kui ühega peaks midagi juhtuma, siis saaksin mängu mina. Nüüdseks olen ära harjunud temporündaja rolliga ja mul tuleb ausalt öeldes väga hästi välja. Olen isegi imestunud, et temporündaja koht istub mulle nii hästi. Treenerid on rahul ja kiidavad, et olen niivõrd hästi selle muutusega toime tulnud.
Samas pole sa kahjuks palju mänguaega saanud. Kas sedasi on raske?
Mu esimene aasta oli samasugune ja terve aasta oli raske, sest tahtsin väga mängida. Lõpuks sain siiski aru, et mu ees on vanemad ja kogenumad tüdrukud. Ja võrkpall siin USA-s, eriti läänerannikul, on väga erinev. Mul võttis üle poole aasta aega, et siinse stiili ja kõige muuga harjuda. Viimasel ajal ongi olnud väga palju mõtteid teha transfer mõnda teise kooli, kus saaksin rohkem mänguaega ja kus oleks rohkem eurooplasi, et teha seda, mida siia tegema tulin. Olen treeneritega ka sellest juba rääkinud. Nende jaoks on tähtis ka see, et saaksin vajadusel osaleda Eesti koondises. Nad mõistavad mu soovi ja saavad aru, et minu jaoks on oluline, et ma ei peaks igakord ümber õppima, kui tulen siia või liigun vaheaegadel Eestisse.
Kui kaua on sul jäänud Oregonis veel õppida?
USA-s ollakse ülikoolis muidu neli aastat ja hetkel on mul käsil teine aasta. Kooli saab ka viiendaks aastaks jääda, et magistrikraad juurde teha. Võrkpalli saaksin ma tegelikult neli aastat veel mängida, sest esimene aasta läheks mul redshirt-aastaks. Kuna ma ei mänginud palju, oli see nagu vaba aasta, mis ei lähe mänguaastate alla kirja. Ja et tänavune hooaeg on nii-öelda koroona-aasta, siis kõik mängijad saavad ka selle hooaja tagasi. Ehk siis siit saaksin veel ühe lisa-aasta mängimiseks pärast ülikooli lõpetamist. Seega soovi korral saaksin veel maksimaalsed mänguaastad siin või uues ülikoolis mängida.
Kuidas tunned – kas pigem on esikohal sport ja kool teisejärguline?
Meie kooli kõik treenerid rõhutavad meie “student-athlete’i” staatust: eelkõige oleme me üliõpilased ja alles siis sportlased. Kord on karm – kui hinded pole korras, siis ei lasta sul trenni teha ega ka võistlustele kaasa sõita. See kõik on täiesti loogiline, kuna saan täisstipendiumiga põhimõtteliselt tasuta hariduse ning samas ka kõrgel tasemel treenida ja mängida. Summad on ju suured, mis meie peale kulutatakse. Tuleb siis ise ikka pingutada ka.
Kuidas sulle USA ühiskond meeldib ja sobib?
Eks igal ühiskonnal on oma head ja vead. Kuna USA on nii suur igas mõttes, siis Eestist tulnuna on harjumist ja kummalisi asju palju. Hakkan vaikselt juba harjuma, aga üllatusmomente jagub endiselt. Praegu võin öelda, et see ei ole päris minu ühiskond, aga eks seda näitab elu.
Sinu õde, endine kergejõustiklane Grete Griffin (varem Šadeiko) elutseb samuti Ameerika Ühendriikides. Kas tema lähedalolek on ka sul kohaneda aidanud?
Tänu sellele, et õde ja ta tema abikaasa (Ameerika jalgpallur Robert Griffin III – toim.) on mõlemad olnud sportlased USA ülikoolides ja elavad siin, on abi ja vastused ainult telefonikõne kaugusel. Lihtsalt see mõte, et keegi oma perest elab veel siin mandril, aitab kaasa. Eks pere järgi igatsus ongi alati kõige suurem, olgu nad siin- või sealpool ookeani.
