Kahel viimasel hooajal Šveitsis Schönenwerdi Volleys mänginud Kristo Kollo võttis lõppenud koondisesuvest kaasa palju head ning liitub homme oma uue koduklubi, Itaalia esiliigas mängiva Mondoviga.
28-aastase Kollo karjäär algas mäletatavasti hoopis rannavõrkpallurina – 2008. aastal tuli ta koos Oliver Vennoga suisa juunioride maailmameistriks -, ent tänaseks on ta oma juured tugevalt saalivõrkpalli külge kinnitanud ega kahetse otsust.
Intervjuus Võrkpall24.ee’le rääkis Kollo nii plahvatuslikust arengust, koondise põhimeheks kerkimisest kui ka koondisekaaslastest ja nende mõjust temale endale.
Kristo, sinu jaoks oli lõppenud suvi kõrvalt vaadates üsna märgiline. Kerkisid EM-valikturniiril koondise kindlaks põhimeheks ja mängisid oma rolli kenasti välja.
Selle koha pealt küll. Suve esimeses pooles kasutasid treenerid teise nurgaründajana peamiselt Oliveri (Venno), aga mänguaega jagus ka mulle. Suve teises pooles tundus, et Gianni (Gheorghe Cretu) usaldas mind. See suvi andis nii enesekindlust kui mängukogemust kõvasti juurde.
Uskusid sa näiteks 2015. aastal, kui koondises mängisid sinu positsioonil sellised mehed nagu Robert Täht, Keith Pupart ja Martti Juhkami, et võiksid paar aastat hiljem ise põhikoosseisu-mängija olla?
See uskumine on üks asi… Kindlasti ma lootsin seda. Võib-olla see andis ka lisajõudu, et töötada eesmärgi nimel. Aga pigem, jah, läks reaalsus põhikoosseisu pääsemisest toonasest perimeetrist välja. Kui sellised mehed ees olid, siis olnuks seda raske toona arvata. Aga siin me nüüd oleme. Kui Juhkami ja Pupart oleksid koondises ja Radža (Andrus Raadik) oleks terve, siis ma ei tea, kas ma algkoosseisu oleks pääsenud.
Kuidas sa ise suhtuksid sellesse, kui Juhkami ja Pupart koondisse naaseksid? Ühtpidi ju kindlasti tore, teisalt tekiks sinu vaatevinklist nurgaründaja positsioonil seninägematu konkurents.
Jumala eest, konkurents on ju edasiviiv jõud! Minul oleks igal juhul väga hea meel, kui nad tuleksid, sest ma arvan, et neil oleks palju koondisele veel anda. Kas ja kuidas nad antud hetkel mängupilti sobituksid, on juba teine küsimus ja pole minu otsustada. Aga mängijana näen ma küll, et neil oleks koondisele palju anda ja pigem meeskond kindlasti võidaks nende tulekust. Aga toonitan veelkord, see on minu kui mängija arvamus. See, kas neid koondisse kutsutakse, ja kas nad sinna tuleks, pole minu otsustada.
Tuleme tagasi sinu enda juurde. Kui palju need pikad koondisesuved sind paremaks mängijaks on teinud?
Viimasel kahel aastal tunnen arengut eriti hästi. Selliste meestega koos treenides tuleb see edasiminek päris suurte sammudega. Kui vaatan, kuidas ma kaks aastat tagasi väljakul olin ja mida seal tegin, ei anna võrreldagi.
Millistes aspektides enim oled arenenud?
Tahaksin öelda, et igas elemendis. See suvi andis palju juurde nii tarkust, jõudu kui osavust. Ka enesekindlust on rohkem… Kõige olulisem on muidugi mängutarkuse kasvamine. Kui (Andri) Aganits ja teised sellised kollid on vastas, siis lihtsalt peab mängima tarkuse, mitte jõuga.
Meil on koondises ka hästi hea õhkkond. Gianni (Gheorghe Cretu) ja Rainer Vassiljev teevad mängijatega palju individuaalset tööd. Samamoodi viitsisid Šveitsis Rainer ja Indrek Verro minuga vaeva näha. Olen neile tänu võlgu.
Aga milles jääb veel vajaka?
Kindlasti on mul vaja parandada rünnakupoolt. Ma olen perfektsionist ja arvan, et juurde saab igal pool veel panna. Isegi kui tunned, et vastuvõtus oled enesekindel, on ikka võimalik midagi parandada.
Kas põhjus, miks itaallased sind palkasid, võib seisneda just sinu kaitsemängus?
Ma ei tea, kas see peamine põhjus oli, aga itaallased on tõesti kontrolliva mängustiili austajad ja see võis mängida rolli küll. Eks see kaitsest lähtuv üldmäng ju minu peamine tugevus ole.
Itaalia esiliiga tase on vist Šveitsi kõrgliiga omast selgelt parem?
Ega siin pole väga midagi võrrelda, jah. Olgem ausad: Šveitsi keskmike hulka kuuluv klubi, kus mina mängisin, oli kehv. Itaalia esiliigas aga ühtegi lihtsat mängu ees pole ootamas.
Kas hing tagasi rannavõrkpalli juurde ei kisu?
(Muigab.) See on kuldne küsimus. Eks ta ikka kisub, aga praegu on koondisetsüklid kuidagi nii positiivsed olnud. Need poisid, kes koondises igapäevaselt kõrval on… See on nii äge, et ma ei vahetaks seda mitte millegi muu vastu.
Ometi mängisid ka sel suvel oma lõbuks natuke rannavõrkpalli.
Jah, Robiga (Robert Täht) mängisime.
Kui paar Kollo – Täht mängiks keskenduks ühe aasta rannavõrkpallile, sünniks sealt midagi ilusat?
(Puhkeb naerma.) Muidugi!
Nii et rannavõrkpalli sa täielikult oma elust kustutanud veel pole?
Jah, never say never (tõlge: ära iial ütle iial)! Ma ei välista, et kunagi, kui ma saalikarjääri lõpetan, võiks liival proovida veel saavutada midagi, olgu siis Robi või kellegi teisega. Eks me läbi nalja Robiga oleme sellest ka rääkinud.
Kas ja kui palju rannavõrkpalli taust sind saalis on aidanud?
Kindlasti on aidanud. See annab nii palju mängulugemist, liikumist ja pallitunnetust juurde, et mina olen alati kõigil noortel soovitanud rannavollet suvel mängida.
Rannavõrkpallis lage pole, seetõttu küsin, kus võiks saalivõrkpallis sinu võimete lagi olla?
Väikesed miniunistused mul on ja Itaalia esiliiga võiks olla samm nende täitumise poole. Ideaalis tahaksin tipu ära näha. Olgu see siis Itaalia, Prantsusmaa, Türgi kõrgliiga või midagi sellist. Tahaksin ennast sellises keskkonnas proovile panna. Itaalia esiliiga peaks olema selleks hea hüppelaud. Aga täna ongi see kõik unistuste kontekstis öeldud. Kas mul ka tegelikult oleks kõrgemal tasemel variant mängida või mitte, selles osas annab ka mulle endale aimu eelolev hooaeg.
Lõpetuseks räägime paar sõna veel koondisekaaslastest. Kes sind sel suvel enim üllatasid?
Neid mehi on palju! Terve koondis on selliseid mängijaid täis. Kui konkreetselt kedagi välja tuua, siis minu jaoks on üllatus see, kuidas 39-aastane Kert Toobal jätkuvalt kestab. (Muigab.) See on müstika, kuidas ta jõuab siiani meeskonda vedada. Võtan mütsi maha selle mehe ees! Teiseks tooksin esile Andri Aganitsa. Ta on kõvasti edasi läinud. Trennis on kohati lihtsalt selline tunne, et tema vastu pole mõtet ründama minnagi. (Naerab.) Pigem püüa pall kinni ja veereta võrgu alt läbi!
Kui palju sa välismaal mängides koondisekaaslaste tegudel silma peal hoiad?
Nii ei ole, et jälgin konkreetselt ainult üht või teist mängijat. Üritan ikka kõiki jälgida nii palju, kui võimalik. Eelmisel aastal vaatasin rohkem Prantsusmaa liiga mänge ehk Aganitsa ja Martti Juhkamit. Uuel hooajal tahan kindlasti näha, kuidas Robil Türgis ja (Renee) Teppanil Poolas sujuma hakkab.
