Saaremaa Võrkpalliklubi nurgaründaja Keith Pupart tunnistab, et meeskonna edukas hooaja algus on teda veidi üllatanud, sest veel sügise hakul polnud seis Kuressaares kuigi hea.
Aeg lendab ja nii on Pupartist saanud täna 35 eluaastaga üks liiga kogenumaid mängijaid. Saarlase hinges on poisikest aga vaat et rohkemgi kui kümmekond aastat tagasi, mil ta enne välismaale siirdumist viimati kodumaal mängis, sest väikesed naljad ja krutskid kuuluvad palliplatsil tema igapäevaste soorituste hulka. Tasub vaid vaadata ja märgata.
Võrkpall24 võttis Pupartiga ühendust enne saarlaste pühapäeval toimuma pidanud kohtumist Läti nõrgima klubi Daugavpilsiga. Mäng lükati lõpuks küll edasi, ent kuna puudutatud teemad jäävad matši toimumisajast hoolimata aktuaalseks, polnud põhjust küsimusi muutma hakata.
Keith, Eestis on muutunud olukord seoses Covid-19’ga taas kriitiliseks – meeskonnad langevad isolatsiooni ja mänge lükatakse edasi. Kas sa usud, et liiga saab siiski jätkuda mingil moel kuni kevadeni?
Ma loodan, et pausi ei tule. Seisud on paratamatult kehvad. Tühja saali ees mängimine pole kindlasti ideaalne variant, aga see on parem kui mitte midagi. Olen ise optimistlik, et mingil moel saame mängud mängitud. Klubid peavad hästi vastutulelikud olema ja normaalselt üksteisega suhtlema. Hea kommunikatsioon on liiga jätkumise alus.
Poolas talitatakse sedasi, et kui seitsmiku jagu mehi – nende hulgas sidemängija – on terved, siis peetakse mäng ära. Kas selline lahendus läheks sinu hinnangul liiga jaburaks või kannataks seda meilgi vajadusel rakendada?
Minule isiklikult see sobiks. Niisama trennitegemise pärast trenni teha pole atraktiivne – tahaks ikka mängida. Kogu sellel protsessil peab olema mingi eesmärk. Tahame karikaid võita. Ja kui muud varianti pole, siis tuleb seda teha publikuta.
Pühapäeval pidi Saaremaad ehk tabeli liidrit ootama ees kodumäng liiga viimase meeskonna Daugavpilsiga. Ütle päris ausalt, kas sa suudad end motiveerida taoliseks kohtumiseks, kus lõpptulemus on juba enne mängu sisuliselt teada?
Daugavpilsi vastu ei pea tõesti sada protsenti õnnestuma. Piisab, kui mängime enam-vähem oma taseme välja. Aga häälestus ei tohi siiski ka nende vastu olla tavapärasest teistsugune. Olen karjääri jooksul nii palju sellega kõrvetada saanud, et võistkond pole täieliku keskendumisega peale läinud ja on arvanud, et võit tuleb niikuinii ära. See on väga libe tee. Häälestuda tuleb mängudeks ikkagi korralikult. Ja me ei alahinda siin liigas kedagi. Nii palju oleme spordimehed ja peame kõigist vastastest lugu. Peame väljakul alati näitama, et oleme parem meeskond. Ja kui motivatsiooni ei ole, siis tuleb seda ühel või teisel moel tekitada. See pole vabandus, et me mängime tabeli viimase meeskonnaga.
Kuidas motivatsiooni tekitada saab?
Erineval moel. Võib kasvõi nii võtta, et kui mängid, siis üritad väga palju punkte tuua ja olla igas elemendis võimalikult efektiivne. Endale peab mingid eesmärgid seadma ja just selle kaudu saab motivatsiooni otsida.
Saaremaa meeskonna peatreener Ioannis Kalmazidis on andnud tänavu üsna palju mänguaega ka varumeestele. Kuidas sina algkoosseisust välja jäämisesse ja varumeestenurgast mängu jälgimisse suhtud? Tahaksid sa olla igal hetkel platsil?
Mulle isiklikult Ioannise stiil tegelikult väga meeldib. Esiteks, meil on nii sisutihe võistkond, et igale positsioonile jagub mitmeid heal tasemel mängijaid. Mul pole vaja peast kinni hoida, et oi-oi-oi, mis juhtuma hakkab, kui see või teine varumees väljakule tuleb. Mulle meeldib, et Ioannis laseb teatud mängudes kõigil meestel mängida. Polekski mõtet kuut-seitset meest ribadeks tõmmata. Ioannis kasutab meid targalt. Kõigile mänguaja andmisega hoiab treener ka põhiešeloni värskena. Mängunälg säilib. Ma olen juba sellises vanuses, et iga mäng ei saagi rapsida. Tuleb targalt tegutseda, et mind võimalikult pikaks ajaks jätkuks. (Muigab.) Tahan ikkagi Kerdile vanusega ära panna.
Sul on Kerdini veel valgusaasta minna! Tema on 41, sina alles 35.
Aga mingi eesmärk peab ju olema!
Jätkates varumeestest rääkimist, siis mida seal varumängijate nurgas tehakse?
Nalja tehakse ja kõhulihaseid tehakse, aga samas peab olema ka valmis väljakule sekkuma. Kunagi ei tea, mis mängus juhtuda võib. Jalg üle põlve istuda on väga ohtlik. Aga tuju tuleb ikkagi üleval hoida, mitte kivinäoga mängu jälgida. See pole ju surmalaager. Ja meeskonda on vaja toetada.
Tuleme tagasi Kalmazidise juurde. Uue peatreeneriga näivad kõik mängijad rahul olevat. Kas see vastab tõele?
Jah, mulle ta väga meeldib, nagu juba ennist ütlesin. Ioannis on töötanud treenerina maailma tippmängijatega ja see kajastub ka Saaremaal. Erinevalt osadest treeneritest – nimesid nimetamata – teab ta, kuidas kellegagi suhtlema peab. Osade mängijate peale tuleb treeningul vahel häält tõsta, et nad keskendunumalt tegutseks. Teiste puhul võib selline lähenemine aga vastupidiselt mõjuda ja need mängijad võivad solvunult trennist ära jalutada. Ioannis tunnetab neid asju. Lisaks õpetab ta kõigile mängijatele regulaarselt midagi uut.
Ka sinule?
Ka minule. Ma olen sellel arvamusel, et ole sa 20 või 40-aastane mängija – keegi meist pole perfektne. Alati leiab kohti, mida paremaks lihvida.
Kas sa oskad konkreetselt midagi välja tuua, kus Kalmazidis on sinu mängu muutnud või parandanud?
Sedasi midagi konkreetset on keeruline välja tuua, aga ta pakub mulle trennis välja võimalusi, kuidas mingeid asju natuke teistmoodi teha. Et katsetaksin ja vaataksin, kas nii oleks parem. See toimib.
Eesti võrkpalliringkondades on sind läbi aastate tuntud kui kaitsemängu suunitlusega mängijat. Seda on kinnitanud ka tänavune hooaeg, mil oled hea üldmänguga silma paistnud. Kas sa pead ka ise end just taoliseks mängijaks?
Jah, sa oled asjadest õigesti aru saanud, sest ma pole üheski võistkonnas peamine ründejõud olnud. Mulle meeldib teha musta tööd. Paljudele see võib-olla ei sobigi, aga mulle sobib. Olen näiteks Saaremaa teise nurgaründaja (Evandro Dias) Souzaga täiesti erinev mängija. Minu ülesanne on kaitses pallid üles tuua ja tema peab need seejärel maha lööma. Vastupidiseid olukordi tuleb ette väga harva.
Kuidas sa end täna selles rollis tunned? Kas su servi vastuvõtt on tänu aastatega saadud kogemustele parem kui kunagi varem?
Seda on väga raske hinnata. Julgen öelda, et näiteks Poolas oli mul kahel esimesel aastal servi vastuvõtt väga hea (hooaegadel 2015-17 – toim.). Ja seal löödi teisel tasemel servi kui Eestis. Aga see kaitsemängu jutt ei tähenda, et ma igapäevaselt oma rünnakuga vaeva ei näeks.
Teine sind iseloomustav fakt on see, et sa oled suutnud oma pika karjääri jooksul tõsisematest vigastustest prii püsida. On selle taga õnn või teadlik tegutsemine?
Kindlasti mängib siin õnn rolli, aga see pole kõige tähtsam. Kõige tähtsam on vigastuste vältimisel targalt tegutsemine, eriti vanemaks saades. Väga käredates trennides hoian end natuke tagasi.
Kas sa välismaale mängima enam ei kipu?
Mu vanus on täna juba selline, et ei kipu. Võõrsil sai mängitud ilus ümmargune arv aastaid – kümme. Sellest piisab küll.
Aga Eestis näed sa end tulevikus Saaremaa Võrkpalliklubis jätkamas või oled avatud ka teistele pakkumistele?
Ma pole Saaremaale ju naelutatud, seega olen pakkumistele avatud. (Muigab.) Seda muidugi juhul, kui kellelgi on, mida pakkuda.
Kas Kuressaare sobib sulle elupaigana? On seal, mandrilt kaugel, piisavalt huvitav elu ka pimedal ajal?
Ma olen ju siit pärit ja mulle sobibki rahulik elu. Ma pole suurlinnamees. Sõbrad teavad, et ma olen suur saunataja. Mind võib nimetada Saaremaa spaade kuldkliendiks, kuigi kuldkaarti pole veel ükski spaa mulle andnud. Olen Kuressaare spaade suurtoetaja.
Keskmisele võrkpallisõbrale on tänavu suurimaks üllatuseks olnud teie meeskonnas kahtlemata Hindrek Pulga hea vorm. Kas ka sinule?
Jah, ka minule. Kui ma enne hooaega vaatasin, kuidas Hindrek õlaprobleemi käes vaevles ja üheski kontrollmängus ei osalenud, siis mõtlesin küll, et huvitav, mis sellest hooajast meil sedasi üldse saab. Õnneks on Hindrek väga hästi mänginud ja oleme järjest võite võtnud. Tema üle on mul hea meel.
Kaheaastase vahe järel on meeskonnas tänavu tagasi austerlasest sidemängija Alexander Tusch, keda paljud peavad teie tänavuse edu üheks võtmefiguuriks. Kuidas sa teda Saaremaa eelmise aasta sidemängijate Reto Gigeri ja Artis Caicsiga võrdleksid?
Ma ütleksin, et meie sidemängijate tase on võrreldes mullusega kerkinud. Gigeril võis eelmisel hooajal joosta tähtsatel hetkedel juhe kokku. Kuna ta oli sidemängija, siis kajastus tema ebakindlus kogu meeskonna mängus. Tuschil on enesekindlust oluliselt rohkem ja temaga selliseid ärakukkumisi ei teki.
Saaremaa on seni olnud teistest meeskondadest selgelt üle. Kas sa oskasid seda ennustada?
Seda, et me nii kindlalt domineerime liigat pärast paari kuud, ei osanud ma ette näha. Aga me pole veel ühtegi karikat võitnud ja kõik võib tähtsate mängude eel veel muutuda. Püsime kahe jalaga maa peal ega mõtle, et oleme nüüd igavesti teistest üle.
Kõigil Saaremaa konkurentidel on olnud hooaja alguses erinevaid probleeme. Kes on mõnest põhimehest ilma jäänud, kellel lihtsalt mäng ei klapi. Kes sinu hinnangul hooaega teistest Eesti klubidest kõige paremini alustas?
Ma arvan, et Tartu Bigbank. Nad on oma asjad enam-vähem ära teinud. Aga ma ei saa ausalt öeldes aru sellest jutust, mida osad klubid räägivad seoses kokkumängu otsimisega. Minul on siin Saaremaal tänavu viis uut mängijat ümber, ainult liberod jäid põhikoosseisust samaks. Ometi juhime liigat.
Järelikult suudavad head mehed paremini ja kiiremini kokkumängu leida.
Tundub nii, jah. Headel mängijatel ei lähe nii palju aega, et see kokkumängu leida. Head mängijad teebki see heaks, et nad suudavad kiiresti teiste meestega klapi saavutada.
