Eesti võrkpallikoondise 21. sajandi üks pikaaegsemaid ja olulisemaid liikmeid, nurgaründaja Keith Pupart andis Võrkpall24.ee’le enne eesseisvat klubihooaega intervjuu, kus kinnitas, et pikk suvi kulus vaimule ja kehale marjaks ära.
33-aastane saarlane siirdus kahe hooaja vahel Poola kõrgliigaklubist Lubini Cuprumist Belgia parimasse meeskonda Maaseiki Greenyardi (varasem Noliko), mille ridades avaneb tal lõpuks võimalus täita üks unistusi ehk mängida maailma tugevaimas sarjas – Meistrite liigas. Sama klubi põhikoosseisu peaksid kõigi eelduste kohaselt kuuluma uuel hooajal ka temporündajad Timo Tammemaa ja Andri Aganits.
Usutluses peatusime aga mõistagi ka koondisel, sest viimasel kahel aastal on Pupart jäänud lahkhelide tõttu rahvusmeeskonnast eemale. Nagu selgub, pole sugugi välistatud tema koondisse naasmine, ent selleks tuleb jõuda peatreener Gheorghe Cretuga mõlemat osapoolt rahuldava kokkuleppeni.
Keith, oled varasemalt mänginud välismaal Prantsusmaal ja Poolas. Mille poolest Belgia esmamulje põhjal neist erineb?
Nii Prantsusmaal kui Poolas oli alati inglise keel inimeste jaoks probleemiks, Belgias räägivad aga kõik head inglise keelt. Isegi meeskonna ametnike ja taustajõududega suhtlemisel pole mingit probleemi – kõik saavad aru. See on kindlasti esmamulje poolest kõige rohkem silma torganud, sest võrkpall on suures plaanis ühesugune igal pool.
Mida olete treeningutel seni teinud?
Praeguseks oleme poolteist nädalat koos treeninud. Eks hetkel ole veel selline hooajaeelne värk, kuigi tegelikult pall pandi mängu juba esimeses trennis. Minu jaoks on üllatav, et esimesed treeningmängud peame juba septembri alguses, kuigi hooaeg ise algab alles oktoobris. Varasemates koduklubides pole kordagi nii vara sõprusmänge pidama hakatud. Peatreener, britt Joel Banks on jätnud alguse põhjal kokkuvõttes normaalse mulje. Ta on hästi jutukas kuju.
Mullu jäi Maaseiki Meistrite liigas kuue parema seast lahutama vaid üks kuldne geim. Kas meeskonna komplekteeritavust vaadates on võimalik mullust edu korrata?
Seda on raske veel öelda, sest neli eeldatavat põhimeest pole koondistest klubi juurde veel jõudnud. Ma arvan, et nõrgemaks pole meeskond küll jäänud.
Kellega sa nurgaründaja positsioonil koha eest väljakul asud võitlema?
Üks neist on hollandlane Jelte Maan, kes on Maaseikis mänginud juba kümme aastat. Ta on seetõttu siin juba nagu oma mees. Ja teine eeldatav põhikoosseisu kandidaat on Seppe Baetens, kes on mänginud ka Belgia koondises. Meie kolmekesi peame kaks kohta omavahel ilmselt ära jagama.
Mitu leegionäri meeskonnas mängima hakkab?
Lisaks minule, Timole ja Andrile veel juba mainitud Jelte Maan, Kanada-Poola diagonaal Robert Woijik ja üks Kanada sidemängija.
Kas seda nalja on juba tehtud, et Maaseikist saab pooleldi Eesti klubi?
(Muigab.) Jah, on teemaks tulnud küll.
Kui kevadel sinuga viimati rääkisin, ütlesid, et 33 eluaastat veel endast kuidagi märku ei anna ja tunned end pigem 25-aastasena. Kas nüüd, mil seljataha on jäänud ka vaba suvi, tunned end veel nooremana?
(Naerab.) Jah, nüüd ütleksin enesetunde põhjal vanuseks 21! Nii on täitsa hea võrkpalli mängida, kui saab terve suve vaimselt ja füüsiliselt patareisid laadida. Nii lähed ka koduklubi juurde tagasi värskena.
Kui veidi tõsisemalt jätkata, siis kas 33-aastaselt on võrkpalluril võimalik veel paremaks saada?
Mina küll ei usu, et sein oleks ette tulnud. Igalt poolt annab veel nokitseda. Tuleb kuulata oma keha ja sellele vastavalt tegutseda. Usun, et ma pole viimast sõna veel öelnud.
Tõsi, päris ilma võrkpallita ei suutnud sa suvel ikkagi olla. Pärnumaa rannavolle etapil sinule ja Kristjan Jürimale vastast ei leidunud.
See oli selline meelelahutuslik värk, mis samaaegselt hoidis ka vormis. Mis ma seal kodus ikka kogu aeg passin, liigutada tahaks ka vahepeal. Sel suvel võtsin Pärnu ette, eks vaatab, mis järgmisel suvel saama hakkab.
Sinuga intervjuud tehes ei pääse kuidagi üle ega ümber koondiseteemadest. Kuuldavasti sattusid suvel peatreener Gheorghe Cretuga kokku kaubanduskeskuses?
Tuli välja nii tõesti. Sattusime ühel ajal Ülemiste keskuse Sportlandi. Vaatasin seal parasjagu jalanõusid ja äkki nägin enda kõrval Cretut.
Mida sellisest kokkusattumisest järeldada. Saatus?
(Muigab.) Ei teagi. Ju siis vaatasime samu jalatseid.
Millest te rääkisite?
Eks me ajasime rohkem niisama juttu. Riius me pole. Rääkisime erinevatest asjadest, aga mingeid kokkuleppeid ei teinud.
Võrkpallisõbrad, mina nende hulgas, ootavad ja loodavad sinu koondisse naasmist. Kas see võiks saada teoks juba talvel, kui mängime Lätiga?
Ma arvan, et sellel poleks mõtet.
Aga järgmisel suvel?
Siin on jälle see teema, et kõik oleneb kokkulepetest. Ma ei ole huvitatud seda ülipikka koondisekarusselli kaasa tegema. Kui Cretu on piirangutega nõus, siis võime asja arutada.
Ehk siis sina oleksid nõus kaasa tegema suve teise poole, mil mängitakse EM-finaalturniiril?
Näiteks sedasi, jah. Aga sellest on veel vara rääkida, sest vahepeal ootab ees pikk klubihooaeg.
