Eelmisel suvel end Eesti rahvusnaiskonnas tugevalt pildile mänginud nurgaründajal Kristiine Miilenil on parasjagu käsil hooaja tähtsamad mängud, sest tema koduklubi Terville’i Florange võitleb pääsu eest Pro-A’sse ehk Prantsusmaa kõrgliigasse.
Terville’is koos kolme koondisekaaslase Eliise Hollase, Kristel Moori ja Polina Bratuhhina-Pitouga palliv viljandlanna rääkis Võrkpall24’le antud intervjuus klubi liiga rahulikust sisekliimast, temaga koos pallivatest eestlannadest ning mõistagi algavast koondisesuvest. Muide, Terville tagas eile uueks hooajaks koha kõrgliigasse.
Kristiine, mängisid eelmisel hooajal Prantsusmaa kõrgliigas, kuid tänavu mängisid aste madalamal. Miks?
Ma ei saa öelda, et ma ise ka väga õnnelik selle otsuse üle olin – kellele ikka meeldiks meistriliigast esiliigasse minna. Saint-Raphaelis olin küll enamus ajast platsil, aga väga palju tõsteid ja vastutust ei saanud. Eelmise hooaja algus oli raske. Polnud sellist tunnet, et oleksin enda taseme välja mänginud. Sügise lõpus läks tunne paremaks, sidemängija usaldas mind juba rohkem ja tegin täitsa kenasid sooritusi. Kuid siis maandusin õnnetult ühes mängus pärast rünnakut kohtunikupuki otsa, lõhkusin vasaku hüppeliigese sideme ja läks peaaegu kaks kuud, et platsile tagasi tulla. Hooaja lõpetasime Pro-A’s neljandana, mis tagasi vaadates oli tegelikult päris tubli tulemus, aga ju siis polnud minu panus piisav, et lepingut pikendada.
Kui sa nüüd mõtled natuke tagasi, kas oli õige otsus tulla mängima esiliigasse või ei tehtud mujalt paremat pakkumist?
Hetkel ei oska öelda, kas otsus oli õige või vale, aga ega mul eriti palju valikuid ei olnud. Kuna eelmisest klubist või mõnest teisest kõrgliigaklubist suvel pakkumist ei tulnud, siis oli kohati enesekindlusega probleeme ja muretsesin üsna palju järgmise hooaja pärast. Õnneks koondisega mäng sujus.
Kui suur tasemevahe on kõrgliigal ja esiliigal?
Ma usun, et esiliiga esimesed kaks-kolm naiskonda saaksid kõrgliigas hakkama, sest kõikidel on päris palju välismängijaid ja klubide ülesehitus on professionaalne: kaks trenni päevas, jõutrennid, füsioterapeudid ja nii edasi (just hiljuti lülitas esiliigast tulnud Marcq-en-Baroeul meistriliiga veerandfinaalis välja üle-eelmise aasta Prantsusmaa meistri ja selle hooaja põhiturniiri võitja Mulhouse’i – toim.). Samas, esiliiga tagumised tiimid kriitikat ei kannata.
Kui populaarne üldse võrkpall Prantsusmaal on?
Nii meeste kui ka naiste meistriliiga on tegelikult üsna populaarne, aga eks oleneb, millega võrrelda ka. Tähtsamatel mängudel käib ikka paar-kolm tuhat inimest, aga päris Itaalia või Poola fännide tasemele ei küündita. Prantsusmaa meeste võrkpallikoondis kuulub ju eliiti, seega neile elatakse palju kaasa, aga üldiselt ma usun, et jalgpalli fenomeni vastu ei saa ka Prantsusmaal ükski teine spordiala.
Kuidas sa ise oled senise hooajaga rahule jäänud? Mis olid klubi eesmärgid hooaja alguses ja mida sinult oodati?
Klubil oli kaks eesmärki – võita esiliiga ehk tagada koht Pro-A’s ning võita esiliiga karikavõistlused. Hetkel liigume õigel kursil ja meil on vaja saada tabelisse üks punkt kahe järgmise mänguga, et tagada koht meistriliigas (intervjuu oli tehtud enne eilset 3:0 võitu, mis koha tagaski – toim.). Karikavõistluste final-four toimub meie kodusaalis mai keskel. Usun, et mind toodi siia üheks põhipommitajaks ja klubi ootused minu suhtes olid üsna kõrged, aga hooaja esimeses pooles ei olnud ma midagi erilist. Mängulises pooles olime teistest niivõrd üle (esimese kaotuse sai Terville alles veebruaris – toim.). Sellest sõltuvalt ei saanud aru, mis tasemel enda mäng parasjagu on. Nüüd play-off‘ides saab mängida tugevamate tiimide vastu ja tundub, et mulle sobib see palju paremini.
Milline on üleüldine eluolu Prantsusmaal?
Kuna see on mu teine aasta Prantsusmaal, siis olen kõigega juba üsna harjunud ja üldiselt mulle meeldib siin elada. Liigad on tugevad, söök hea, vabadel nädalavahetustel avastamisrõõmu jagub. Ainult suhtlemine ja asjaajamine prantslastega on peavalu, sest keegi inglise keelt ei räägi ja prantsuse keele ära õppimine on eestlase jaoks päris keeruline.
Milline on klubi sisekliima ja läbisaamine treeneritega?
Klubi sisekliima on rahulik, sportlikus mõttes kohati isegi liiga rahulik – ainult mina ja Polina oleme platsil emotsionaalsemad, teised võtavad rahulikumalt. Aga võita tahavad mõistagi kõik. Palju suhtleme ameeriklastega. Prantslased on ka ägedad, kuid kahjuks mõned neist ei räägi eriti hästi inglise keelt ja siis on raske suhelda. Meie loots Romain Pitou on noor, esimest aastat peatreener, nii et tal pole eriti palju kogemusi naiskonna juhendamisel, aga me saame hästi läbi. Üldiselt on meil mõnus seltskond ja ühtegi „superstaari“ või „printsessi“ ei ole.
Mängid Terville’s mitme Eesti koodislasega. Kes sinu hinnangul on teinud neist kõige suurema arengu?
Väga raske öelda, sest Eliise oli kaks korda pikalt vigastuspausil ja pole eriti palju mänginud. Polinal on väike laps ja Kristelile meeldib temporündaja positsioon palju rohkem kui diagonaalründaja oma, aga ma olen nendega koos olles õppinud hindama nende tugevusi ja neid „ära kasutades“ üritanud ka ise paremaks saada. Eliisel on suurepärane blokitunnetus tagantliini rünnakutele, Polina pommitab kartmatult hüppelt servi igas olukorras ja Kristel lööb muljetavaldavalt kõrgelt.
Oskad sa öelda kus sa uuel hooajal mängid? On sulle juba kusagilt pakkumisi tehtud?
Ei ole õrna aimugi veel, olen pakkumistele avatud. Huvi on tuntud liigadest, kuhu ma hea meelega ei läheks – Soome, Šveits, Belgia -, aga never say never. Muidugi ma loodan enda arengut silmas pidades leida mõne tugevama klubi hea treeneriga, aga kui seda ei tule ja Terville’iga pääseme kõrgliigasse, siis ma ei välista ka siia jäämist.
Millises liigas sa kõige enam sooviksid kätt proovida?
Pikalt oli mu unistuseks mängida Venemaa superliigas, aga Euroopas mängides olen jälginud pigem Itaalia võrkpalli, sest sealses kõrgliigas mängivad paljud mu lemmikmängijad. Ka Meistrite Liigas domineerivad pigem Itaalia ja Türgi klubid, mitte Venemaa omad. Kuna eelmisel aastal oli mu treeneriks Itaalia naiste koondise abitreener ja tema meetodid ning tööeetika mulle väga meeldisid, siis hea meelega näeksin end ühel ilusal päeval Itaalias mängimas.
Mida ootad peagi algavalt koondisesuvelt? Kas usud, et eelmises koondisetsüklis tehtud head mängud tagavad sulle koha algkooseisus?
Muidugi ootan ma pikisilmi augustis toimuvat EM-finaalturniiri Budapestis, kuhu on sõitmas kogu mu pere ja palju tuttavaid, aga üldiselt meeldib mulle lihtsalt nende ägedate naistega koos laagerdada ja mängida. Okei, Hõbeliigas final-four’i jõudmine on sellel aastal väga raske, aga ma katsun näha suuremat pilti ja tegelikult on hea, et me saame nii tugevate tiimidega nagu Sloveenia ja Kreekaga enne EM-i mängida. Eks ma ikka salaja loodan põhikuuikusse pääseda, aga mitmeid kuid tagasi tehtud mängud ei garanteeri midagi. Meil on nurgaründaja kohale kõva konkurents ja minu olukorda ei tee ka see lihtsamaks, et jõuan koondise juurde kaks nädalat hiljem ehk mul on enne esimest mängu Sloveenia vastu ainult 3-4 päeva aega koos naiskonnaga treenida. Aga ma ei põe – suvi on pikk, loodetavasti saan millalgi ikka oma võimaluse.
