Eesti võrkpallinaiskonna uueks liidriks kerkis suvistes EM-valikmängudes kõigest 21-aastane Kristiine Miilen, kes tunnistab, et üllatas seljataha jäänud koondisesuvel ennastki.
Viljandimaalt läbi ja lõhki võrkpalliperest pärit nurgaründaja kogus neljas valikmängus kokku 68 punkti (efektiivsus +42) ja aitas võistkonna rünnakuid üleval hoida ka siis, kui diagonaal Kertu Laak väsis. Arvestades seda, et suve esimeses pooles oli Miilen Euroopa Hõbeliiga mängudes veel vahetusmängija rollis, on nähtu ja tehtu tõesti tähelepanuväärne.
Kolmandat suve koondist esindanud ja koos võistkonnakaaslastega unistust EM-finaalturniirist üleval hoidev Miilen rääkis intervjuus Võrkpall24’le oma uskumatuna näivast enesekindluse kasvust, Andrei Ojametsa treenerioskustest kui ka näiteks Prantsusmaa kõrgliigaklubist sama riigi esiliigasse siirdumisest.
Kristiine, alustame laupäevasest 3:2 võidust Tšehhi üle. Kas see oli su karjääri erilisim mäng?
Oeh, ma ei teagi, mis see kõige erilisem on, aga kolme tähtsama võidu hulka kuulub ta kindlasti.
Alguses oli tunne super, aga hiljem hakkasin mängu analüüsima. Kolmanda geimi lõpp jääb ikka kripeldama (võitnuks Eesti mängu 3:0, teeninuks me 3 punkti praeguse 2 asemel – toim.). Eks ma olen ikka maksimalist ka. Teisalt, olime viiendas geimis 11:13 taga ja tulime sealt välja! Selle üle olen väga uhke, et me viimaste punktide ajal kätt ei väristanud.
Ka publikul oli selles suur roll! Naiskonnal läks neljandas geimis tuju juba ära, aga publik ei jätnud kaasaealmist. Ma polnud ausalt öeldes kunagi mõelnud, et kaasaelajad võivad nii palju aidata ja mõjutada mängu. Inimesed on üleüldse andnud nii palju head tagasisidet. Eestlased ei kipu ju üldiselt väga kiitma, aga pärast Tšehhi võitmist oli küll telefon sõnumeid täis. Isegi need, kellega igapäevaselt ei suhtle, õnnitlesid ja ütlesid, et olid saalis või nägid mind televiisorist. See andmisrõõm on võidu puhul nii suur!
Kas nina püsti ei tahtnud kerkida pärast selliseid mänge?
Pole seda ohtugi! Lähen Prantsusmaale tagasi ja näen seal 15 omaealist mängijat, kes on minust paremad. Eestis võin ju tegija olla, aga maailmas olen jätkuvalt eikeegi.
Kas võitu tähistasite ka?
(Puhkeb naerma.) Tegime võistkonna sees enne mängu diili, et kui võidame, siis läheme peole. Aga lõpuks läksid vist kõik koju, sest viis geimi väsitas füüsiliselt täiesti ära. Enamikel tuli ka järgnevatel päevadel juba asjad pakkida ja välisklubidesse lennata.
Tuleme nüüd sinu juurde. Mängisid end loetud nädalatega tavalisest Eesti koondislasest naiskonna liidriks.
Mul on selle üle väga hea meel. Suve esimeses pooles ei saanud ma ju peaaegu üldse mängida. Mu enda jaoks oli oluline just see, et ma murraks end põhikuuikusse oma mänguga, mitte kellegi vigastusega. Eelmisel aastal kerkisin Nette Peidi kõrval nurgaründajana põhikoosseisu, sest Anu (Ennok) oli vigastusega väljas. Nüüd, valikturniiril, olin aga esmakordselt põhikoosseisus ka siis, kui Anu oli väljakul.
Ütlen ausalt: EM-i avamängus Soome vastu värises käsi kõvasti. (Muigab.) Viimases mängus Tšehhi vastu mõtlesin aga „davai, andke pall siia!“. Eks see enesekindlus tuleb õnnestumistega.
Milline on Andrei Ojamets naiskonna treenerina?
Mina olin väga õnnelik, kui selgus, et temast saab peatreener. Ta on tundunud alati selline väga distsiplineeritud treener. Minul on temaga väga head suhted. Trennis aitab ta ka alati. Ta kuidagi usub minusse. Isegi kui mul pole parim päev, üritab Andrei mänguaega anda. Ta on üleüldiselt kogu aeg täiega võrkpalli sees ja võtab asja tõsiselt. Võib-olla mõne jaoks on ta kohati liiga emotsionaalne treener, aga see on nii individuaalne – kuidas kellelegi sobib. Mulle igatahes sobib. Ta elab meile kõvasti kaasa.
Mängisid aastatel 2015-2017 Soomes ja möödunud hooajal Prantsusmaa neljandas klubis Saint-Raphael’is. Mida just viimane aasta Euroopa tippseltskonnas sulle õpetas?
Esiteks kindlasti mängudistipliini. Seal oli konkreetselt nii, et kui kästi blokis piir kinni panna, aga ma seda ei teinud, sain vastu päid ja jalgu. Koondises on kohati aga nii, et võib läbi saada „ups, jäi lahti“ vabandusega. See on tegelikult ka täiesti arusaadav, sest koondis pole meil ju nii professionaalne nagu Prantsusmaa kõrgliigaklubid.
Uut hooaega alustad sa aga Prantsusmaa esiliigas Terville’i naiskonnas. Miks nii?
Eks ma olin alguses ise ka veidi pettunud. Ka enesekindlust mõjutas selline käik, sest Saint-Raphael oli ju nii hea klubi. Ma kuulusin seal küll põhikoosseisu, ent ei saanud hüppeliigesevigastuse tõttu end parimast küljest näidata.
Nüüd olen aga hakanud mõtlema teistpidi. Mul on aeg ka välisklubis lõpuks vastutus võtta. Usun, et selline kogemus kasvatab rohkemgi. Pealegi on Terville’i naiskonna peatreener Polina Bratuhhina-Pitou mees Romain, kellega peaks saama individuaalsele arengule rõhku pöörata. Tahaksin just vastuvõttu ja blokki arendada. Mulle meeldib üleüldse üksi tööd teha. Ja naiskonnaga on eesmärk igal juhul kõrgliigasse kerkida. Tänavu olid nad kolmandad ja jäid esimesena joone alla.
Kus sul võrkpallurina kõige rohkem varu veel on?
Igal pool! Jään oma füüsisega teistele alla, seega selle pealt on võimalik kindlasti edasi minna. Põhiprobleem on aga stabiilsus. Tegelikult üllatasin ennastki, et nüüd neli järjestikust EM-valikmängu suuremate ärakukkumisteta välja tulid. Tihti on olnud pigem nii, et ühes mängus on vastuvõtuprotsent 60 ja teises 20 protsenti. Eks mul ole kindlasti ka psühholoogias asi. Kardan vigu teha.
Lõpetuseks, ees ootab nüüd neli kuud “puhkust” koondisest. Kuidas Eesti naiskonna hetkeseisu hindad?
Meil on jäänud kaks mängu – Soome ja Rootsiga. Soome kindlustas koha finaalturniirile, mistõttu on huvitav näha, kas nad ajavad paremad mängijad üldse välja. Ootan Soome mängu väga, sest olen seal kaks aastat mänginud. Tuttavaid jagub. Mul on hea meel, et me Tšehhiga enam mängima ei pea. Nad olid tugevad. Rootsiga tuleb kodus kindlasti huvitav mäng. Kõik on meie endi kätes!
