fbpx
Close

INTERVJUU | Kristiine Miilen treeneritest ja taustajõududest: mõnikord on neist paganama kahju

Kristiine Miilen. | Foto: Gertrud Alatare/volley.ee

Eesti rahvusnaiskond pidas Euroopa Hõbeliigas järjekordse kohtumise, kui teistkordselt mindi vastamisi Portugaliga. Sarnaselt avamängu 2:3 allajäämisele tuli ka eile vastu võtta kaotus, seekord tulemusega 1:3.

Meie naiskonna üheks resultatiivsemaks mängijaks kujunes nurgaründaja Kristiine Miilen, kes tõi 10 punkti (+5). Võtsime teisipäeva õhtul viljandlannaga ühendust, et uurida lõppenud mängu, peatreener Lorenzo Micelli ja tulevikuplaanide kohta.

Kristiine, paraku tuli Portugalile ka teistkordselt alla vanduda. Võta see mäng paari sõnaga kokku.

Esimeses geimis tulime küll suurest kaotusseisust välja, aga ise me ei teinud suurt midagi, pigem vastased kinkisid meile punkte. Meie rünnak oli halb, keegi palli maha ei saanud. Ainsana suutis Liis (Kullerkann) rünnakuid edukalt lahendada. Portugal luges meie mängu hästi. Ma ei ütleks, et nemad meeletult korralikult mängisid, pigem olime meie kehvad. Eks siin peab igaüks ise peeglisse vaatama. Meil on vaja mingit muutust. Treenerid ja taustajõud teevad meeletult tööd, aga meil jääb otsustavusest puudu.

Olete viimastes kohtumistes mänginud nii, et mõlemad diagonaalründajad on platsil. Mida sa sellest arvad?

Ma usun, et see on hea variant, välja arvatud täna, sest me ei saanud nurkadest üldse palle maha löödud. Vastuvõtul on numbrid kindlasti paranenud. Minu ja Kristi (Nõlvak) jaoks on see uus olukord, aga ma tunnen, et oleme rohkem fokusseeritud. Minule annab see enesekindlust. Palju on räägitud, et meie vastuvõtt on halb. Järelikult nii halb ikkagi pole, kui sellise süsteemiga meil vastuvõtuprotsent on tõusnud. Kui ma tunnen, et minusse nii palju usutakse, siis on platsil palju enesekindlam olla. Vastutust on küll rohkem, aga samas on lihtsam, sest sa tead, et ei sega teisi vastuvõtjaid. Rünnakul on Kertu (Laak) ja Kadi (Kullerkann) hästi tegutsenud. Pigem on meil üks käik juures.

EM-ile me ei pääsenud, aga Hõbeliigas on nüüd kirjas ikkagi kaks ilusat võitu. Kui suur emotsioonide virr-varr see viimane kuu on olnud?

EM-ile mitte pääsemine oli tõesti pettumus. Siin pole midagi öelda – paremad naiskonnad said sinna ja edu neile. Vastane ei võtnud meilt midagi ära, me ise andsime. Hõbeliigas Portugaliga esimene mäng oli natuke lubamatu. Tegelikult me mängisime hästi, aga 2:1 eduseisust on ikka kurb kaotada. Bosnia ja Hertsegoviina vastu olid kõik nii õnnelikud ja võitlesid väga tublilt. Läti vastu tuli kole, aga kohustuslik võit. Tunnen, et täna tegime sammu tagasi. Kuidas on võimalik, et ühel päeval mängime nii hästi ja järgmisel enam mitte? Rohkem agressiivsust oleks vaja. Kõik on üksteise vastu nii toredad, aga sportlikku viha ja võidujanu võiks rohkem olla. Ma ei saa öelda, et me ei pingutaks, aga emotsioonist jääb puudu. Stabiilsust ja ühtlast mängu peaks olema rohkem.

Kas ja mis on selle viimase paari nädala jooksul muutunud?

Sõpruskohtumised Austriaga andsid palju juurde. Enne EM-valikturniiri oli meil ainult üks mäng ja sellist voolavust meie mängus veel polnud. Lisaks tuli harjuda Lorenzo uute süsteemidega, mida me mängulises olukorras polnud proovinud. Nüüd tunnen, et oleme saanud piisavalt trenni teha ja erinevaid variante katsetada. Ilmselt sellepärast me suudamegi siin paremaid esitusi näidata kui Valgevenes.

Üleval vasakult: Liis Kullerkann, Kertu Laak ja Kristiine Miilen. All vasakult: Kadi Kullerkann ja Laura Parts. | Foto: erakogu

Kui suureks šansiks sa pead võita alagrupp ja miks mitte Hõbeliiga tervikuna?

Eks Bosnia mängust sõltub kõik. Peame pärast tänast taaskäivituse tegema, sest muidu läheb nende võitmine väga keeruliseks. Oleme näidanud, et suudame nendega mängida küll. Hetkel keskendume ainult sellele, et jõuaksime final-four‘i. Tuleb sisu näidata ja mitte pärast lolle vabandusi otsida. Kõik on enda kätes.

Kuna sa olid lõppenud klubihooajal Prantsusmaa kõrgliigas varumängija, siis kas mängu- ja enesekindlust oli kevadel raske leida?

Ma usun, et Hõbeliigas mängin paremini, kui tegin seda valikturniiril. Eks ma salamisi ikka lootsin, et kui koondisse tulen, et olen oluline lüli ja saan mängida enesekindlamalt ja vabamalt. Treenerid usaldavad ja aitavad mind väga palju. Üks Bosnia koondislane ütles, et ta pole mind kunagi nii enesekindlalt mängimas näinud. Eks ma tahan iseendale ja mõnele teisele isikule tõestada, et ma oskan mängida ja minule võib loota. See, et ma klubihooajal mängida ei saanud, ei tähenda, et ma ei arenenud. Trennid olid hea kvaliteediga ja see andis palju juurde, aga lihtsalt mängulises olukorras ei saanud testida, kui hea ma tegelikult olen. Ei ütleks, et ülimalt enesekindel oleksin olnud, aga ajapikku see enesekindlus kasvab.

Mida sa peatreener Lorenzo Micelli kohta juurde oled õppinud?

Nagu ma ütlesin, siis ta meeletult palju aitab ja usub minusse. Ma ei tea, kas ükski treener on kunagi minusse nii palju uskunud kui tema. Tänavu on palju koondislasi Eesti liigast ning uued süsteemid ja trennide intensiivsus on võib-olla neile keerulised. Ta mõnikord ütleb päris järsult ja ehk mõne jaoks on seda natuke liiga palju, aga minu arvates on ta hetkel palju rahulikum, kui ta oli Prantsusmaa liigas. Minu meelest selline ühe treeneri stiil ja trennid peaksidki olema. Ta on tõesti väga kvaliteetne treener.

Samamoodi kiidaksin ülejäänud staffi, kes näevad väga palju vaeva, et kõik sujuks. Mõnikord on neist nii paganama kahju, sest nad teevad suure töö ära ja siis… Nad ei saa tulla meie eest mängima ja tunnen, et veame neid alt. Me ei suuda kuidagi kindlana näivaid mänge enda kasuks pöörata. Lorenzo on öelnud, et võrkpalli me oskame mängida, aga mentaalselt peame asjad korda saama. Eesti meedia on teda kirunud, aga keegi ei näe suurt pilti. See, millist tööd ta siin teeb ja mida ta noorte heaks teeb, on hindamatu.

Millest see mentaalne ebakindlus võib tingitud olla?

Tead, ma isegi ei oska öelda. Lihtsalt punktid lähevad ja tuleb mõõn. Ju siis pole sellist inimest, kes võtaks enda peale vastutust. Kui sa tuledki Eesti liigast mängima Valgevene vastu, kus tõsted on kiiremad, rünnakud võimsamad ja blokk kõrgem, siis ongi raske. Kui vastane tegutseb hästi, siis meie enesekindlus väheneb ja me ei usu endasse enam nii palju. Hakkame närveldama ning lihtsaid vigu tegema – tekib lumepalli efekt. Ja pole kedagi, kes selle peatada suudaks. Kui kõik on hästi, siis mängime nagu kulda, aga kui ei, siis nagu ei oskaski mängida. Äkki see on naiste võrkpalli eripära.

Ning lõpetuseks: oled sa uueks hooajaks endale juba tööandja leidnud?

Allkirja ma veel kuhugi andnud pole. Eks see natukene riskantne ole, sest paljud võistkonnad on juba komplekteeritud. Mingeid pakkumisi on ikka tulnud, aga mitte midagi sellist, et kohe läheksin. On tulnud pakkumisi liigadest, kuhu ma ei taha minna, või heast liigast, kus klubi pole konkurentsivõimeline. Aga ma lubasin endale, et ma ei lähe kuhugi lihtsalt sellepärast, et mul oleks töö olemas.

scroll to top