fbpx
Close

INTERVJUU | Korvpallurist võrkpallitreener Jaanus Liivak: ma ei hoiaks kunagi oma õpilast kinni, kui teda Audentesesse kutsutaks

Karl Rinaldo
Jaanus Liivak. | Foto: Siim Semiskar/Korvpall24.ee

Samal ajal, kui paljud eestlased asuvad esmaspäeva varahommikul mujalt Tallinna poole tööle sõitma, paneb endine Eesti korvpallikoondislane Jaanus Liivak nädala alguses autole hääled sisse, et sõita viieks päevaks hoopis pealinnast 180 kilomeetri kaugusel asuvasse Ida-Virumaa alevikku Iisakusse, kus teda ootavad kümned korv- ja võrkpallipisikusse nakatunud noored.

“Minu soov on see, et koroonaviiruse levik kiiresti läbi saaks ja me võiksime ruttu trennidega jätkata. Suvel on ju vaja korralikud laagrid lastele teha!” ütleb tartlane, kes ootab praegu oma Tallinna kesklinna kodus koroonaviiruse taandumist.

800 elanikuga Iisaku kuulsaim spordimees on Eesti läbi aegade üks silmapaistvamaid pikamaajooksjaid, kahekordne olümpialane ja tänaseni mitmel distantsil meie rahvusrekordit enda nimel hoidev Enn Sellik. Viimastel aastatel on kohalikud noored pööratud aga üha enam pallimängu-usku, sest Iisakus teevad armastusega tööd endised Eesti korvpallikoondislased Liivak ja Reinar Hallik.

Sajandivahetusel sarnaselt vanemale vennale Toomasele Eesti koondise põhitegijate hulka kuulunud Jaanus Liivak sai kaks aastat tagasi Hallikult pakkumise tulla Iisakusse korvpalliasja ajama. Toona ei osanud ta veel uneski näha, et tegeleb nüüd, 2020. aasta kevadel, paralleelselt nii Iisaku gümnaasiumi korvpalliakadeemia poiste treenimisega kui ka kohalikule võrkpallielule hinge sisse puhumisega. Lisaks on ta poole kohaga kehalise kasvatuse õpetaja.

46-aastane Liivak peab end vana kooli meheks, mis tähendab, et tema treeningutel on distsipliin au sees ning tireli ja küki õpib ära iga laps. Just nagu paarkümmend aastat tagasi korvpalliväljakul, nii on Liivak ka treenerina visa võitleja, kes ei anna enne järele, kui on oma tahtmise saanud. Muide, vahetult enne viiruse levikut võitis Liivak juba oma esimese tiitli võrkpallis, tüürides Iisaku gümnaasiumi tüdrukud Ida-Virumaa 4.-6. klasside meistriks.

Jaanus, ole hea, ütle alustuseks, kuidas juhtus nii, et tublist korvpallitreenerist sai ühtäkki võrkpallijuhendaja?

Nagu ikka elus, oli ka see asjade kokkulangemine. Tegutsen ju koos Reinariga Iisaku korvpalliakadeemias ja 2019. aasta jaanuaris tulid kohalikud võrkpallitüdrukud minu juurde, et uurida, kas ma tahaksin ka nende gruppi juhendama hakata. Neil endil oli treener vist ära lõpetanud. Täna, veidi üle aasta hiljem, on mul võrkpallitreeneri kolmanda taseme paberid ja võrkpallitrennis käivad 42 last. Aastaga on võrkpalli mängivate laste hulk kasvanud Iisakus 25 võrra. See teeb Iisaku elanikkonnast viis protsenti. Pole ju paha number! Nüüd võtan ka väikseid poisse-tüdrukuid juurde, et tuleks noori kogu aeg peale. Mida paljud ei tea ilmselt, on see, et meil on siin loodud suurepärased tingimused spordi harrastamiseks. Väljakud, saalid, jõusaalid – kõik on olemas. Eelmisel aastal ehitati siia isegi rannavolleväljak tänu Eesti võrkpalliliidu konkursi võitmisele. Ja Peipsi järv on lähedal. Lõuna-Eesti poisina naudin ma isiklikult väga siinset loodust.

Kas Iisaku on vene- või eestikeelne paik?

Meie kui eestlaste eelarvamus on selline, et Ida-Virumaa tähendab automaatselt vene keelt, aga ma julgen öelda, et Iisakus on väga vähe vene emakeelega elanikke. Ka Iisaku gümnaasiumis õpivad sisuliselt vaid eestlased. Tõsi, oleme võtnud nüüd Narvast korvpalliakadeemiasse mõne õpilase. Tänapäeval on popp sõna “integratsioon”. Võib öelda, et me tegeleme siin ka sellega. Alguses on mujalt tulnud õpilastel keeruline, nad on keelebarjääri tõttu tagasihoidlikud. Kui nad end väljendades aga kindlamalt tundma hakkavad, laabuvad ka muud asjad. Meil on siiani kõik vene emakeelega õpilased väga hästi hakkama saanud.

Kuidas Eesti koondise endine snaiper Reinar Hallik sinu võrkpallilembusse suhtub?

Tema toetab mind. Eks ta näeb kõrvalt. Ajame seda spordiasja siin Iisakus Reinariga koos.

Jaanus Liivak ja Reinar Hallik juhendavad koos Iisaku korvpallipoisse. | Foto: YouTube/Ettevõtlik kool

Kas korvpalli- ja võrkpallimängu ülesehituses ja treeningmetoodikas on väga suur vahe?

Tead, ma arvan, et see ongi võib-olla tänapäeva suurim probleem, et me tahame jooni igale poole vahele tõmmata. Nii ka selles küsimuses. Osade jaoks on siiani üllatus, et kuidas see võimalik on, et ma üleöö võrkpallitreeneriks sain. Kui ma hakkan oma korvpallikarjäärile tagasi mõtlema, siis alati oli meil võrkpall teise alana kõrval. Mäletan, kui ma 1992. aastal Rakveres oma esimese profilepingu teenisin, siis olid Mati Meriranna õpilased võrkpallis väga tugevad ja pidasid Pärnuga legendaarseid finaalseeriaid. Hiljem Tartus oli samamoodi – korvpallurid ja võrkpallurid käsikäes. Eriti tugev oli kontakt aga Hollandis. Minu meeskonnas oli isegi logo peal nii võrkpall kui ka korvpall. Ja naiste võistkonnad olid seotud tugevalt meestega. Seetõttu on ka loogiline, et Hollandi naiste korvpalli tase on olnud oluliselt paremal järjel kui meestel.

Olen ka ise osalenud rannavõrkpalli Eesti meistrivõistlustel. Päris tühja koha pealt pole seega minu võrkpallivärk tulnud. Vanasti, kui mind kasvatati, oli üleüldse see suhtumine, et noorena tuleb tegeleda kõigi spordialadega.

Kellega sa Eesti meistrivõistlustel rannavõrkpallis osalesid?

Andres Ottenderiga (TÜ akadeemilise spordiklubi korvpallidivisjoni endine juht – toim.). Sellega on üks hea lugu ka. Treenisime suviti, kui korvpallist oli paus, neli-viis tundi iga päev rannavõrkpalli. Kaisid, Simson ja kes seal veel olid. Kõvad vennad igatahes. Läksime siis esimesele rannavolle etapile Viljandisse ja mängisime kohe legendaarsete (Mart) Eluri ja (Janno) Rogenbaumi vastu. Kuna mängu ajal puhus tugev tuul, siis saime aru, mida tähendab võrkpallis tehnika. Me võisime hüpata ja proovida kuidas tahes, aga nende tehnika vastu ei suutnud me midagi. (Muigab.) Päris nulli peale me tol suvel ei jäänud, ühe võidu saime kätte Võsu etapil. Kokkuvõttes mõjus selline suvi väga hea trenni ja vaheldusena. Võtkem kasvõi korvpallis kaitseasend, põlvedest all. Kus ja kuidas saaks seda veel paremini arendada kui rannavõrkpalliga?

Kas sa oled võrkpallist õpitut rakendanud ka korvpallis?

Ikka olen. Terav hüpe ja muud põhiasjad on ju aladel sarnased. Olen mõned vahvad mängud võtnud võrkpallist kaasa. Proovin üleüldiselt võimalikult palju asju teha läbi mängude. Kui mul oleks oma spordiklubi, siis kirjutaksin seinale: mäng, mäng ja mäng on väikese inimese töö, nagu ütlevad laulusõnad. Kui näiteks Valga korvpallimeeskonda juhendasin, siis tegime enne play-off’i vahelduseks igasuguseid asju, näiteks Ameerika jalgpalli. Profisportlane ei peagi tegelikult meeletult ühte ja sama asja tegema, pigem on tähtis, et vaim püsiks tähtsate mängude eel värskena. Praegu oleme me olnud kaks-kolm nädalat kodus karantiinis ja kisub igavaks, aga mõelge, tippmängijad peavad üheksa kuud järjest iga päev täpselt sama asja tegema.

Millised on sinu kui võrkpallitreeneri suuremad väljakutsed?

Minu põhiküsimus on ka koolitustel olnud, et öelge mulle, kus ma saan teha laste õpetamisel kõige suuremad vead. Korvpallis ma tean, et näiteks sammude õpetamisel, aga võrkpallis alles uurin seda. Võtame kasvõi korvpalluri ja võrkpalluri õige asendi. See on minu enda jaoks hästi huvitav, et mis on õige ja mis vale.

Mis veel?

Kindlasti ka taktikaline pool. Tehnika ja füüsise võin panna paika, aga seda, kus ja kuidas peab keegi rünnaku järel julgestama, kus peab olema blokk ja kaitse – see on minu jaoks suurim väljakutse. Kuna korvpalli tunnen läbi ja lõhki, siis nõuan ka võrkpallis endalt samasuguseid teadmisi. Õnneks olen selline tüüp, kes saab asjadega elus hakkama.

Jaanus Liivak võitis hiljuti Iisaku tüdrukutega oma esimese Ida-Virumaa noorteklassi meistritiitli. | Foto: erakogu

Öeldakse, et võrkpall on mõtleva inimese mäng. Oled sa sellest ütlusest juba ka ise aru saanud?

(Naerab.) Ma tsiteeriksin siin oma isa, kes ütles alati, et võrkpall on kopsuhaigete mäng, kuna seal ei pea nii palju jooksma ja rabelema nagu korvpallis. Aga kui me tegime nüüd teiste treeneritega võrkpallikoolitusel harjutusi, siis mindi hasarti küll! Lapsed on niikuinii lapsed, ükskõik, millisest alast käib jutt. Kõige tähtsam on õpetaja või treener. Tema ülesanne on teha maast ja madalast treening huvitavaks. Tähtis on ka distsipliin. Treener peab end kehtestama. Tean, et minu trennidesse saadavad emad-isad oma lapsed rahuliku südamega, sest nad teavad, et olukord on kontrolli all. (Muigab.) Jõuame selle jutuga sinna, et ma pean ennast vana kooli treeneriks. Näiteks neli-viis kuud tagasi selgus, et lapsed ei oska kükki teha. See oli minu jaoks üllatus, aga ühtlasi sportlik väljakutse. Täna, märtsikuus, teevad kõik lapsed korralikult kükki. Sama lugu käis tireli kohta. Kõik sõltub juhendajast. Meil on Iisakus lapsed kehalise kasvatuse tunnis kohal 90 protsenti ajast. See näitab, et noored tegelikult tahavad sporti teha.

Millised on sinu ja Iisaku võrkpalli lähiaastate plaanid?

Järgmine samm, mille üritan maksimalistina ellu viia, on Iisaku kooli tüdrukutele võrkpallisuunalise akadeemia loomine. See annaks võimaluse 2-3 korda nädalas hommikuti treenida ja kokku kasvaks harjutuskordade arv viiele või kuuele. Tegu on suures plaanis Audentese Spordigümnaasiumi mudeliga. Meil on kõik võimalused spordirajatiste osas siin loodud, tuleb ainult ära teha. Poistel on see plaan korvpallis käiku juba läinud ja inimesed on rahul. Minu soov oleks sel juhul alaliidule vaid see, et kord kuus saadetaks Iisakusse tipptreener või -mängija, kelle pealt oleks nii minul kui ka lastel võimalik uusi asju õppida. Aga eks ma pean ise ka end kogu aeg individuaalselt arendama. Olen seda meeleldi laste nimel nõus tegema. Nad annavad mulle nii palju energiat.

Tegin lapsevanematega juba ka koosoleku, kus palusin, et olge head ja mõelge akadeemia loomise ideele. Ütlesin neile, et ma näen, et tüdrukud on tublid ja tahavad asja tõsiselt teha. Kui tahame tippu jõuda, siis peame rohkem treenima. Öeldakse, et Eestis treenivad noored liiga vähe. See on tõsi. Kui sa tahad tippu jõuda, pead hakkama 11-12aastasena kolm-neli korda nädalas kindlasti treenima. Mis mulle meeldib, on see, et tüdrukud käivad juba kossuakadeemia poiste teise liiga kodumänge saalis vaatamas. Meil on tekkinud kogukond. Nii saamegi koos tugevaks.

Kuuldavasti treenivad sinu rühmades võrkpallipoisid ja -tüdrukud koos. Kuidas selline süsteem toimib?

Hollandis oli see teatud eani täiesti normaalne. U16 vanuseklassis võisid paremad tüdrukud mängida korvpallis veel poistega koos noortesarju. See andis väga suure eelise noorte kasvatamisel. Minult on küsitud ka, et kas on vahe, kui ma treenin poisse ja tüdrukuid. Minu jaoks laps on laps. Võrkpallis pole häält väga vaja tõsta. Korvpall on pigem see ala, kus treeneritel on – naljaga muidugi – tabletid hommikul võtmata jäänud. Võrkpallijuhendajad on rahulikumad tüübid.

Ehk aitab see, et trennis käivad poisid ja tüdrukud koos, neid paremini ka ala juures hoida?

(Muigab.) Eputada ma neil trennis ei lase, aga võib-olla tõesti käivad mõned neist ka seepärast võrkpalli mängimas.

Millised su unistused võrkpallitreenerina võiksid olla? Korvpallureid oled sa meistriliigas juhendanud, kas kunagi võiks sama teha võrkpalluritega?

Oh ei, selleks on liiga vara. Võtan samm korraga. Pealegi võiks iga kingsepp jääda enda liistude juurde. Tõmbaksin nii suurte plaanidega endale kriipsu peale. Minu soov on see, et koroonaviiruse levik kiiresti läbi saaks ja me võiksime ruttu saali tagasi minna. Suvel on ju vaja korralikud laagrid lastele teha!

Kas sa oleksid nõus tooma praegu ka mõne oma õpilase välja, kelle nimi tasub meelde jätta?

Ma ei tahaks veel öelda, aga nii korvpallis kui ka võrkpallis on mul mõned andekad kujud. Ma ei taha lihtsalt ära sõnuda.

Kui vaadata suurt pilti, siis mis sulle täna treenerina enim muret valmistab?

Minu jaoks on suurim kompliment, kui mõni endine hoolealune tuleb kunagi tänaval vastu ja ütleb: “Aitäh, treener, meil olid kihvtid trennid, ma teen sulle ühe õlle välja!” Meil on Eestis minu hinnangul natuke lappama läinud see ostu ja müügi asi. Ma saan aru, et raha on oluline, aga meil pole siin niikuinii võimalik ehitada üles Barcelonat või Madridi Reali. Seetõttu ei hoiaks mina mitte kunagi oma õpilasi kinni. Kui meil õnnestub näiteks tüdrukutele Iisakusse võrkpalliakadeemia luua, siis oleks mulle kui treenerile auasi, kui mõni mu õpilane Audentese Spordigümnaasiumisse kutsutaks. Mul on endal olnud karjääris 17-18 treenerit ja nad kõik andsid mulle midagi juurde.

Kui palju sa ise kõigi oma tegevuste kõrvalt sporti vaadata jõuad? Poeg mängib Tallinna Floras jalgpalli, ise oled endine korvpallur ja juhendad nüüd võrkpallureid.

Ikka jõuan! Sõbrad küsivad ka, et kuidas ma nii palju asju oma elus teha jõuan. Ma küsin neilt alati vastu, et millal nad mind viimati baarileti peal tantsimas nägid? Seepärast jõunagi, kuna ma ei käi baarileti peal tantsimas!

Tõsi, kohapeal käin sporti vaatamas vähem kui varem. Ka korvpalli vaatan pigem telekast, sest alati, kui saali lähen, näen mõnd tuttavat, hakkan juttu rääkima ja mängu ei saagi põhjalikult vaadata. Jalgpalli vaatan ja võrkpalli vaatan ka. Võrkpallis oli ja on mu lemmikmängija Rakvere 207-sentimeetrine temporündaja Teet Viita. (Naerab.) Kunagi oli üks võrkpalliülekanne, kus äkki Kalev Kruus ütles, et Rakveres viiakse inimesed kõigepealt Viitat ja alles seejärel linnust vaatama.

Lõpetuseks tuleme alguse juurde tagasi. Sind tõi paar aastat tagasi Iisakusse tööle Reinar Hallik. Kas sa oled aru saanud, mis selle mehe eriliseks teeb?

Ma ütlen ausalt: selliseid mehi võiks rohkem olla! Ta on sellele väikesele kohale elu sisse puhunud. Kuidas ta võtab ja teeb neid asju siin, tema ambitsioonid ja suhtlusoskus… Ta on igavene vinge vanamees. Ma olen Reinarist kümme aastat vanem mees – võib öelda, et erinev põlvkond isegi! -, aga ka mina õpin temalt. Võibki ju öelda, et kunagi me mängisime koos, hiljem ta mängis minu käe all ja nüüd mina töötan kaudselt tema käe all. Meie veregrupid klapivad.

Iisakusse gümnaasiumisse on poiste korvpalliakadeemia juba loodud, sarnane plaan loodetakse ellu viia ka tüdrukute võrkpallis. | Foto: YouTube/Ettevõtlik kool
scroll to top