fbpx
Close

INTERVJUU | Korotkov koostööst Lõhmusega: raskem osa toimub väljaspool platsi

Reijo Mälton
Dmitri Korotkov. | Foto: CEV

Eesti rannavõrkpallikoondis koosseisus Timo Lõhmus – Dmitri Korotkov ja Kusti Nõlvak – Mart Tiisaar osalesid lõppenud nädalavahetusel Türgis olümpia kvalifikatsiooniturniiril pääsu eest suurvõistlusele. Alagrupis tuli tulla viie parema sekka, kuid otsustavas matšis jäädi mängudega 1:2 alla leedukatele ja tuli leppida kuuenda kohaga.

22-aastane Korotkov hakkas rannavõrkpalliga tõsisemalt tegelema 2019. aastal, kui tema paariliseks oli Mihkel Tanila. Pärast nende koostöö lõppemist kutsus Narvast pärit mängumees enda paariliseks Tallinna Selveris diagonaalründajana tegutsenud Lõhmuse. Enne liivale siirdumist esindas 194-sentimeetrine võrkpallur TTÜ (nüüdseks TalTech) ja Belgia kõrgliigaklubi Mont-Saint-Guiberti värve.

Võrkpall24 võttis esmaspäeva lõunal Korotkoviga ühendust, et uurida, lõppenud turniiri, uue treeneri ja tulevikuplaanide kohta.

Dmitri, otsustavas kohtumises Leedu vastu pidite vastu võtma valusa 1:2 kaotuse. Räägi sellest mängust lähemalt.

Ütleme nii, et serviga ebaõnnestusime. Minu palling oli terve turniiri vältel nutune. Viimases geimis eksisin korduvalt. Meie blokk-kaitse toimis hästi, aga kui ise teed palju vigu, siis on raske võita. Oleks natukene õnne rohkem olnud, oleks tulemus olnud teine, aga oleksid-poleksid midagi ei loe.

Kas pettumus oli väga suur?

Loomulikult oleme kurvad, et kaotasime, aga ülemäära suurt pettumust pole. Turniiri edenedes läks meie mängupilt aina paremaks ja saime kindluse, et suudame ka tugevatele paaridele peavalu valmistada. Eelmine aasta tundus, et leedukad on klass kõrgem, aga tõestasime, et suudame neile vastu saada küll. Sellel turniiril me lihtsalt ei suutnud neid serviga piisavalt tugevalt survestada.

Kuna Mart vigastas veerandfinaalmängus Itaalia vastu hüppeliigest, pidite teie otsustavad mängud pidama leedu vastu. Kas see lisapingeid peale ei pannud?

Esimene mäng oli meie poolt hästi rabe ja tundsin, et oleme pinges. Vastutus oli suur – tundsime, et peame võitma. Samas ega leedukad ei teinud ka mingit imemängu, olid nemadki väsinud. Oli tunda, et nemadki olid pinges. Otsustavas kohtumises hakkasid peas ringlema igasugused mõtted, aga need tulevad pidevalt.

Ole hea ja võta turniir tervikuna kokku.

Väga õpetlik. See oli sellel hooajal esimeseks turniiriks koos Timoga. Esimeses mängus suruti mind serviga ja side-out läks natuke lappama. Kolmandas kohtumises survestati Timot serviga ja ka temal toimus n-ö augus käimine. Kohanemine võttis aega. Kuna seal oli väga palav, siis soojendusele me energia säästmiseks palju aega ei raisanud. Samuti oli mänge palju. Aga nagu ma enne ütlesin, siis mida mäng edasi, seda paremaks me läksime.

Kuidas Timoga koostöö sujub? Kas on juba selline, millega võite rahul olla või on veel pikk maa selleni minna?

On veel pikk maa minna. Siin saan paralleeli tuua Mardi ja Kustiga. Kui ma Mardiga Dohas võistlemas käisin, siis sealt oli meil mõlemal üksteiselt midagi kaasa võtta ja tänu sellele on tema suhtlemine Kustiga läinud paremaks. Mina tegutsesin samamoodi. Kogu aeg käib otsimine. Palliplatsil üldiselt muret pole. Saame mõlemad aru, mis on meie ülesanded. Kui lähebki paar punkti metsa, siis pikalt me seda põdema ei jää. Raskem osa toimub väljaspool platsi. Tunnen, et väljaspool platsi end võistkonnana tundmine vajab veel õppimist. Kui sa tunned end võrkpalliväliselt ka mugavalt, siis see hea emotsioon tuleb platsile kaasa.

Treenite nüüd Argo Araku juhiste järgi. Millise mulje ta sinule jätnud on?

Mina treenin endiselt ka Indrek Verro juures. Suvi hakkab lähenema ja peab mõtlema, kuidas trennide ajad klappima saada. Aga Argo on selline vanakooli mees. Hästi muhe. Minule oli üllatuseks see, et ta trennideks nii professionaalselt valmistub. Mõtleb erinevaid harjutusi ja üksluiset tegevust pole. Tema lähenemine on Indrekuga täiesti erinev, pigem on Rivoga (Vesik) sarnane lähenemine. Hetkel pole tema kohta midagi halba öelda.

Oskad sa öelda, kui tõsine Mardi hüppeliigesevigastus on?

Tundub, et midagi väga tõsist pole, sest ilma karkudeta suudab ta ringi juba käia. Ühes asendis annab tunda, aga muidu on hea. Lonkab küll, aga liikuda suudab. Usun, et umbes nädala pärast on ta liival tagasi.

Kui palju Mart ja Kusti teid selle turniiri jooksul toetasid?

Ikka palju. Mõni mäng oli keeruline ja kadus usk sellesse, mida olen teinud. Rääkisin nendega ja nad ütlesid, et neil oli samamoodi ja see on osa protsessist. See oli abiks ja andis palju enesekindlust. Pean oma peas asjad korda saama ja elu läheb edasi. Mängulise poole pealt nad eriti nõu ei andnud, aga seda me ise ka ei soovinud. Enne esimest mängu inglastega vaatasime videolt, kuidas nad mängivad ja Mart ütles, et lühem mees lööb hästi põhja. Mina kaitses ootasingi seda, aga seda ei tulnud. Sellepärast me mängulise poole pealt neilt nõu ei küsi vaid ise avastame. Kui me suudame omad asjad kontrolli all hoida, siis on lihtsam jälgida, mida vastane teeb.

Ning lõpetuseks: millised on teie edasised plaanid?

Hetkel panime end kirja kahe nädala pärast Bulgaarias Sofias toimuvale 1* turniirile, aga ma arvan, et sinna me peale ei saa, sest siis peaksid 10 paari ära kukkuma. Võimaluse korral kindlasti lähme. Ma pean Taunoga (Lipp) rääkima, kas Tartus toimub Eesti karikavõistluste etapp. Kui toimub, siis oleks see järgmine. Võrreldes eelmise aastaga tahaksime rohkem osaleda rahvusvahelistel turniiridel ja Eestis vähem. Eestis on juba kõik näod tuttavad, aga välismaal sa ei tea, kuidas keegi mängib. Ma tunnen, et meil on selliseid kogemusi puudu ja arenemiseks on rahvusvahelisi mänge vaja.

 

scroll to top