Eesti koondise diagonaalründaja Kadi Kullerkann võttis peale paariaastast pausi taas ette profisportlase elu ja suundus võrkpalli mängima Kreeka kõrgliigasse. Markopoulou klubiga liitunud Kullerkann on oma naiskonna kindel liider ja saanud enda sõnul Ateena lähedal leiba teenides positiivse ja tervikliku kogemuse, kuid hooaeg pole kollektiivi jaoks möödunud just kõige lepasema reega.
Keilast pärit Kullerkannude õdedepaari noorem esindaja rääkis sisukas intervjuus Võrkpall24-le, kuidas sisepingete tekkimisel tuli ise käised üles käärida ja suud puhtaks rääkida. Lisaks tutvustas 29-aastane Kullerkann, kuidas mõjus “tavaelu” kodumaal tema mõtteviisile ja suhtumisele. Loomulikult tegime juttu ka 195-sentimeetrise rünnakuliidri suureks kujunenud vastutusekoormast, kevadel eesootavast koondisetsüklist ja laiematest tulevikuplaanidest.
Kadi, viimati, kui sinuga juttu rääkisime, siis oli sul veel väikese sõrme vigastus natuke mängu häirimas. Kuidas nüüd olukord on? Praegu videokõnes sõrme nähes tundub, et paistetus on endiselt päris hull.
Jah, kuna ta oli ikkagi räigelt liigesest välja löödud ja konkreetselt tilbendas otsas, siis kuskil 6-8 nädalat peale juhtumit oli sõrm veel täiesti lilla. Läksimegi siis arsti juurde, kes spetsialiseerub käe- ja jalaliigestele. Olime mures, et äkki peab opile mõtlema. Arst aga rahustas, et normaliseerumine võib võtta lausa 6-8 kuud aega. Mul oli peale põlve ristatsideme operatsiooni sama taastumisaeg! Nii et ta võib olla veel päris kaua paistes.
Uuest aastast ei teibi ma enam väikest sõrme neljanda sõrmega kokku. See tähendab, et mul on ikkagi viis mängusõrme, mitte neli. Selline “nelja sõrme olukord” häiris mind natuke, sest tundsin, et näiteks piiri oli raskem palle lüüa – ma ei saanud kogu kätt löögi suunamiseks kasutada. Nüüd, kui sõrme eraldi kinni teibin, siis tunnen, et parem mäng on tagasi.
Iseenesest on sõrm suhteliselt tugev, ei saa kurta. Eks peale mänge läheb ikka tundlikumaks, aga mängimist see ei peata – tegemist on ikkagi väikese sõrmega.
Muid vigastusi pole ette tulnud? Koormus on sul vist suhteliselt suur.
Koormus on suur tõesti, aga vigastusi ei ole otseselt olnud. Füsioterapeudi juures käin lihaseid mudimas ikka. Põlv, mis mulle minevikus on muret teinud, on olnud täiesti probleemideta. Eks ma olen oma piitsad kätte saanud ja õppinud, millal pean kuidas tegutsema ja millal füsio juurde minema. Põlveprobleemid olidki pigem lihaste teema – eelmised kaks operatsiooni tulidki sellest, et töötasin liiga pinges lihastega. Loodan olla nüüd targem ja mitte lasta asja nii kaugele. Kui tunnen mingitki pinget, üritan kohe asjale jälile saada.
Millise mulje Kreeka liiga sulle jätnud on?
Liiga on väga positiivse mulje jätnud, just tugevuse poolest. Mängud on siin põnevad. Muidugi on ka draamat olnud üksjagu, aga mitte ainult meie tiimis – ka teiste tiimide liikmetelt olen sarnaseid lugusid kuulnud. Aga ma arvan, et see on teises liigades ka enam-vähem samamoodi, et tiimides võib juhtuda sisepingeid. Selles suhtes ma ei usu, et Kreeka liiga erandlik on.
Siia liigasse on selleks hooajaks toodud väga häid välismängijaid, hea taseme ja muljetavaldava taustaga. Mõned mängijad käisid isegi Tokyo olümpial. Üleeile rääkisin just meie võistkonna kreeklasest nurgaründajaga, kes on aastaid siin mänginud. Ta ütles samuti, et taseme poolest on tänavune liiga läbi aastate tugevaim.
Siin on põnev mängida ja vastased on ägedad. Pigem ongi põhiline, et oma tiimis käärima ei läheks ja saaks seda mängu nautida. Aga mul on tunne, et meie tiimi siseasjades tekkinud mõõn on nüüdseks möödas. Saime just ka uue peatreeneri. Võidud-kaotused on üks asi, aga nüüd tundub võrkpall jälle nauditavam ja lootusrikkam.
Millest need siseasjad siis tingitud olid, kui see saladus ei ole?
Probleeme oli päris palju. Kogu asi põhines sellel, et meil on väga palju noormängijaid. Nad on oma vanuse kohta väga tublid, eelmisel hooajal tulid U20 ja U18 Kreeka meistriteks. Pool meie algkoosseisust mängib ka sel hooajal U20 vanuseklassi. See tähendab, et veebruaris käivad nad lisaks liigamängudele kolmapäeviti ja laupäeviti ka pühapäeviti noortevõistlustel. Seda arvestades on nad tegelikult seni väga hästi mänginud.
Lisaks on nad aga ka koolilapsed ja trennis nad väga tihti meie liiganaiskonnaga ei käi. Kui meil üle-eelmise treeneriga (Markopoulou on vahetanud sel hooajal peatreenerit juba kaks korda – toim.) veel hommikused trennid olid, siis sinna nad ei jõudnud kunagi. Aga ka õhtustes trennides käivad nad nädalas korra või paar, nii et väga tihti neid ei näe. Enamus ei ole küll meie tiimis põhimängijad, aga raske on 5-7 mängijaga treeningut üles ehitada.
Paratamatult lähen ma vahel mängule ja mul on tunne, et ma ei ole korraliku kaitse ja bloki vastu löönud. Me ei saa nii professionaalseid trenne teha, kui ma siia tulles ootasin. Aga miski ütleb mulle, et ka teistes Kreeka tiimides on regulaarselt treeningutel umbes kaheksa mängijat. Nii et me ei ole ainuke võistkond, kes on sellises olukorras.
Hiljuti Santorini vastu rünnates ei saanud ma isegi pahane olla, et nad kõik kaitses üles tõid. Mul oli isegi hea meel nende vastu niimoodi mängida, sest põnev oli! Ma olin oma mänguga ja löökidega üsna rahul, sest tundsin, et just hakkas peale viiruspausi hea tunne tagasi tulema… aga mitte ükski rünnak nende vastu maha ei jäänud. Üldjuhul oleks see frustreeriv, aga ma mõtlesin hoopis, et “issand kui äge – tahaks, et meil ka trennis nii oleks!”.
Hooaja alguses oli moment, kus väikese vahega lahkusid nii abitreener, peatreener kui jõutreener. Detsembri keskpaigaks saigi peatreeneriks siis teine abitreener, kes muidu on nende noorte mängijate juhendaja. Ta on noortetreenerina ja ka abitreenerina väga hea, ta märkab palju. Aga ma ütleks, et meie kui täiskasvanute nõudmised on natuke erinevad selles osas, mida me suudame teha või peaksime tegema.
Tema trennid olid noortele suunitletud ja me koormasime oma liigeseid mõttetult palju. Peale mängu vaba päeva ka ei antud. Kui mängus sain 60 tõstet ja järgmisel päeval trennis tegin juba soojendusel 50 lööki, siis ma ei tundnud, et sellest palju kasu oleksin saanud. Noorte jaoks on see võib-olla tõesti hea süsteem, et hästi palju puuteid saada. Aga meie trennikvaliteet kannatas selle all. See oli aeg, kus ma trenniminekut väga ei oodanud. Tundsin, et lähen end lõhkuma ja trenn ei saa olema minu jaoks arendav.
Eelmisel nädalal saime jälle uue peatreeneri, mis oli ka meie jaoks huvitavalt serveeritud. Keegi ei öelnud, et ta on uus peatreener, vaid et peatreeneril Elenal on lihtsalt abi vaja, sest tal oli tõesti kolm tiimi ja ka oma töökoht enda õlul. Trennide toimumise järgi saime ise aru, et uus mees on ilmselt peatreener. Küsisime siis vähemalt selguse mõttes, et kes mängu ajal püsti seisab? “See uus, Dmitris,” vastati meile. “Aga ta ei ole peatreener, nad on mõlemad võrdses seisus.”
Nüüd ongi probleemiks see, et meie grupp on natuke kaheks jaotatud. Elena vastutab noorte ja Dmitris täiskasvanute eest, keda on viis. Kaks peatreenerit on ka erinevate vaadetega nii trennide kui mängusüsteemide suhtes. Juba esimestes trennides oli kurb vaadata, kuidas abitreener uue peatreeneri nõudmiste peale silmi pööritas. Kuigi mängijate jaoks tundusid trennid lõpuks jälle loogilised. Kaitsesüsteemi tegime ka jälle tõhusamaks ja tempo on trennis selline, et saame paremini keskenduda. Aga endine peatreener võttis seda päris personaalselt ja ei olnud rahul.
Mängijad saavad tegelikult hästi läbi, aga probleem tuleb organiseerituse poole pealt. Õnneks on noorteturniirid juba lõpusirgel ja peale nende lõppu saame ehk taas rohkem ühele pulgale. Loodamegi kõigepealt, et neil hästi läheks. Mul on igatahes jälle tuhin trenni minna ja on tunne, et saan seal paremaks ka.
Ka teie naiskonda räsis hiljuti viiruselaine. Millal te isolatsioonist välja saite ja kui kaua haigus kestis?
Mina ärkasin esimesel jaanuaril üles kõikide võimalike tunnustega. Olin kümme päeva täiesti siruli. Üritasin peale paari kehva päeva natuke kodutrenne teha, et väga jaksu ära ei kaotaks, aga juba püsti tõustes kippus pilt eest ära minema.
Enne haigestumist oli täpselt jõuluvaheaeg, peale mida jõudsime paar trenni teha ja jälle uueaastapausile minna. Siis tuligi koroona peale, ehk siis kokku jäi peaaegu selline kuuajane auk, kus ma korrektselt trenni ei teinud.
Enamik tiimikaaslasi olid minuga samal ajal haiged, jaanuari keskpaigas saime tagasi trenni minna. Meil vedas, et saime mängud edasi lükata. Oleksime pidanud vist kaks loobumisvõitu andma, aga mõned meie mängijad olid ka noortekoondise laagris. Selle tõttu saime liigalt loa mängud edasi lükata.
Varasemalt olid liigas sellised mängud lihtsalt loobumisvõitudeks vormistatud. See on natuke ka tabeliseisu mõjutanud: võistkonnad, kellega me oleks realistlikult vaadates võrdsemad, said lihtsaid võidupunkte kellegi vastu, kus neil poleks tavaolukorras lootustki olnud.
Sul on oma võistkonnas ilmselge liidriroll. Oled sa selles osas täitnud klubi ootusi ja kas ise ootasid ka, et selline roll sulle seal osaks saab?
Ma arvan, et see oli ootuspärane. Kui vaadata mu mängijaprofiili, siis ma olen pigem vanem ja üsna kogenud mängija, kes on väga pikk – sellist mängijat ei tooda tavaliselt sisse varuvariandina. Pigem võetakse siis juba noormängija, kellel on rohkem arengupotentsiaali. Üldjuhul olengi sellepärast välisklubidesse minnes eeldanud, et mul on liidriroll.
Vahel tahaksin ise, et mu ümber oleks rohkem toetavaid mängijaid, kes saaks natuke minuga koormust jagada. Siin naiskonnas on meiega liitunud juba neljas välismaalasest nurgaründaja, eelmised on erinevatel põhjustel lahkunud. Praegune nurk, kes jaanuari lõpus tuli, on hästi pisike tüdruk ja lõpetas just ülikooli. Aga ta aitab mul ikkagi hästi koormust kanda. Kolmas välismängija on sidemängija, kelle tööga ma olen väga rahul. Kui nurgaründaja pidevalt muutub, siis eks mulle jääbki suurem raskus.
Vahel mängueelsel koosolekul ütleb treener, et vastaste diagonaal on kõik mängud mänginud ja ta on väsinud. Halloo, meil endal isegi ei ole teist diagonaali! Tegelikult paberil muidugi on, aga see tüdruk käib kaks korda kuus trennis ja on praeguseks kaks korda mängudel kohal käinud. Nii et reaalselt mul ei olegi vahetusevarianti. Mõnes mängus tahaksin ennast ise välja vahetada, kui ma ei panusta nii palju ja tiim vääriks paremat. Aga mis teha, kui sellist võimalust ei ole.
Kui stabiilselt sul sellised 20+ punkti mängud tulnud on?
Ma ei ole oma stastitikatabelit viimase mängu järel veel uuendanud. Mulle meeldib panna oma numbrid endale Exceli tabelisse kirja – nii on endal ka selgem pilt, mille kallal näiteks rohkem tööd teha.
Esimese ringi tulemuste järgi oli mu mängu keskmine punktisaak umbes 20. Sinna on arvestatud nii kolme-, nelja- kui ka viiegeimilised mängud. Löögiprotsent oli ka umbes 50 kanti, mis on päris okei. Uue aasta alguses, peale koroonapausi, oli paar kehvemat mängu, millega ma ise üldse rahul ei olnud. Aga viimased kaks mängu on olnud uue treeneriga ja endal on olnud ka parem tunne.
Tegelikult ma ei tundnud, et koroonast tagasitulek väga pikalt võtnud oleks. Kops ei olnudki nii koos. Aga rünnakul ma ei teadnud, miks vead sisse tulid. Tunne oli, et läheb hästi, aga tegin jube palju omavigu, mida muidu juhtunud pole. See oli võib-olla kõige frustreerivam aeg. Aga viimane nädal on okei olnud, vorm liigub jälle positiivses suunas.
Kas sealt Exceli tabelist on siis ka välja tulnud mingi koht, mille puhul tunned, et peaksid veel tööd tegema?
Endale üllatuseks lõin suhteliselt palju blokki. Vead tulidki just blokkilöökidest, keskmiselt lõin mängus blokki 4 korda. Sellega ma ei olnud väga rahul – minu pikkuse juures ei tohiks nii palju blokki lüüa.
Samas oli asi loogiline, sest trennis löön ma põhimõtteliselt kogu aeg tühjalt võrgult. Mängus tunnetan esimese paari löögiga ära, kus blokeerijad on ja mida nad teevad. Uuel aastal tahtsin seda parandada ja läkski nii, et blokki nii palju ei löönud… aga selle eest lõin rohkem auti. Võib-olla otsisingi teadlikult blokilatva ja eks see tuleb oma riskiga.
Teine asi on servi stabiilsus. Kohati on mul head servid olnud, aga kohati kaob täitsa ära. Kolmapäevane mäng oligi esimene, kus ma tundsin, et olin oma servi jälle üles leidnud.
Mingi hetk oli ka hooaja esimses pooles stabiilselt hea serv. Ässasid võib-olla nii palju ei tulnudki, aga vastaste vastuvõtt oli kuue meetri peal, mis on juba täitsa hea. Statistikas ei tulegi sellised olukorrad välja, aga ise tean, et olen oma töö servil ära teinud. Nüüd saame mõned mängud kodus mängida, nii et tean juba, kuidas pall lendab. Osade saalide puhul ei saa sama öelda!
Blokiga olen üldiselt rahul. See on selline element, kus diagonaalina ise väga palju juurde panna ei saagi, sest vastaste side väga tihti sinna nurka tõstet ei viskagi, kus peaaegu kahemeetrine mängija ees on.
Üldine stabiilsus ongi vist see, mida kõige rohkem tahaksin arendada. Aga hooaja keskmiste numbritega olen üldiselt rahul. Selline enda tabel annab pigem hea ülevaate sellest, kui midagi on näiteks kolmes mängus järjest kehvemini või paremini läinud. See tuleb tabelis hästi esile.
Missuguse süsteemiga üldse peale põhiturniiri edasi mängitakse ja mis kohtadele teil selle üpris noore tiimiga kevadel võitlus toimuma võiks hakata?
Praegu oleme tabelis pigem keskmisest tagapool. Meil ongi tähtsad mängud tulemas – peale neid kolme järgmist, mis on tabeli tippude vastu. Kui sealt mõni punkt võtta, oleks suurepärane.
Nüüd aasta alguses oligi draama, sest kaotasime mängu, mille oleksime pidanud võitma. See kaotus juhtus ka väga õnnetult minu viimase vea tõttu, mis ei olnud väga hea tunne. Tegin vea lihtsa palli ületoimetamisel ja tundus, et kogu hooaeg langes minu õlgadele. Kui keegi teine sellise vea teeks, siis ma ütleks, et ühest pallist ei olene midagi ja kogu mäng on ju selleni viinud. Aga kui endal nii juhtus, siis tundsin, et mina maksin terve mängu ja nüüd on kõik läbi.
Esimesed 8 võistkonda mängivad kevade play-offi, üheksas on nii-öelda turvaline koht ja kohad 10.-13. mängivad play-outi liigasse püsima jäämise nimel. Neljateistkümnes langeb automaatselt välja.
Meie üritame põhiliselt vältida play-outi mängimist. See oleks ootamatu ja stressirohke kogemus – kunagi ei tea, mis seal juhtuda võib. Meie võistkond on ikkagi aastakümneid kõrgliigas olnud ja väljalangemine oleks väga ebameeldiv. Aga kui tõesti sinna jõuame, siis vaatame, kuidas edasi minna ja olukorraga toime tulla.
Praegu eeldatakse meilt veel kahte, maksimum kolme võitu. Kui kusilt lisapunkte saaksime, aitaks see meid palju. Natuke sõltub muidugi ka sellest, kuidas teised mängivad. Hetkeprognoos olekski enam-vähem 8.-10. koha vahele jääda – play-offi pääsu on naiivne oodata, aga samas ikkagi võimalik.
Minu meelest ei ole siin ükski mäng kindla tulemusega, aga siin arvatakse päris tugevalt ette, kus pole lootustki ja kus peab kindlalt võitma. Ja siis ongi maailm läbi, kui võitu ei tule. Samamoodi – ilma lootuseta mängule peale minnes ei tulegi üllatust. Sellise oletamisega tehakse endale tihti karuteene. Üritan ise mõelda, et iga mäng on kõik võimalik ja annan endast lihtsalt parima.
Teil tulevad tõesti nüüd kolm mängu järjest tippnaiskondadega, kelle vastu kõrgeid lootuseid ei panda. Kuidas on aga lood tabeli allotsas – kas on tiime, keda võiksite ka kinnisilmi võita?
Liiga keskkohas on sellised võistkonnad, kes on meie jaoks täiesti käegakatsutavad. Me peaks aga väga head mängu näitama, mida me ammu kahjuks teinud pole. Kui kogu mäng voolab hästi ja saame oma asjadega hakkama, siis olema heal tasemel ja lausa lust on mängida. Tase on olemas, aga meist ei ole suudetud seda stabiilselt välja tõmmata. Nurgaründajad mängisid see nädal juba superhästi – tõesti äge on nii mängida! Tekib selline positiivne võistkonnatunne. Kui seda suudaksime rohkem näidata, siis meil oleks kindlasti lootust ka neile vastu saada, kellele eelmises ringis kaotasime.
Kaks tiimi, kes meist tagapool on, on meist ikka pigem nõrgemad, kuigi halval päeval võime ka neile kaotada. Kõigil võistkondadel on koosseisus tugevad välismängijad ja võivad näidata tugevaid päevi. Igasugu asju võib juhtuda – ei tahaks öelda, et kahest tagumisest alati üle oleme.
Liiga kõige viimane naiskond näeb pigem välja, nagu kuuluksid teise liigasse. Kui neile kaotaksime, siis oleks see arusaamatu. Nad ei ole profivõistkond. Aga nemad on ka ainsad tõeliselt nõrgemad, kuigi karikas nad üllatasid sedasama Amazonese naiskonda, kellega me kolmapäeval mängisime. Amazonese diagonaal on ülikõva, üle 35-aastane. Ta sai ka nädala parima diagonaali auhinna, kuigi ka mul oli väga hea mäng.
Mängudes teil MVP-sid ei valita, vaid peale iga mänguvooru avaldataksegi dream team ehk sümboolne koosseis. Kui palju sa sellele “auhinnale” mõtled ja mitu korda sind sel hooajal sinna valitud on?
Mind ennast on kolm korda esimeses ringis dream teami valitud, teises ringis veel seda juhtunud pole. Kolmapäeval olekski olnud realistlik – tegin oma töö ära, oli ässasid, blokke, rünnakut. Ise olin rahul, aga enda väärtust ei saa vaadata selle järgi, mida keegi teine otsustab. Võibki olla mõni teine mängija, kes pani täiesti hullu, ja võib olla ka põhjuseid, miks see diagonaal nii hästi meie vastu esines. Väga selle üle stressata ei saa. Olen õnnelik selle üle, kui teen midagi hästi, aga teistega pole mõtet ennast võrrelda.
Viimati mängisid sa profivõrkpalli Filipiinidel, hooajal 2017/18. Kuidas on üle pika aja taas välisleegionär olla? Kas on välja tulnud ka pingeid või murekohti?
Pigem on hästi läinud. Ma ütleks, et kogu mu tagasitulek põhines ka sellel, et proovisin profispordi suhtes tervema vaatepildi võtta. Ma ei pane endale liigseid pingeid peale, kui mäng hästi ei lähe. Noorema sportlasena juhtus seda palju. Kui ma ise või keegi teine polnud mänguga rahul, siis oli kogu lootus läinud. Mõtlesin näiteks siis, et nüüd ei saagi järgmiseks aastaks lepingut. Eks see tuleb siiamaani vahel tagasi. Mu eneseväärtus oli võrkpallil põhinev – vastandudes sellele, mida ma praegu teadlikult üritan teha. Tulingi siia terviklikku kogemust saama.
Kreeka ongi selles mõttes lahe riik, siin on nii palju kultuuri ja muud elu. Üritangi tähtsustada vaba aega ja asju, mida nautida saan. Võrkpall on mu töö ja ma teen seda. Keegi loomulikult kuskil karjub ja ei ole rahul, aga ise olen suutnud hoida mõttemaailma, et kehv päev tööl on lihtsalt kehv päev tööl. Samamoodi oli mul ka kontoris töötades päevi, kus ma ei suutnud midagi teha ja ei olnud väga produktiivne. Nüüd võrdlengi neid kahte kogemust – ju siis lihtsalt on ka platsil vähem produktiivseid päevi.
Ma tean ise, mis tase mul on. Kehv päev ei tähenda, et oleksin kehvem mängija. Ja see on mind väga palju aidanud. Ma olen võistkonnas kõige vanem ja ma enam ei stressa asjade pärast, mis kunagi oleks hullud tundunud. Nüüd vaatan neid poolnaerul suuga ja lähen edasi. Üldkogemus on tänu sellele väga positiivne.
Seda on rõõm kuulda. Loodan, et suudan ka ise kunagi sellise vaatenurga leida.
Eks see võtabki aega, see ei tulnud üleöö. Nende kolme aasta jooksul, kui ma võrkpalli ei mänginud, õppisin tundma, mis on oluline ja mis minu jaoks hea on. Kui ma praegu tunnen, et miski käib vastu mu eetikat või keegi käitub ebainimlikult, mida juhtub võrkpallis ja spordis liiga tihti, siis ma ei vaiki. Ma ei ütle, et olen tugev ja ajan oma asja edasi. Pigem mõtlen läbi, et mis mind häirib ja ega ma üle ei reageeri. Ja kui on tõsine probleem, siis räägin inimestega otse.
Ka siin, enne jõuluvaheaega, kirjutasin klubi presidendile ja kutsusin ta kohvile, et tema käitumine läbi rääkida. See, kuidas ta korduvalt käitunud oli, polnud aktsepteeritav. Ma ei läinud näpuga näitama ja õpetama, vaid tahtsin aru saada ja respektiga rääkida. Mul on ikkagi nende inimeste vastu tohutu respekt. Tahtsin märku anda, et kuidas mina ja tiim seda olukorda nägime. Tundsin, et see oli ka tiimile kahjulik – tahtsime ju mõlemad, et meie tiimil asjad õnnestuksid. Ja vestlus läks väga hästi! Ta oli tänulik, et rääkima läksin ja rohkem pole taolisi intsidente ette tulnud.
Hästi palju ongi kommunikatsiooni taga. Kui ma ei ole millegagi rahul, siis ma üritan rahuliku lahenduse leida. Olukordi saab koos lahendada ja sealt saab koos edasi minna. Tunnen, et see on ka aidanud mul ka ennast vabamalt tunda, sest ma ei lase ennast ja teisi ära kasutada.
Kas peale tänavust Kreeka kogemust näeksid end ka järgmisel hooajal mõnele välislepingule alla kirjutamas?
Ma arvan küll, kuigi kunagi ei saa kindel olla. Kui midagi adekvaatset ei tule, mis pole mu arvates aega ja energiat väärt, siis kaalun muid variante.
Niikaua, kui keha, vaim ja meel lubavad, siis võiks ju edasi mängida. Tegin oma pausi ka juba ära. Praegu tunnen, et jaksu on. Olen positiivselt üllatunud oma taseme suhtes. Aga sinna alla on suure tööga see tervis ehitatud ka. Olen oma tiimis kõige tervem inimene, kuigi olen kõige vanem!
Naudin seda elu ja väikesed draamad pole siin mind morjendanud. Mul on olnud ka võimalus oma kunstiasjade kallal töötada. Olen oma valikuga väga rahul, et sel aastal otsustasin taas mängima tulla.
Kas sa millestki võrkpalli osas unistad ka?
Ma võtan päeva korraga, järgmine asi on homne mäng. (Naerab.) Kõik see ehitab tuleviku üles ja kui piisavalt hästi esinen, siis loodetavasti saan ka järgmiseks hooajaks normaalseid variante. Aga see pole täielikult minust sõltuv ka.
Kunagi oli mul rohkem unistuste kohti. Mis mind praegu kutsub, on Aasia – just kultuuri ja tervikliku kogemuse pärast. Mitte see, et tahaksin tingimata kuskil täielikul tipptasemel võrkpalli mängida, või mõne konkreetse linna võistkonnas. Ja see Aasia pole mul ka kinnisidee. Kui juhtub selline variant, oleks väga äge; kui ei, siis ei, mis seal ikka. Vaatan neid võimalusi, mis suudan endale ette mängida, ja siis saan otsuse teha.
Väga suur osa on just sellel tasakaalul, et saaks ka normaalset elu väljaspool võrkpalli nautida. Ma olen juba piisavalt palju mänginud väikestes külades, kus pole midagi muud teha ja peabki ainult seal võrkpalli sees olema. See võib päris kurnavaks saada.
Tuleme Kreekast Eesti rahvuskoondise juurde. Mis mõtetega sa koondise kevadele vastu lähed ja mida sealt kõige enam ootad?
Kui ma päris aus olen, siis ma ootan häid trenne. Ma olen kogemuste peal väljas ja väga pikalt ette ei mõtle. Ootame muidugi ka koondisekutse kõigepealt ära. Seltskond on seal nii äge! Viimased kaks aastat olen treeninguid ja laagreid südamest nautinud. Pigem olengi põnevil, et saame oma asja teha ja vaadata, kuhu see meid viib.
Ma arvan, et meil on potentsiaali päris palju – nii staffi kui mängijate poolest. See on minu jaoks lihtsalt põnev. Võib-olla ei ole see minust väga sportlaslik, aga ma ei ole nii väga tulemustele orienteeritud, pigem protsessile. Ma olen seda meelt, et tulemused tulevad siis, kui olen oma töö ära teinud ja vaeva näinud. Olen igal juhul positiivselt meelestatud ja ootuslik, et mis saama hakkab.
