fbpx
Close

INTERVJUU | Kert Toobal finaalturniiri edasilükkamisest, alternatiividest, üllatusest ja närvirakkudest

Karl Rinaldo
Kert Toobal (paremal) ja Tartu Bigbanki meeskond. | Foto: Riina Vals/SK Duo

Tartu Bigbanki kapten Kert Toobal (40) tunneb üle pikkade aastate taas kodumaal mängides end hästi ja ütleb, et taaralinna meeskonna stabiilselt head esitused on tedagi üllatanud.

Eesti koondise rekordinternatsionaal rääkis kolmapäeva õhtupoolikul Võrkpall24’le nii levivast koroonaviirusest, tähtsate mängude edasilükkamisest, Tartu meeskonna rõõmudest ja muredest kui ka isiklikust hetkeseisust. Nagu ikka, suhtub kogenud sidemängija elu poolt pakutavatesse seiklustesse ja väljakutsetesse rahulikult.

Kert, kuidas sina võtsid täna vastu uudise, et Kuressaares sel nädalavahetusel võrkpalli ei mängita?

See tundub mõistlik otsus. Midagi pole teha, vahel peab olukorda lihtsalt aktsepteerida. Kui nii on hetkel mõistlikum teha, siis nii ongi. Meil pole mõtet võtta riski või vastutust, et asi, nui neljaks, ära teha. Peame aru saama, et see on kõigest sport. Neid mänge saab mängida ka hiljem ja ükskõik millises vormis. Primaarne on see, et inimesed terveks jääksid. Praegu on muidugi mõnes mõttes viirus meist suhteliselt kaugel ja tegu pole ju ka kõige ohtlikuma haigusega, aga pigem on mõistlik riske vältida.

Kas kinniste uste taga mängimine oleks sinu hinnangul mõeldav variant või poleks publikuta tiitlivõitja selgitamine õige?

Eks alati ole erinevad alternatiivid. Küsimus on selles, keda me rohkem kardame – kas publikut, kes on meist teatud maad eemal, või Saaremaa meeskonda, kus võib olla mõni mängija, kes on nakatunud. Senikaua, kuni on mingi oht olemas, on mõistlikum kogu asja vältida. Minu loogika ütleb vähemalt nii. Saaremaa on põhiturniiri võiduga finaalturniiri võõrustamise välja teeninud ja nüüd on küsimus, kas me peaksime vägisi korraldama turniiri mujal. Jah, näiteks Tartu oleks nõus aitama, aga kui reede lõunaks näiteks selgub, et ei tohigi midagi enam korraldada, siis tundub mõistlikum juba praegu pidurit tõmmata. Aga kinniste uste taga mängimisest – see oleks teistsugune kogemus. Teleri vahendusel saaksid võrkpallisõbrad küll mängud nähtud, aga ma pigem ei pooldaks seda varianti.

Koroonaviiruse levik on Hiina koldepiirkondades kuuldavasti küll pidama saadud, ent Euroopas haigestunute arv üha kasvab. Edasilükkamine ei pruugi tuua tulu.

Jah, ka Prantsusmaal tuli näiteks teade, et karikavõistluste otsustavad mängud on lükatud maikuusse. Nüüd võib tekkida olukord, kus mõni võistkond, kes langeb meistrivõistlustel varakult konkurentsist, peab poolteist kuud tuimalt trenni tegema, et karikamängudeks valmistuda. Ega see olukord pole kellegi jaoks mugav.

Millised variandid on veel probleemi lahendada?

Maikuus tulevad noortevõistlused peale, seetõttu on meil raske uut ja head aega leida. Variant oleks näiteks Eesti meistrivõistluste poolfinaalseeria ja finaalseeria pidada lühemalt kui kolme ja nelja mängu võiduni. Aga samas, nagu sa ütlesid, Euroopas on viiruse levik alles tõusuteel ja ma ei näe, et see võiks lähiajal vähenema hakata. Pigem võiks olukorda ennetada ja mingid asjad paarist nädalast kuni kuu ajani ootele panna. Eks need asjad liiguvad igal pool samas suunas (ärajäämisteni – toim.). Mis me ikka üritame teistsugused olla.

Tuleme nüüd võrkpallimängu juurde. Kuidas sa teie ootamatult põneva veerandfinaalseeria TalTechiga kokku võtad?

Kui vaadata, et me mängisime TalTechiga tänavu kaheksal korral ja ühe kaotasime, siis see väga suur üllatus justkui pole. Lihtsalt ajastus oli kõigist võimalikest variantidest halvim. Panime iseend korraliku pinge alla ja olukord oli ärev. Kui aga üleüldiselt hooaega vaadata, siis oleme üle ootuste stabiilselt ja hästi mänginud. Veerandfinaalseeria avamängu kaotus TalTechi vastu oli meie esimene tõeliselt halb kaotus. Aga kui seeria nüüd kokku võtta, siis see võib-olla isegi kasvatas iseloomu ja paksu nahka. Kui edukalt olukorrast välja poleks tulnud, siis oleksime järelikult ise kehvad olnud.

Mida TalTech hästi tegi?

Minul oli mängijana natuke sarnane tunne nagu sügisel TalTechiga esimest korda mängides. Siis olid nad samamoodi energilised ja mängisid meeskondlikult hästi. Vahepeal nad aga seda enam teha ei suutnud. Küsimus ongi selles, et miks ei suutnud. Järelikult neil sellist stabiilsust veel pole.

Mis teil endil avamängus viltu läks?

Eks meil oli selge, et oleme sisuliselt kogu tänavuse hooaja mänginud kahe temporündajaga (Kevin Soo ja Alex Saaremaa – toim.), mis pole nende koormust arvestades väga normaalne. Täpselt tolle avamängu eel jäid nii Kevin kui ka Alex haigeks. Võib-olla tuli neile signaal kehalt, et Mihkel (Tanila) hakkab terveks saama ja nüüd võib natuke rahulikumalt võtta. Ütlen veelkord: tegelikult oleme me minu arusaamist mööda mänginud ülistabiilse hooaja. Ma ei uskunud, et me nii puhtalt põhiturniiri läbi tuleme. Ja see, et me nii palju võite saime… Ma ei ütleks, et me oma vastastest alati rohkem võitu väärisime. Aga ju siis oli meil stabiilsus. Ja kui rääkida sellest, mis läks TalTechi vastu viltu, siis me kaotasime kõik kolm väga tasavägist geimi kahe punktiga. See tekitas meeskonnas veidi ärevust, kuna olime kogu hooaja suutnud taolisi tasavägiseid geime pigem enda poole kallutada. Aga ma loodan, et järsku me õppisime sellest midagi ja oleme edaspidi paremad. Saime signaali, et me ei pea ega saagi alati kõiki geimilõppe võita.

Juba hooaja hakul sai räägitud, et oled sattunud tänavu väga huvitavasse meeskonda. Peatreener aus ja otsekohene Andrei Ojamets, abitreener Euroopa tippklubidest tulnud Alar Rikberg, mängijatena ümber talendikad noored ja vanameister Rait Rikberg. On see kooslus ka tegelikkuses nii huvitavaks kujunenud?

Eks ta on võib-olla välja paistnud parem kui treeningutel nähtu ja kogetu vahepeal ütleb. Ütleme nii, et omajagu närvirakke on kindlasti see hooaeg võtnud – mitte minult, aga treeneritelt. Meie trump on kindlasti kolme võrdsel tasemel nurgaründaja olemasolu – selles olen ma täiesti kindel. Kui meil oleks olnud kaks samal tasemel meest ja üks kehvem, siis võinuks me põhiturniiri lõpetada tabeli keskel. Näiteks Stefan (Kaibald), kes oli eelmisel hooajal palju vigastatud, on nüüd saanud suhteliselt võrdselt Märdi (Tammearu) ja Albertiga (Hurt) mängida. Ja Märt on saanud vahepeal diagonaalis mängida. Lisaks sai Märt ära põdeda oma noortevõistluste koormused, kuna meil oli vahetus tema kohale võtta.

Statistika põhjal on särav mängija olnud ka Alex Saaremaa. Selles ka keegi kahtle. Renee Teppan helistas just mõned nädalad tagasi ja küsis, et kuidas, kurat, me selle mehe mängima oleme saanud. Alexit tulebki kiita, ta on mängudes palju paremini hakkama saanud kui trennides (Naerab.). Trennides on olnud raskem. Olen seda meelt, et teistes meeskondades poleks ta ilmselt sedasi särama löönud. Ta sai lihtsalt Mihkli asemel oma võimaluse ja kasutas selle hästi ära.

Sa mainisid, et teie puhul on olnud tähtis kolme heal tasemel nurgaründaja olemasolu. Kas siit võib järeldada, et kui nurgamehed poleks suutnud suuremaid tervisehädasid vältida, võiksite olla hetkel ehk isegi sama kehvas seisus nagu Pärnu?

Me oleme kestnud selle hooaja kuidagi ära siiani, aga see on ka küsimus, et miks? Kas see on olnud puhas õnn või oleme mingeid asju paremini teinud. Meeskonna sees on tegelikult kindlasti hädasid rohkem kui inimestele välja paistab. Näiteks enne karikafinaali oli hetk, kus me lõpetasime trenni tunni aja pealt ära, kuna polnud lihtsalt mängijaid piisavalt. Ka enne esimest play-off’i mängu TalTechiga oli täpselt sama olukord. Aga see ongi meeskonnamäng ja eks osad peavad siis endast andma rohkem ja mõni on lihtsalt protsessi käigus veidi kangem. Kokkuvõttes on see kooslus olnud selline, kus üksteist on sedasi piisavalt täiendatud, et kõik on rahul. Lihtsalt Tanilal oli ebaõnne – ta on vist tänavu kõigi teiste meeste vigastused enda kaela saanud.

Kuidas sinu ja treenerite koostöö klapib?

Mina olen siin ikka täiesti tavaline mängija. Andrei ja Alar töötavad koos hästi ning täiendavad teinteist. Nad räägivad enne mänge asjad omavahel läbi ja kui tekivadki erinevad arusaamad, siis neil pole probleemi seda välja öelda. Selline mudel töötab hästi. Ka mängijad tunnevad, et asi toimib ja pole nii, et üks mees räägib üht ja teine teist juttu.

Kuidas su enda tervis vastu on pidanud? Kuuldavasti teed pidevalt erinevaid lisaprotseduure, et 40-aastast keha töökorras hoida.

Eks see ole tavaline profülaktika, et enda kallal tuleb vaeva näha, aga midagi dramaatilist pole. (Naerab.) Tundub, et olen väga terve… Või siis lihtsalt virisen vähem kui mõned.

Ja ajastad vormi oma karjääri ei-tea-mitmendaks koondisesuveks?

Ma olen pigem üritanud sedasi talitada, et suuri tõuse ja mõõne ei esineks. Olen pigem stabiilse tasemega, sest ega tähti enam taevast alla ei too niikuinii (Muigab.).

Kas Markkus Keele korralik hooaeg Belgia hetke esiklubis Aalsti Lindemansis on sulle samuti rõõmu pakkunud? Tema mänge, tõsi, väga näha pole vist võimalik olnud siinmail.

Vot, see ongi küsimus. Kuna ma pole oma silmaga teda mängimas näinud Belgias, siis on raske ka pikemalt kommenteerida. Alati on hea, kui sellises eas mängija saaks kogu aeg platsil olla ja mängida. Samas, kuna meeskond on Belgias tipus, siis annab see võimalusi treeneritele vahetusi teha. Markkus on sellises vanuses, kus mängija peabki paremaks minema. Eks igapäevane keskkond, kus ta on, on see, mis annab impulsi, et ta saab juurde ka enesekindlust. Aga kuidas tal kellegagi koondises koos mängimine sobima hakkab, see selgub siis, kui kõik mehed on jälle uuesti kokku saanud.

Kert Toobal. | Foto: Riina Vals/SK Duo
scroll to top