fbpx
Close

INTERVJUU | Kevin Saar: kas mängijat arendab rohkem see, kui ta saab mängus 12 või 50 tõstet?

Karl Rinaldo
Kevin Saar koos Läti koondise sidemängija Janis Jansoniga (vasakul) Küprost avastamas. | Foto: erakogu

Küprose kõrgliiga on tänavu olnud Eesti võrkpallisõprade jaoks kõrgendatud tähelepanu all, sest ajal, mil mitmed meie koondislased naasid kodumaale, siirdusid suisa kaks eestlast – Kevin Saar ja Taavi Nõmmistu – sellesse vähem kui miljoni elanikuga saareriiki leiba teenima.

Eestis kuue aasta jooksul nii Võrut, Rakveret kui ka Pärnut esindanud Saarel on käsil kolmas välishooaeg. Kui 2018. aasta sügisel siirdus ta Šveitsi meeskonda Luzerni ja mullu mängis Prantsusmaa esiliigas Saint-Quentin’ võistkonnas, siis tänavu on tema koduklubiks Küprose hetke kuues meeskond Nicosia APOEL.

25-aastane Saar ütleb, et kuigi pealinnas merd pole, ei saa eluolu üle lõunamaal nuriseda. Saarlane püüab järjekordsest välishooajast võtta maksimumi ja usub, et on paari kuu jooksul hoolimata klubi võrdlemisi kehvast üldtasemest isiklikus arengus väikese sammu edasi teinud.

Kevin, alustame kõige olulisemast ehk tasemest. Kas Küprose liiga on võrreldes Eestiga tugevam või nõrgem?

Kindlasti nõrgem. See on kindel. Mis teeb Küprose liiga taseme lahjaks, on kohalikud mängijad. Sellest aastast tohib olla igas võistkonnas vaid kaks leegionäri ja need võetakse reeglina päris tugevad. Siit leiab Saksamaa, Prantsusmaa, Kreeka ja Poola kõrgliigas mänginud mehi. Näiteks üks Kreeka liiga diagonaalründaja teeb meil trenni ja liitub varsti ilmselt ka ametlikult meeskonnaga, kuna tal on Küprose pass ja ta ei lähe välismaalasena kirja.

Küprose tugevamad meeskonnad seega meie tippudele vastu ei saaks?

Ei saaks. Tallinna Selver, Saaremaa ja Tartu Bigbank oleks neist kindlalt üle.

Kas seda kõike arvesse võttes oled sa ikkagi rahul, et tänavu Küprosele siirdusid?

Jah, eks see ole kahe otsaga asi. Eestis poleks ma leidnud võistkonda, kus ma oleksin olnud kindel võistkonna liider. Samas selle võrra oleks mul Eestis ilmselt ka lihtsam olnud äkki. Küprosel keskenduvad kõik vastased just minu blokeerimisele, teistele rõhku ei panda. See on minu jaoks täiesti uus kogemus, et kahene blokk on kogu aeg ees. Sedasi on üpris raske punkte tuua, aga olen väga rahul, kui suudan ikkagi näidata rünnakuprotsenti, mis on üle 50. Eile (möödunud nädalavahetusel – toim.) oli see isegi 61. Sellised mängud tõstavad enesekindlust ja kinnitavad, et saaksin tõenäoliselt hakkama ka Eestis, kus blokk mind nii palju ei jälgiks, sest ka ümber oleksid korralikud mängijad.

Samas paistab, et sul pole Küprosel ka kõige tugevam blokk vastas.

Tooksin siin kohe vastuväite, et minu vastas on blokis reeglina välismaalt hangitud diagonaalründajad. Näiteks viimases mängus tegutsesin 41-aastase ja 203-sentimeetrise brasiillase Rodolpho vastu, kes on tõeline elajas ja keda me nimetame oma võistkonnas “The Rock”.

APOEL-is mängib tänavu kümmekond kohalikku meest ning kaks baltlast, sina ja Läti koondise sidemängija Janis Jansons. Ole hea, iseloomusta Jansonsit mõne sõnaga.

Ta on hästi jõuline sidemängija ja tahab ise teist puudet tihti lahendada, kuna on vasakukäeline. Jansons trikitab palju ja teeb võlts-liigutusi, et kedagi võrgu kohal tühjaks mängida. Samuti on tal metsik hüppelt serv. Järeleaitamistunde vajab Jansonsi kaitsemäng ja blokk. Samas viimases mängus kogus ta viis blokipunkti.

Toidukogused on Küprosel suured olenemata söögikohast, teavad ka Kevin Saar ja Janis Jansons juba. | Foto: erakogu

Olen aru saanud, et te suhtlete Jansonsiga ka vabal ajal küllalt palju.

See on juba seepärast nii, et meile anti kahe peale üks auto, kuna tal pole lube. Mina viin teda lõunat ja õhtut sööma. Ka korterid on meil väga lähestikku. Samuti vaatame koos Credit24 Meistriliiga mänge.

Kas ta on ikka nõus, et Eesti klubid mängivad Läti omadest paremini?

Jaa, ta saab aru küll sellest, aga vahel me vaidleme ikka erinevatel teemadel. Ta ütleb näiteks, et eestlased on väga aeglased. Mina jälle ütlen vastu, et lätlastel on kuus varvast. Sedasi me üksteist nöögime. Aga Pärnu mänge on eriti hea koos vaadata, sest seal mängib nii eestlasi kui ka lätlasi. Tõlgin talle ka kommentaatori poolt öeldut. Ta on Kristaps Platacsi ja Atvars Ozolinšiga igapäevane sõber ja nad mängivad PlayStationit koos. Ja meil on nii, et kui näiteks Pärnu mõne teise Eesti klubiga mängib, siis tema elab Pärnule ja mina teisele meeskonnale kaasa.

Mida Küpros muus osas pakub? Suure rõduga korter, lõõmav päike ja kõik muu ilus, mida meie, eestlased, siin pimedas Eesti sügises lõunamaalaste elu kohta eeldame?

Suur rõdu on küll, mis katab nii elu- kui ka magamistoa. Korter on kahetoaline. Aga kehv on see, et ilmad pole nii soojad enam: 14-16 kraadi ja päeval veidi üle 20. Kehv on just see, et korteris on küll radiaatorid, aga need ei tööta. Mõlemas toas on ka õhukonditsioneer, aga ikka on metsik niiskus ja kõik aknad on märjad. Eestlasena pole ma sellise asjaga harjunud. Klubi poolt on tagatud iga päev tasuta lõunasöök ja kolm korda nädalas tasuta õhtusöök. Endal kulusid väga palju seega pole. Kui natuke lõbutseda tahta, siis see ongi põhiline kulu.

Kui palju Küprosel trenni tehakse?

Meie teeme Jansonsiga kaks korda päevas. Teistel on esmaspäevast reedeni igal õhtul pallitrenn. Lisaks on kolm korda nädalas hommikuti lihtsamad servi ja vastuvõtu trennid. Meil vahetati hiljuti peatreenerit. Kui vana treeneriga olime hommikustes trennides reeglina mina ja Jansons kahekesi ning teised leidsid väga omapäraseid vabandusi, miks nad trenni tulla ei saa – näiteks üks ütles, et tal on koer haige -, siis pärast uue peatreeneri saabumist on hommikuti stabiilselt viis kuni seitse meest kohal olnud. Meie uus peatreener on 31-aastane Christoforos Charalambous. Ta saabus Kreeka liigast, kus oli abitreeneri rollis. Meil on ka seepärast üsna eriline klubi, et viis mängijat on sõjaväes ja pääsevad treeningutele vaid tänu klubi presidendi eriloale. Kui nemad on kohal, siis saame õhtustes trennides kokku 11-12 meest.

Kas võib öelda, et kohalike mängijate tase jääb meie meistriliiga ja esiliiga vahele?

Kui Eesti esiliigas tehakse kaks korda nädalas trenni, siis siin tehakse viis korda. Ja fanatid panevad veel jõusaalis juurde. Nad saavad palka 400-500 eurot ja naudivad seda asja. Liigast leiab ka Küprose koondislasi, kes saaksid Eesti meistriliigas hakkama küll, aga keskmise küproslase tase jääb ilmselt, jah, meie meistri- ja esiliiga vahele.

Kevin Saar. | Foto: Nicosia APOEL

Sa mängisid eelmistel hooaegadel Šveitsi kõrgliigas ja Prantsusmaa esiliigas. Kas palga osas tähendas Küprose liigasse siirdumine kärbet?

Ei, mina just võitsin rahaliselt selle üleminekuga, kuigi ma ei teinud otsust palga põhjal. Hakkasin Nicosia klubiga rääkima juuni alguses. Agent ütles mulle, et pane tähele, väga paljud mängijad jäävad koroona tõttu koju, sest ei leia välismaalt korralikku pakkumist. Ka meil läks ju sedasi Teppanite, Kollode ja Raadikutega. Tema soovitas mul Küprose klubi pakkumine vastu võtta ja ütles, et raske saab niikuinii olema, sest arvestada tuleb 50 tõstega mängus. Samas on nii suur tõstete arv olnud ikkagi kasulik, sest see karastab mind. Kui siin tuleb iga teine tõste mulle, siis Prantsusmaal oli meil 12 kutti, kes olid kõik tasemelt võrdsed. Vastane pidi kõigi ründajatega arvestama. Küprosel on mul raskem, aga samas ka nauditavam.

Nicosia APOEL paikneb üheksa meeskonna konkurentsis hetkel kuuendal kohal. Kas sa eeldad, et seis hakkab teie jaoks peagi muutuma?

Kõik kindlasti muutuma ei hakka, sest mängijate tase pole vastav. Huvitav on see, et me oleme kõikide võistkondade vastu vähemalt ühe geimi kätte saanud. Liiga tase on ühtlane. Kaks leegionäri ei suuda teha ühtegi võistkonda nii palju tugevamaks, et nad võidaks kõiki 3:0. Pealegi on Küprose koondislased laiali erinevat meeskondades. Aga ma arvan, et kui uus peatreener suudab võistkonnale 10-15 protsenti juurde anda, siis võiksime ka kõiki heal päeval võitma hakata.

Välismaal mängivatelt Eesti võrkpalluritelt on kombeks ka koondise kohta küsida. Sina oled alati otse välja öelnud, et tahaksid väga rahvusmeeskonda pääseda, kuid tänavu see ei õnnestunud.

Ma ei teagi… Ma ei oska vastata midagi selle koha pealt. Olen kuidagi tagaplaanile jäänud, jah. (Muigab.) Äkki jääb asi tehnika taha? Eks ma sel aastal ka ootasin, et äkki pääsen kasvõi laagrisse end näitama. Eestis ju ei teata täpselt, kui hästi või halvasti ma Prantsusmaal mängisin möödunud hooajal. Võiks võtta kasvõi kaheks nädalaks kõik välismaal mänginud mehed kokku ja vaadata üle, kuidas seis on. Ja kui ei kõlba, siis saab ju alati ära saata.

Samas tuleb tõdeda, et meil ongi hetkel nurgaründaja positsioonil väga kõva konkurents ja kõik soovijad ei pääse valikusse.

Jaa, sellega olen ma täiesti nõus. Annan endale aru, et Robert Täht ja Martti Juhkami ongi ees, aga ma ei usu, et me Karli Allikuga noorematest meestest maha jääme. Vahe on lihtsalt selles, et nemad mängivad meie oma treenerite silme all. Kui ma vaatan vahel meie noori Eesti klubide mängudes, siis mõtlen, et kas ma ise lahendaksin olukordi samamoodi? Pigem mitte.

Ometi ütleksin, et meie noored nurgamehed on perspektiivikad.

Seda küll, nad on perspektiivikad. Hea näide on see, et sa võid olla küll ebasõbralik inimene ja mitte meeldida kellelegi, aga kui oled platsil teistest pea jagu üle, siis ikka võetakse koondisse. Allikul on näiteks Saksamaal meeskonnas kõrval veel neli-viis meest, keda vastased peavad jälgima. See võib küll tunduda õigustusena – üritan end justkui välja vabandada -, aga minu vastu teevad vastased ilmselt palju rohkem eeltööd, sest kui nad suudaksid mind neutraliseerida, siis oleks ka võit kindel. Näiteks poleks ma viimases mängus 25 punkti toonud, polekski meil punktitoojat olnud, sest teine skoorija oli juba sidemängija Jansons 10 punktiga. Ma julgen väita, et kohati on Küprosel raskem kui Saksamaal, kus on rollid ühtlaselt jaotunud.

Mida sa järgmisel hooajal teha plaanid? Kas kaalud ka Eestisse naasmist?

Ma arvan, et Eestisse tulemist veel ei kaalu. Tahaks nautida seda välismaal olemist. Loodan end suruda täisprofessionaalsesse meeskonda, kus tehakse kaks korda päevas trenni.

Kui palju on Küprosel üksinda või kahekesi hommikuti saalis rassimine pärssinud arengut?

Tegelikult on kahekesi treenimine kõvasti kasuks tulnud. Treener servib ja mina võtsin lihtsalt tund aega järjest vastu. Ma arvan, et sellised trennid mõjuvad hästi. Ma pole tasemelt kindlasti kehvemaks jäänud, vaid just paremaks saanud. Koormus ja korduste arv on olnud suur. Samamoodi on huvitav mõelda, kas mängijat arendab rohkem see, kui ta saab mängus 12 tõstet ja lööb 6 maha, või see, kui ta saab 50 tõstet ja lööb 25 maha. Julgen väita, et teine variant on kasulikum. Minu jaoks on mängud tänu korduste arvule samuti justkui treeningute eest.

Lõpetuseks, kas sa oled üritanud ka liberost vennale Alari Saarele välismaalt klubi leida?

Olen klubidega rääkinud küll ja näiteks minu eelmise hooaja koduklubisse Saint-Quentin’sse oleks ta pääsenud, sest seal kohalikku liberot pole ja alati palgatakse välismaalane. Aga ma ei tahtnud Alarit saata sellise peatreeneri käe alla. Tahtsin säästa teda. Olen üritanud Alarit motiveerida, et ta pole nii kehva ja ebaosav, nagu räägitakse. Leian, et ta vääriks võimalust koondises end näidata. Ta on kõigi arvates suur töötegija. Miks siis ei võiks võimalust anda? Keegi ütles väga hästi, et kui Saaremaal mängib regulaarselt kaks liberot, siis miks ainult ühele neist anti koondises võimalus. Võiks ka teisele anda. Ma ei tea, mis selle taga on. Loodan, et Alari saab end ühel päeval koondises näidata.

Kevin Saar (nr 3) on ka Eesti koondisse kuulunud. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee
scroll to top