Eesti võrkpallikoondise nurgaründaja Karli Allik jätkab karjääri Rumeenia kõrgliigaklubis Bukaresti Steaua. Tegu on uue ja huvitava väljakutsega, ütleb 21-aastane saarlane esmamulje põhjal.
Bukaresti Steaua osaleb lisaks Rumeenia meistri- ja karikavõistlustele ka tugevuselt kolmandas eurosarjas ehk Challenger Cupil, kus avaringis ollakse vabad.
Võrkpall24 tegi Allikuga värske uudise valguses intervjuu, kus võttis lühidalt kokku lõppenud klubi- ja koondisehooaja ning vaatas tulevikku.
Karli, õnnitlused uue koduklubi leidmise puhul! Tegelikult oled vist päris kaua juba Bukarestis olnud?
Jah, ka ma ise poleks arvanud, et see protsess nii kaua aega võtab. Olen Rumeenias juba kaks nädalat olnud ja allkirjastasin lepingu ammu ära. Tegu on armee spordiklubiga ja kui ma õigesti aru sain, siis pidid kõigi teiste spordialade juhid samuti paberile allkirja panema. Ja spordialasid on siin 36. Kuna klubi rahastab riik, siis käivad asjad ilmselt veidi teistmoodi kui tavaklubides.
Kas Eesti koondise rumeenlasest peatreeneril Gheorghe Cretul on sinu üleminekus oma roll?
Kui Bukaresti variant tekkis, võtsin esimese asjana ühendust Gianniga. Ta kinnitas, et klubi peatreener Bogdan Tanase on heal tasemel ja mul tasub võimalusest kinni hakata.
Oli sul teisi variante veel?
Kevadel, vahetult pärast hooaja lõppu, võtsid ühendust mitmed Saksamaa kõrgliiga keskmikud, aga tol hetkel ei soovinud ma veel lepingut allkirjastada. Lootsin, et koondisesuvega võin veel paremates klubides huvi tekitada.
Kuidas Saksamaa-hooajale tagasi vaatad? Ühtpidi murdsid end kiirelt põhikoosseisu, teisalt play-off’is jäid äkitselt varumeheks.
Ma ei tahaks sellest väga pikalt rääkida, aga tundus, et juhtkond istus peatreenerile pähe. Nemad otsustasid, kes peaks mängima ja kes mitte (tähtsates mängudes naases algrivistusse endine Saksamaa koondislane Dirk Westphal – toim.).
Mida Saksamaalt kõige eredamalt mäletama jääd?
Eelkõige kindlasti atmosfääri. Mängisime kõik kohtumised täissaali ees. Rumeenias ilmselt sellist asja pole.
Suve teiseks pooleks ehk EM-valikturniiri mängudeks sind koondisse ei kaasatud. Selle asemel anti võimalus kahele debütandile – Stefan Kaibald ja Albert Hurt. Kuidas sellise uudise vastu võtsid?
Eks ma üritasin treenerite valikuid mõista. Pean kannatlik olema ja tööd tegema, küll tuleb ka minu aeg. Olen selles täiesti kindel.
Tuleme tagasi Rumeenia ja Bukaresti Steaua juurde. Millise mulje klubi esimeste nädalate jooksul on jätnud?
Siiani on küll väga sümpaatne mulje. Näiteks Dürenis polnud meil eraldi jõusaalitreenerit, aga siin on ta olemas. Tänu sellele on ettevalmistusperiood ka väga raske ja tõhus olnud. Ka peatreener Tanase tundub sümpaatne. Tal on sarnased arusaamad võrkpallist nagu Giannil ja mulle see sobib. Siiani oleme väga hästi läbi saanud.
Väga huvitav on aga kõik muu. Kuna tegu on armee spordiklubiga, siis näiteks söömas käime sõjaväeosas koos sõjaväelastega. Et Bukaresti teine suurklubi Dünamo kuulub politseile, on meid ees ootamas tulised duellid.
Milline on treeningute tase?
Trennid pole päris nii tugevad nagu koondises. Vahe on ilmselge. Aga iga trenniga muutub mäng sujuvamaks.
Kas sind palgati meeskonda kindlaks põhimeheks või pead kellegagi konkureerima koha eest päikese all?
Ma ei ole küll selline vend, kes ütleb, et on teistest üle, aga praegu tundub küll, et olen põhimeheks võetud. Meil on väga kirju seltskond siin. Kaks brasiillast, üks Austria, Ungari ja Hollandi koondislane ning poolakas. Nurgaründajate duos peaksin mina olema pigem vastuvõtu suunitlusega ja ungarlane David Csanad ründavam pool.
Ja eesmärk saab ilmselt olla vaid üks – meistritiitel?
Jah, nii on.
