Tartu Ülikool/Bigbanki naiskonna peatreeneri Kristjan Kaisi sõnul on Eestis sirgumas mitmeid talendikaid teismilisi naismängijaid, kuid et rohkemad neist ala juurde ka täisikka jõudes jääks, vajaksime hädasti tugevamat Eesti ja Balti liigat.
43-aastane Kais, kes asus Tartu esindusnaiskonna tüüri juurde möödunud suvel, naudib ühtpidi oma töö vilju, sest Balti liiga finaalturniiril olid võtmetegijad tema kasvandikud Jade Šadeiko (18), Ingrid Kiisk (21) ja Siiri Mari Sikk (19). Teisalt kinnitas finaalis Leedu esiklubilt Alytuselt saadud kaotus vana tõde, et Eesti naiste klubivõrkpalli tase ei kannata kriitikat.
Endine tipprannavõrkpallur, kes tegutseb põhitööna Tartu Ülikooli Spordi instituudis lektorina, pole enda sõnul ka ise veel treenerina küps. Just seepärast on Paikuselt pärit mees öelnud viimastel aastatel ära nii Tallinna Selveri kui Tartu Bigbanki meeskonna pakkumistele.
Kristjan, meie rahvusnaiskonna EM-finaalturniirile jõudmine ei tähenda vist seda, et ka Eesti ja Balti liiga tasemega võiks uhkeldada.
Jah, Eesti liiga tasemega ei saa kuidagi rahul olla, sest tegu on täielikult amatöörse sarjaga, kus ükski mängija palka ei saa. Samas, kui me arvestame seda, et kogu töö käib amatöörtasemel, siis on meil säravaid kujusid tegelikult küllaltki palju. Kui neid noori õnnestub õigesti treenida ja nad pääsevad kvaliteetsetesse välisliigadesse, on koondisele tulemas korralik järelkasv. Aga näiteks Eesti liigas pole meil Tartuga peale TalTechi ja Saaremaaga kellegi teisega huvitavaid mänge olnud. Oleks väga tähtis, et võrdsete klubide arv kerkiks nelja või viieni.
Kui kerge või raske on Tartu naiskonnal edasi areneda?
Ega see kerge ole. Näide: minu võistkonnas mängib Renate Pikk, kes teeb oma medõe vahetuse ära ja on pärast seda järgmisel päeval trennis täiesti läbi omadega. Samamoodi arstid (Kais peab silmas TÜ-s arstiteadust õppivaid Ingrid Kiiske, Mari Arakut ja Liis Noormetsa, kes on kõik Tartu põhitegijad – toim.). Nad ei saa hommikuti trennis käia. Areng peaks tulema millegi pealt. Aga sellise treeningute arvu ja Eesti liiga mängude pealt on väga raske edasi liikuda. Seepärast pole ma ka enam nii optimistlik nagu sügisel, kui naiskonna treenimist alustasin. Samas usun ikkagi, et meie mängijad on võimelised veel arenema, muidu ma seda tööd ei teeks.
Miks kohalikud liigad – nii Balti kui Eesti oma – on täielikult amatöörsed? Kas tegu on üleüldise probleemiga, et Eesti naiste spordis napib raha?
Oleme ka Tartus omavahel arutanud seda, aga raha pole tegelikult peamine asi. Meil pole nõudlust naiste profiliigale. Kui ma mõtlen kasvõi enda naiskonna peale – kes neist tahaksid profisportlased olla? Ega neid „jah“ vastuseid ilmselt väga palju ei tuleks. Kõigil on koolid ja muud tegevused. Ma olen tajunud ka seda, et paljud tüdrukud ei talu pinget. Nad tahaksid trennis käia, aga võistelda ei soovi. See on ilmselt asi, mis meid, meestreenereid, paneb kõige rohkem imestama. Ise nagu üritad mängijaid võistkonda võtta ja neile mänguaega pakkuda, aga teinekord hinnatakse hoopis rohkem seda, kui saab ainult trennis käia ja mängudeks koju jääda.
Kui populaarne on võrkpall täna Tartu tüdrukute seas?
Võrkpallitrennis käib Tartus üle 300 tütarlapse. Kõige populaarsem ala on siin iluvõimlemine, kuid pallimängudest on võrkpall tüdrukute seas kõige levinum. Üleüldiselt käib Eestis nooremates vanuseklassides võrkpallitrennides rohkem tüdrukuid kui poisse, aga täisikka jõudmise ajaks on kaalukauss kaldunud selgelt juba poiste kasuks.
Tõepoolest, kui noored ja andekad neiud saavad 18-aastaseks ning lõpetavad keskkooli ära, teevad paljud neist päevapealt lõpparve tõsise spordiga. Isegi väga andekad tüdrukud. Kuidas neid ala juures hoida?
Minu enda kasvatatud noortepõlvkond hakkab suureks saama ja tegelikult ongi neid vähe, kes veel mängima on jäänud. Alles on jäänud meie tänase naiskonna põhitegijad Ingrid Kiisk, Jade Šadeiko ja Siiri Mari Sikk… Ülikoolide juures peavad olema võistkonnad. Ka Tallinna Ülikool ei tohi ära kaduda, et noor, kes läheb edasi õppima, saaks võimaluse sporditeed jätkata. Tartus näen ma ruumi tegelikult isegi kahele võistkonnale. Lisaks meile siis Eesti Maaülikoolile või Tartu Ülikooli teisele võistkonnale. Tartu Ülikool on ikkagi Eesti parim ülikool ja siia tuleb palju noori õppima. Ilma ülikoolideta on keeruline hoida noort ala juures, kui puudub rahaline võimekus.
Kui palju on sul tulnud ette neid hetki, kus andekas tüdruk tuleb juurde ja ütleb, et tema lõpetab ära mängimise?
Eks ikka ole tulnud selliseid hetki, kus vaatad, et sellest tüdrukust võiks hea mängija saada, aga ta läheb päevapealt rahvatantsu, kergejõustikusse või lõpetab üldse ära. Valus on siis, kui näed seda sama tüdrukut kaks kuud hiljem kuskil harrastajatega võrku mängimas. Treener kasvab niikuinii oma õpilastega nii kõvasti kokku, eriti kui tegu on laste ja noortega. Siis on kivi südamel küll, kui keegi ootamatult ära lõpetab. Aga midagi pole teha, iga inimene langetab oma otsused ise.
Tean, et sinu kui peatreeneri teenete vastu on huvi tundnud ka mitmed Eesti meeste meistriliiga klubid. Kellele sa tänaseks ära oled öelnud?
Tartu on paaril aastal huvi tundnud. Samuti uuris Tallinna Selver poolteist aastat tagasi, enne kui Austris Stals palgati.
Miks sa meeskondadele ära oled öelnud?
Ma pole kindlasti veel valmis treener. See töö on natuke nagu poliitika. Sa pead oskama laveerida ja lugeda ridade vahelt. Juba see aasta on nii palju uusi nüansse toonud. Aga selleks ma siin olen, et õppida. Ei saa ju pärast esimesi raskusi püssi põõsasse visata.
Millal see valmis treeneri tunne võiks tekkida?
Mingil hetkel see kindlasti tekib. Asjad hakkavad ju korduma, õpid inimesi tundma. Ma vaatan näiteks Andreid (Eesti koondise peatreener Andrei Ojamets – toim.). Ma arvan, et tema on valmis treener. Ei saa kohe pärast mängijakarjääri tulla ja öelda, et nüüd on asjad nii. Oskused tulevad ajapikku.
Ometi on palju neid mängijaid, kes on kohe pärast treenerikarjääri saanud edukaks treeneriks. Võtame kasvõi äsja Venemaa koondise peatreeneriks saanud soomlase Tuomas Sammelvuo.
Tuomas on tõesti eriline kuju. Kuna olen temaga samal aastal sündinud, siis mängisin tema vastu viis-kuus korda noortekoondise-aegadel. Ta oli algusest peale teistsugune, lahtise peaga. Ka Avo Keele kohta võib sama öelda. Võib-olla Janis Sirelpuu osas ma kahtlesin, kui ta ütles, et tahab nüüd treeneriks saada. Aga näed, Janis teadis, mida ta tahab teha, ja pole üldse kehv treener. Aga heast mängijast üksnes ei piisa, et hea treener olla. Mängijal on olemas autoriteet ja nägemus spordist, aga kas sa suudad võistkonna mängima panna, tehnikavigu märgata ja midagi juurde anda hoolealustele, see on hoopis teine asi.
Kas sul on plaan tulevikus mõni meeste klubide pakkumine siiski vastu võtta ja täielikult treeneritööle keskenduda?
Ma ei välista midagi. Hetkel on lihtsalt see, et treenin naiskonnas oma kasvandikke. Pealegi olen hetkel lektorina ametis Tartu Ülikoolis ja mu lapsed on sellises eas, et nad vajavad palju tähelepanu. Meeste treenimine oleks oluliselt ajamahukam kui naiste juhendamine. Aga ma ei välista midagi. Tahan elus üldiselt igasuguseid asju proovida.
Loe ka: Kuhu kadus finaalis Tartu naiskonna enesekindlus?
Loe ka: Jade Šadeiko siirdub USA-sse ja vahetab saalivõrkpalli rannavolle vastu
