Tartu Ülikool/Bigbanki temporündaja Mari Arak kinnitab intervjuus Võrkpall24.ee’le, et võrkpallile pühendatud vaba aeg tasub end tänu saadud emotsioonidele kuhjaga ära.
Eesti meistritiitli kaitsmine pole 24-aastase Araku jaoks ilmselt kaugeltki kõige keerulisem operatsioon, mis ta elus läbi viima peab. Tegu on nimelt Tartu Ülikooli viienda kursuse arstitudengiga, kes jagab sarnaselt naiskonnakaaslastele Liis Noormetsale, Ingrid Kiiskile, Kadi Mägile ja Renate Pikale oma aega meditsiini ja võrkpalli vahel.
“Paljud arvavad, et arstiteaduskonnas õppimine on nii keeruline, et selle kõrvalt midagi muud teha ei jõua. Aga tegelikult pole see nii raske. See on samasugune kool nagu iga teinegi, õhtud on ikka vabad. Enda asi, kas õhtul käid trennis või loed raamatuid,” ütleb tumedapealine Arak ega maali pilti endast kui mingisugusest imeinimesest.
180-sentimeetrist Arakut ootab ees karjääri erilisim suvi, sest maikuus debüteerib ta Eesti koondises. “Hakkan esimest korda elus treenima kaks korda päevas ja saan teada, kuidas see tippsportlase elu siis tegelikult välja näeb,” muigab keskblokeerija.
Mari, kuivõrd eriline tänavune Eesti meistritiitel sinu jaoks on?
Võib-olla selles mõttes oli erilisem, et hooaja lõpp kujunes Balti liiga finaalis saadud kaotuse ja tasavägise Eesti meistrivõistluste finaalseeria tõttu päris raskeks. Mul on hea meel, et me suutsime end neljandaks mänguks kokku võtta. Midagi kergelt ei tulnud, TalTech mängis finaalis väga hästi.
Kui sa võrdled Tartu tänavust võistkonda eelmise aasta omaga, siis kui erinevad need naiskonnad olid?
Hooaja algust silmas pidades olid eelmisel hooajal mängijad kogenumad. Tänavu alustasime võistkonnaga, kus pooled mängijad olid noored. Ent mida hooaeg edasi, seda rohkem said noored kogemusi. Kevadeks polnud seega enam suurt tasemevahet eelmise hooajaga.
Sa pääsesid äsja esimest korda Eesti rahvusnaiskonda. Kas sa ise uskusid, et võid kutse veel teenida?
Eks Andrei (koondise peatreener Andrei Ojamets – toim.) oli sellest minuga juba varem rääkinud, seega oskasin natuke kutset oodata. Aga siiani oli arstiteaduskonnas õppimine nii palju seganud, et ei lasknud koondisse minna. Tänavu klappis kõik kuidagi paremini ja saan end proovile panna. Mul on väga hea meel, et kutse tuli.
Kuivõrd realistlikuks pead sa koondise eest väljakule pääsemist, arvestades seda, et mitmed Eesti temporündajad mängivad välisliigades?
Alguses pole väljakule pääsemine väga realistlik, kuna minu positsioonil on ees Liis Kullerkann, Eliise Hollas ja Kristel Moor. Nad on täiesti teise tasemega mängijad. Alguses vaatan seega kindlasti kogenumatele alt üles ja üritan õppida nii palju kui võimalik. Ent eesmärk on ikkagi see, et end näidata ja mingites mängudes väljakule pääseda.
Kas sa ise naudid võrkpallimängu täiel rinnal?
Igal juhul! Muidu ma ilmselt ei jõuaks igapäevaselt trennis käia. Eks kooli kõrvalt on vahel raske end trenni minema sundida, aga kui võrkpall ei meeldiks, siis ma ei teeks seda. Enamus meist käib koos mängimas ikkagi seepärast, et võrkpall on hästi südamelähedane, olgugi, et raha selle eest ei saa ja kõigil on ka sada muud tegevust.
Kuidas sa Tartu eelmist peatreenerit Andrei Ojametsa ja praegust juhendajat Kristjan Kaisi võrdleksid? Kas Kais on karmim?
(Muigab.) Ma lugesin ka mingist intervjuust, et Kristjan pidi hästi karm treener olema. Ma vaidleksin sellele vastu. Jah, ta on vahel öelnud mõned karmimad sõnad, aga kui ma pean teda Andreiga võrdlema, siis kindlasti Andrei trumpab ta selles osas üle. Aga treeneritena on nad väga erinevad.
Lõpetuseks, unistad sa veel välismaale mängima pääsemisest?
Nüüd kindlasti enam mitte. Oleks karjääri ja ülikooli alguses tekkinud mingi variant, siis võib-olla oleksin läinud, aga praegu, viiendal kursusel, pole mõtet enam kooli pooleli jätta. Välismaale mängima pääsemisest ma seega enam ei mõtle, isegi kui mingi pakkumine peaks kuskilt tulema.
