fbpx
Close

INTERVJUU | Karolina Kibbermann: ei suuda siiani uskuda, et jagan platsi naistega, kellele vaatan alt üles

Reijo Mälton
Karolina Kibbermann eilses kohtumises algkoosseisus väljakule jooksmas. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Eesti rahvusnaiskond peab selle suve viimased mängud, kui kohtub sel nädalal Paides E-piima spordihoones kolmel korral Läti kolleegidega. Eile saavutati 3:0 (25:21, 25:21, 25:18) võit. Mängiti ka lisageim, mis kuulus lõunanaabritele tulemusega 25:20. 

Meie naiskonna poolel alustas matši algkoosseisus Julija Mõnnakmäe haigestumise tõttu kõigest 18-aastane sidemängija Karolina Kibbermann, kes jagas kaaslastele sööte ette sisuliselt kogu kohtumise ja tõi selle ajaga 2 punkti (-1).

Võrkpall24 võttis mõni minut pärast mängu Audentese kasvandikult nööbist kinni ja uuris koondisesuve, enesearengu ja mõistagi mängu kohta.

Karolina, see oli sinu esimene täismäng rahvusnaiskonna eest ja kohe tuli ka võit. Pole paha!

Jaa! See, et me täna (eile – toim.) võitsime, tõstab kindlasti enesekindlust.

Kas jalg värises enne kohtumist kõvasti?

Närv oli tõesti suur. See oli esimene kord, kui ma tõsisemalt platsile astusin. Tegelikult polnud ma üldse valmis selleks, et ma sõpruskohtumistes algkoosseisu pääsen. (Naerab.) Kapten luges enne mängu kõigile sõnad peale, et mind tuleb toetada ja teised peavad mõnevõrra rohkem tööd tegema.

Saali oli kogunenud üpriski palju publikut. Kas see pani suuremad pinged peale?

Absoluutselt! Kõik minu treenerid, kes mind juhendanud on, olid kohal ning järgnevatel päevadel tuleb ka minu pere mänge vaatama, mis lisab veelgi rohkem pingeid.

Tundus, et mida mäng edasi, seda kindlamaks sa muutusid.

Esimestel tõstetel oli värin sees, kuid see läks üle ja sain aru, kui toetavad kõik on. Samuti peatreener (Lorenzo Micelli – toim.) rahustas mind platsi kõrval. Mõistsin, et mind on põhjusega koondisse võetud ning see võttis suuremad pinged maha ja olin julgem.

Mis teile võidu tõi?

Ma arvan, et me suutsime järgida peatreeneri juhiseid ja mänguplaanist kinnipidamine oli võidu võti.

Milline tunne on jagada platsi Kertu Laagi, Kristiine Miileni, Anu Ennoki ja teistega, kes on Euroopas endale nime juba teinud?

(Naerab.) Ma ei suuda siiani uskuda, et jagan platsi naistega, kellele vaatan alt üles. See pole mulle veel kohale jõudnud. Nad on minu jaoks iidolid, keda olin varem ainult televiisori vahendusel näinud. Lihtsalt ülilahe on nendega koos mängida.

Mida sulle siiani tänavune koondisesuvi andnud on?

Enesekindlust on tulnud palju juurde. Olen saanud väga palju kasulikku infot, sest varem pole ma välismaalasest treeneriga kokku puutunud. See kõik on olnud üüratult lahe kogemus.

Kui palju sind Julija aidanud on?

Tohutult palju. Klubihooajal oli Julija Audenteses abitreener ja seal õpetas ta tehniliselt nii mind kui ka Helenat (Loos). Ta kirjutas mulle enne mängu ja ütles, et toetab mind isegi siis, kui ta platsi kõrval olla ei saa. Samas Lorenzo on andnud täpselt selliseid õpetusi, mis veel puudu on olnud, et tõsted paremad oleksid. Nad mõlemad on minu arengule meeletult kaasa aidanud.

Millises elemendis sa ise kõige suuremat arengut oled täheldanud?

Tegelikult on Lorenzo kõik elemendid minuga ükshaaval lahti võtnud. Ta on parandanud minu servi, kaitset, blokki ja loomulikult tõstete täpsust. Ma ise tunnen, et raskete pallide tõstmine väljaku sügavusest ja pikkadelt vahemaadelt on korralikult arenenud.

Milles näed puudujääke?

Tõstete jagamine pikkadel pallivahetustel. Ma ei julge veel igast asendist tõsteid laiali jagada. Lähen pigem kindla peale välja ja just selles osas tahaksin veel areneda, kuid see tuleb kindlasti kogemusega.

Iseloomusta mõne sõnaga peatreenerit.

Ta on väga heal tasemel treener ja teab, millal nalja teha ja millal mitte. Tal on kindlad eesmärgid ja ootab, et naiskond platsil nendest kinni peaks.

Alati on räägitud, et naiskonnas valitseb suurepärane sisekliima. Kas kinnitad?

Kinnitan! Kogu punt on väga kokkuhoidev ja vahva. Üks teeb rohkem nalja kui teine ja palliplatsil toetavad kõik üksteist. Kui vaja, oskavad kõik asja tõsiselt võtta. On vapustav veeta suve nii toredate inimestega ja nendest laagritest jäävad ainult head mälestused.

Kas sa ise uskusid, et võid nii noorelt A-koondisse pääseda?

Absoluutselt mitte. Juba see, et ma eelmine aasta kandidaatide hulgas olin, oli väga suur üllatus. Olen võrkpalliga ainult 4 aastat tegelenud. Sel aastal olin ma veel rohkem üllatunud, kui kuulsin, et Kaisa Bahmatšev ei võta laagritest osa ja Julija kõrval pole kedagi tulemas peale minu ja Helena. Uskumatu, et see kõik nii kiiresti on juhtunud.

Ning lõpetuseks: kus sa näed ennast viie aasta pärast?

Oleks väga tore, kui saaksin endiselt oma riiki esindada ja anda oma panuse naiskonna mängudes. Tõenäoliselt täiskohaga profisportlane ma sellel ajal veel ei ole, sest tegelikult tahaksin ka ülikooli minna. Pole vahet, kas Eestisse või välismaale – seega võrkpalli mängiksin kooli kõrvalt.

Loe ka: INTERVJUU | 16-aastaselt arenguhüppe teinud sidemängija: mul on Mõnnakmäelt palju õppida

scroll to top