Eesti võrkpalliklubide sidemängijatest on Tartu Bigbanki kapteni Kert Toobali kõrval tänavusel hooajal esile kerkinud Saaremaa meeskonna šveitslasest arhitekt Reto Giger, kes räägib nii Eesti võrkpallist kui ka eesti rahvast suure austuse ja lugupidamisega. Kogenud Artis Caicsi asemel regulaarselt Saaremaa põhikoosseisu kuuluv Giger valiti hiljuti Credit24 Meistriliigas novembrikuu parimaks mängijaks.
Giger tegeles kuni 26. eluaastani võrkpalliga töö ja ülikooli kõrvalt, jõudes vahepeal aasta ka kaitseväes “veeta”. 2018. aasta kevadeks oli 195-sentimeetrine mängumees lõpetanud kodumaal ülikooli ja jätnud poolprofessionaalses Näfelsi klubis seljataha sedavõrd hea hooaja, et Poola kõrgliigaklubi Radom otsustas ta oma meeskonda teiseks sidemängijaks palgata. Esimesel välishooajal sai Giger ootamatult palju mänguaega, ometi tänavuseks hooajaks jätkulepingut klubi talle olude sunnil pakkuda ei saanud. Nii jõudiski Giger Eesti tippmeeskonna Saaremaani, kus mängib võrkpalli ja naudib mere lähedust.
Võrkpall24 ja Giger kohtuvad esmaspäeva õhtupoolikul Tel Avivi eeslinna Kfar Saba parima hotelli katusekorrusel, kust avaneb kogu piirkonnale lummav vaade. Enne intervjuu algust peab šveitslane põhjaliku vestluse Saaremaa statistiku Märt Pajusaluga, et arutada veelkord läbi CEV Challenge Cupi avamäng iisraellastega ning mõelda lahendusi tänaseks korduskohtumiseks. Kuna ka siinkirjutaja on tänu katusel laiutavale päikesele ja D-vitamiini kogusele kokkulepitust oluliselt varem kohale jõudnud, kuuleb ta vestlust pealt ning jälgib huviga, millest ja kuidas räägitakse.
Reto, ma ei plaaninud küll intervjuud spordist alustada, kuid kuulates sinu ja Märdi vestlust, hakkab mulle üha rohkem tunduma, et võrkpall – see on ju teadus!
(Naerab.) Jah, sest ka võrkpallis sõltub palju numbritest. Ma arvan, et tänapäeva võrkpallis on oluline teada, kuidas keegi mängib. Tänu põhjalikule statistikale on võimalik selgeks teha, kes millises suunas näiteks olulistel hetkedel ründab või kes on blokis teatud situatsioonides kehvem. Vahel tuleb põhineda numbritele, vahel aga kõhutundele. Tuleb leida tasakaal nende kahe vahel.
Kas hea sidemängija aju peabki töötama nagu kompuuter, teisiti pole võimalik?
Jah, nii palju, kui mina näinud ja kuulnud olen, on sidemängijad üldjuhul targad. Ja seda ka võrkpallivälises elus. Sidemängija roll pole ju ainult hästi palle ette tõsta, vaid ka mängu juhtida. Ründajad peavad teda usaldama.
Eesti koondis on õnneks taolise sidemängija leidnud. Kui palju sina Kert Toobalit kõrvalt jälginud oled?
Nägin teda eelmisel hooajal PlusLigas (Poola kõrgliiga – toim.) rohkem mängimas, kuna mängisin Radomiga ise samuti Poolas. Ta on täpselt selline sidemängija, nagu me just rääkisime – tark ja liidriomadustega. Aga mulle tundub, et me oleme kohati täiesti erinevad, kuna Kert on rahulikum, mina aga emotsionaalsem. Rohkem jälgin ma tegelikult Itaalia, USA, Brasiilia, ja Argentiina sidemängijaid, sest nendes riikides saavad mängijad väga hea võrkpallikooli.
Kas on ka midagi erilist, mida oled Kerdi puhul täheldanud?
Vanemates sidemängijates avaldub kõige paremini oskus, kuidas ja mismoodi teatud hetkedel kellelegi tõsta. Kogenud sidemängijad oskavad vastast lollitada ja teavad, kus on blokis võimalik auk leida.
Esitan ühe keerulise küsimuse ka – kas sa pead end paremaks mängijaks kui Kert?
(Muigab.) Ma ei saa sellele küsimusele vastata, sest me oleme stiililt nii erinevad mängijad. Võib-olla on minu serv tema omast parem. Ei, tegelikult vist ei ole, kuna Kerdil on väga hea planeeriv palling. Ma ütlen siis nii, et me oleme mõlemad oma stiilis head.
Kas sulle on Credit24 Meistriliigas mõni teine sidemängija ka hea mulje jätnud?
Kui puhtalt tõsteid tehnilisest poolest hinnata, siis meeldis mulle, kuidas TalTechi sidemängija (Aleksander Eerma) käed töötavad. Sama ütleksin ka Tallinna Selveri sidemängija (Renet Vanker) kohta. Samas tundub mulle, nii vähe kui neid mängimas näinud olen, et nad peavad veel vaeva nägema oma olekuga platsil.
Kui tähtis on sinu jaoks see, et sa oled tänavu Saaremaa meeskonnas kerkinud Artis Caicsi ees kindlaks põhimeheks?
Mu eesmärk oli tänavu kindlasti rohkem mänguaega saada kui mullu Radomis, kus mind võetigi teiseks sidemängijaks. Seega muidugi on mänguaeg tähtis. Samas pole minu jaoks mingi probleem, kui Artis vahel mängu alustab või mängu keskel minu asemel väljakule tuuakse, sest tal on hea blokk ja serv. Ja muidugi on ta ka hea tõstja.
Kas see, et sinu kõrval on teine tituleeritud sidemängija, annab sulle ka mingil määral kindlust juurde, sest vastutuskoorem jaguneb kahe mehe peal laiali?
Jah, kindlasti võib nii öelda. Kui meeskonna teine sidemängija oleks kohalik noormängija, kelle puhul sa tead, et vahetust tehes võib mäng hoopis käest minna, oleks mul keerulisem. Ka treeningutel on kasulik, kui meeskonnas on kaks heal tasemel sidemängijat. Selline formaat sobib mulle.
Õpin minagi oma ametit veel. Jõuame nüüd lõpuks sinna, kust tegelikult seda intervjuud alustada soovisin. Mis teeb sind elus õnnelikuks?
(Vajub hetkeks mõttesse ja vaatab kaugusse.) Sõbrad. Ja perekond. Inimesed, kes annavad su elule mõtte.
Kes on sinu elus kõige tähtsamad inimesed?
Huuh. Mu tüdruksõber, kihlatu, kellega oleme nüüdseks seitse ja pool aastat koos olnud. Ja teiseks ema. Tema on inimene, kellele võin alati toetuda. Helistan neile mõlemale umbes ülepäeviti ja me lihtsalt räägime. Võrkpallist, aga ka kõigest muust. Nad elavad Šveitsis.
Räägime sinu kodumaast. Kui küsida keskmiselt eestlaselt, mida ta teab Šveitsi kohta, siis kõlaks vastuseks ilmselt midagi sellist: väike riik, mille kõik elanikud on rikkad.
(Puhkeb naerma.) Olen kuulnud sellist arvamust oma riigist väga palju kordi! Šveitsis on tõesti väga kõrged palgad, aga samas on ka meie elu väga kallis. Mitmed meeskonnakaaslased olid šokeeritud, kui kuulsid, kui palju mu sissetulekutest kulub Šveitsis maksudele, kindlustustele ja korteri üürimisele. Sellest, mis ma võrkpallurina teenin, ei jää just kuigi palju raha üle, kui kõik kohustuslikud asjad ära maksta. Igal pool mujal tundub šveitslase jaoks elu muidugi odav.
Aga mitte Iisraelis!
Jah, tõesti, nad ei jää meile palju alla. Näiteks seitse-kaheksa eurot ühe õlle eest – see on võrreldav Šveitsiga.
Kas Eesti on sind oma hinnatasemega üllatunud? Kohati pole enam vahetki, kas oled Soomes või Eestis.
Veidi küll. Ma eeldasin, et restoranides on hinnad 50 protsenti Šveitsi hindadest, aga tuli välja, et see number on hoopis umbes 70. Ja eriti kõrged on hinnad Tallinna kesklinnas. Samas, poodides on toidukaupade hinnad siiski Šveitsis kõvasti kõrgemal.
Mis on täna Šveitsis kõige suurem probleem? Millest inimesed räägivad? On see migratsioon?
Ei, migratsioonist räägitakse küll ja vahel on sellega seoses tuntavaid probleeme, aga see pole peamine jututeema. Viimaste valimiste põhiteema oli meie vananev rahvastik. Sellest räägitakse tänaseni palju, et kuidas me tulevikus oma pensionäre ülal pidada suudame.
Arvestades seda, millised on Šveitsis palgad, siis kas ja kui palju oled sina mõelnud võrkpallist loobumisele ja n-ö tootvale tööle minemisele?
See on Šveitsis suur probleem, kuidas võrkpallureid ka pärast ülikooli spordi juures hoida. Meil käib üldiselt nii, et üliõpilane mängib õpingute ajal võrkpalli ning elatab end sellega ära. Pärast ülikooli lõpetamist peab ta aga otsustama, kas läheb tööle või jätkab võrkpallurina ja teenib umbes neli korda vähem kui tavatööl. Mina otsustasin võrkpalli kasuks, sest see on minu jaoks huvitavam kui kusagil kontoris päevad läbi istumine. Olen leidnud tänu spordile endale sõpru nii Poolast kui ka Eestist ega kahtse valikut.
Mida sa ülikoolis õppisid?
Mul on bakalaureusekraad arvutiteaduses. Enne nelja-aastast ülikooliperioodi olin veel neli aastat ühes firmas praktikal ja aasta kaitseväes (Giger selgitab, et taoline süsteem – neli aastat esmalt oma tulevasel erialal praktikal tööl ja alles seejärel sama pikalt ülikoolis – ongi Šveitsis tavapärane – toim.).
Nii et tulevik viib sind ilmselt IT-sektorisse tööle?
Jah, kuna mul on sportlasena palju vaba aega, siis teen ka praegu juba palju arvuti-alaseid asju. Tulevikus tahaksin kindlasti IT-sektoris töötada ja ühendada selle ehk õpetamisega. Näiteks Eesti on väga hea digiriik. Meie oleme Šveitsis aga natuke ajast maas, sest igasuguste uuenduste ellu viimine võtab mu kodumaal palju aega. Ma loodan, et lapsi õpetatakse tulevikus rohkem arvutit sihtotstarbeliselt kasutama.
Millest sa veel huvitatud oled?
Mulle meeldib palju asju! Mulle meeldib näiteks lugeda ja ronida.
Eestis ja Saaremaal saab vist ronida ainult horisontaalselt, mitte vertikaalselt, sest ühtegi mäge meil pole. Mõni arvab, et Maa on lapik, aga see on küll selge, et Eesti ongi lapik.
(Muigab.) Jah, ma tõesti igatsen natuke mägesid. Šveitsis on maksimaalselt tunniajase autosõidu kaugusel alati mõni mägi, kuhu saad minna ja ilusat panoraami silmitseda. Aga Eestil on omad võlud.
Nagu näiteks?
Meri! Ma armastan merd. Kui Saaremaale augustis tulin, olin väga õnnelik, sest sain igal vabal hetkel soovi korral mere äärde jalutada. Meil on Šveitsis küll järved, aga…
Aga see pole see!
Täpselt! Meri tekitab teistsuguse tunde kui järv. Seda on keeruline sõnadesse panna.
Polegi vaja, sest kuuldavasti loevad meie portaali peamiselt just eestlased. Nad teavad, et seda ongi keeruline sõnadesse panna. Mis sind veel huvitab?
Muusika. Mulle meeldib muusikat kuulata ja natuke ka ise teha.
Sa mängid klaverit!
(Muigab, sest suureks klaverivirtuoosiks Giger end ilmselgelt ei pea.) Noorena õppisin ma viiulit, aga eelmisel aastal hakkasin õppima klaverimängu. Sain nüüd Saaremaale tulles Urmaselt (Tali) isegi elektriklaveri, mis kõlab küll imelikult, aga on piisav, et näppe vormis hoida. (Naerab.)
Kas Eesti millegi kehvaga ka sind üllatanud on?
(Jätkab heatujuliselt.) Pangakonto tegemine polnud just kuigi lihtne. Arvasin, et lähen panka ja saan kõik kohe tehtud, aga see polnudki nii. Et saada endale toimiv pangakonto ja pääs internetipanka, kulus lõpuks poolteist kuud, sest vahepeal oli vaja teha endale veel Mobiil-ID ja muud asjad.
Elu on siin ometi vist lihtsam välismaalase jaoks kui näiteks Poolas?
Jaa, mulle meeldib, milline Kuressaare välja näeb. Seda on igal sammul näha, kuidas eestlased hoolitsevad, et nende keskväljak, poed, restoranid ja kogu linn ilus välja näeks. Asjad on organiseeritud. Ma tunnen end Kuressaares just tänu sellele nii hästi, et linn näeb ilus välja. Ja et seal on kohad, kus saab end täielikult välja lülitada ja laadida. Nii Šveits kui ka Eesti on ilus riik.
Kui tähtis on sinu jaoks, et ka meeskonnakaaslastega oleks rohkem ühiseid jututeemasid kui ainult võrkpall?
Mulle meeldib, kui meeskonnast leiab inimesi, kellega saab erinetavatel teemadel rääkida. Halvem variant oleks see, et mängijaid ei huvita miski. Minu arvates tuleb see ka meeskonna sisekliimale kasuks, kui mängijad omavahel muidki jututeemasid leiavad. Usun, et mänguväline läbisaamine mõjutab tulemusi. Samas ei ütle ma seda, et meeskond peaks heade tulemuste saavutamiseks igal õhtul tahtma pärast trenni koos vaba aega veeta. Lihtsalt see aitab kaasa, kui on inimesi, kellega klapid. Saaremaal on näiteks Beau Graham, kellega me vabal ajal tihti koos oleme. See aitab kindlasti kodust ja lähedastest eemal olemist kergemaks muuta.
Aga väljakul mänguolukorras? Kas ka seal on keegi, kellega mäng esimesest hetkest klappima hakkas?
Mulle meeldib iga mängija omal moel. Meil on võistkonnas selliseid hulle nagu Alari (Saar) ja rahulikke tüüpe nagu Harri (Palmar). Mul pole ühte lemmikut väljakul – kõigiga tuleb läbi saada.
Nädalataguse eurosarjamängu Saaremaa küll võitis, ent arvestades asjaolusid – Iisraeli klubi on meist väiksem, neil oli üks põhimees eemal ja teine väljakul vigase jalaga – polnud meie võit nii kindel, nagu ehk lootnuks. Suuri probleeme oli just nurgaründajatel oma rünnakute lahendamisega (61st tõstest realiseeriti vaid 16). Kuidas sina sellele probleemile otsa vaatad?
Ma osutan sõrmega esimesena alati enda suunas. Hindan enda sooritust ja alles seejärel vaatan teiste poole. See ei aita, kui ma enda probleemid teiste kaela panen. Pärast mängu küsin tihti mängijatelt, kas nad oskavad selgitada, miks meie mäng ei õnnestunud. Aga enesekindlust ammutatakse ikkagi treeningutelt. Me peame paremini treenima ja mängima hakkama, et rünnakutel pallid maha jääksid. Aga ma ei tea, miks meil avamäng Kfar Saba vastu rünnakul ei õnnestunud. Ka minu jaoks oli see üllatav.
Saaremaa klubi juhid pole teinud saladust, et iga koht peale esimese on kohalikes sarjades altminek. Olete tänavu võitnud 35, aga kaotanud 12 geimi. Meeskonna mäng pole kindlasti olnud nii hea, nagu mängijate individuaalsed oskused lubaksid. Kas see on normaalne, et hea mängu leidmiseks kulub nõnda kaua aega?
(Mõtleb pikemalt.) Kindlasti on sellel teatud põhjused. Me oleme minu hinnangul mänginud oma potentsiaalist välja maksimaalselt 70 protsenti. Me võime oma mängus veel väga pika sammu edasi teha, nii et ma arvan, et Saaremaa poolehoidjatel on põhjust hooaja teist poolt huviga oodata.
Kuressaare on väike linn. Kas klubi poolehoidjad tulevad poes tihti juttu rääkima?
Mitte väga. Tähele pannakse küll, aga rääkima üldiselt ei tulda. Eestlased on selles suhtes nagu šveitslased. Inimesed vist tunnevad, et tuntud inimesed soovivad eraelus rahu. Ja seepärast ei taheta neid ka tülitada. Samas minul pole küll mingit probleemi, kui keegi tahab poes mõne sõna juttu rääkida või pilti teha.
Poolas mängides asusid sa õppima kohalikku keelt. Kuidas Eestis keeleõpingud sujuvad?
(Naerab.) Ma ei plaaninud eesti keelt õppima hakata, kuna olgem ausad: seda ei lähe mul ilmselt tulevikus just kuigi tihti vaja. Olen siiski õppinud peamised fraasid selgeks. Oskan numbreid lugeda (Giger loeb ühest kümneni eesti keeles – toim.), öelda “tere”, “head isu”, “kuidas sul läheb?”, “minu nimi on Reto”, “mina olen 28-aastane” ja “sõidan ringi”.
Kõik muu tundub loogiline, aga miks sa õppisid väljendi “sõidan ringi”?
(Hääldab täpsemalt.) Sidemängija!
Ahaa, kohe teine asi! Mõtlesin juba, et sa sõidad Saaremaal nii palju ringi, et pead seda kogu aeg inimestele selgitama.
Oh ei! Vaatasin mängukavast, et minu nime kõrval oli kirjas “sidemängija” ja ma tahtsin teada, mida see tähendab.
Jõuame intervjuu lõpuosas ühe tähtsama küsimuseni. Kuidas sa Saaremaa klubisse üldse sattusid?
Sel aastal oli võrkpalliturul imelik suvi. Kui üldiselt hakkavad juba aprillis tulema pakkumised, siis seekord läks teisiti. Tahtsin ise väga Poola liigasse mängima jääda, kuid minu koduklubil Radomil oli vaja minu kohale kohalik mängija võtta ja nii ei tehtud mulle uut pakkumist. Lootsin pääseda Poola või Itaalia kõrgliigasse kasvõi teiseks sidemängijaks, aga maikuu lõpuks polnud nendest sarjadest huvi tuntud. Siis hakkasin ringi vaatama. Minu vastu tunti huvi Kreekast, Tšehhist, Prantsusmaalt ja Rumeeniast. Rumeenias oli huviliseks muide Galati, kus mängib täna Kristo Kollo. Kui Saaremaa variant tekkis, siis uurisin Kollolt ja Rainer Vassiljevilt, millise klubi ja liigaga on tegu. Nad mõlemad soovitasid mul Saaremaaga käed lüüa, sest ütlesid, et see on hea klubi. Nii ma otsuseni jõudsingi.
Kristo Kollot ja Rainer Vassiljevit tunned sa ilmselt tänu nende aastale Šveitsi klubis Schönenwerdis?
Jah, ma polnud Schönenwerdis nendega samal aastal, kuid aasta varem ja teadsin seeläbi kogu meeskonda. Nii õppisin ma ka Rainerit ja Kristot tundma. Mulle meeldib Raineri treenerifilosoofia. Ja Kristo on inimesena väga tore. Käisime väljas üks-kaks korda ja suhtleme siiani.
Kui suur on tõenäosus, et sa jätkad Saaremaal ka järgmisel hooajal?
Ma pole seda otsustanud. Üldiselt hakatakse nendest asjadest rääkima klubi sees veebruari paiku. Vaatan, kui edukas klubi on, milliseid muid variante tekib ja siis teen otsuse.
Oled toonud välja Saaremaa klubi tugevuse, samas, kas liiga tase jääb kohati ikkagi lahjaks ja see on peamine põhjus, miks siia on raske väga häid mängijaid meelitada?
Eesti – Läti liiga on hea tegelikult. Ka Läti klubide vastu on võitu võtta tihti raske. Tuleb endast maksimum anda.
Eestis unistatakse Eesti ja Soome ühisliiga loomisest. Selline samm muudataks liiga kõigi osapoolte jaoks ilmselt apetiitsemaks?
Kui loodaks Eesti ja Soome ühisliiga, siis kerkiks tase juba väga heaks, liiga oleks atraktiivsem ja kasvaks ka meedia huvi. Mängijad otsivad ju alati võimalikult tugevat liigat ja meeskonda, kus saaks mängida ja areneda. Minu jaoks on ka eurosarjad väga olulised, sest neid mänge jälgitakse üle Euroopa. Juba Meistrite liiga kvalifikatsioonis kaasa löömine on suur asi, samamoodi CEV Cupi ja CEV Challenge Cupi põhiturniiri mängud.
Kuressaare asub Credit24 Meistriliiga mõistes kohas, kust igale võõrsilmängule minemiseks tuleb sõita vähemalt kaks ja pool tundi bussiga. Kuidas sa reisimisse suhtud?
See pole probleem, sest Hannes (klubi mänedžer Hannes Sepp – toim.) organiseerib reise väga hästi. (Muigab.) Teistes klubides peatutakse tihti kohtades, kus on lihtsalt magamiskoht. Aga meil on hea buss ja isegi kõige pikema reisi, seitsmetunnise sõidu Jekabpilsi elasime ilusti üle.
Lõpetuseks, millised unistused sul võrkpallurina on?
Poola kõrgliigas mängimise unistuse olen täitnud, äkki õnnestub järgmisel hooajal ka Itaalia meistrivõistlustel väljakule pääseda. Üks eesmärk on veel Meistrite liigas osalemine, kuna Šveitsil on väga keeruline koondisena midagi saavutada. Võime õnnestumise korral vaid EM-ile pääseda, muu on ebareaalne.
Kas sa tunned ja näed, et sul tuleb mängijana lagi teatud hetkel vastu või usud, et võid tulevikus ka mõnes maailma tippklubis läbi lüüa?
Minu filosoofia on see, et kui on hea treener, kes oskab sinu paremad küljed välja tuua, siis on kõik võimalik. Näiteks Poolas arenesin ma lühikese ajaga väga palju. Enim on mulle andnud aga Šveitsi koondise itaallasest juhendaja Mario Motta. Tänu temale olen kõige rohkem edasi läinud koondiseperioodil ja teinud ka oma parimad mängud just rahvusmeeskonna särgis. Ma olen arvamusel, et heades klubides tehakse mängijaid paremateks.
